Ukraina ja Rumeenia Karpaadid 2024

Head asja saab kui natukene oodata :)

4x4 Estonia by Siim & Maya 7/21/24 4x4 Estonia by Siim & Maya 7/21/24

14.07 Ulguv vesi, matk ja maa-alune punkrisüsteem

Voievodin kosk ja Arpadi liini punker

Hommikut alustame matkaga Voievodini kose juurde. Vee teekond saab alguse Polonina-Runa mäelt kus eile käisime, läbi sügava kuru voolates suubub samanimeline oja Shipoti jõkke. Arvatakse, et Voevodini kosk on oma välimuse saanud maavärina tagajärjel. Kose nimi on kombinatsioon kahest sõnast - "ulgumine" ja "vesi", mida seletatakse nii: järskudest kividest langedes teeb vesi hirmuäratavat müra. Kosk on 24 meetri kõrge, jättes harvakülastavale matkalisele unustamatu mulje. Metsas võib kohata teiste seas konnakotkast, pistrikuid ja raisakotkast (https://www.turpravda.org/places/ur/zhdenievo/Vodopad_Voevodin-s9173/).

Sügavale mägedevahele viib ka meie matkatee, läbi pöögimetsa, mille alusmetsa kaunistavad teiste taimede hulgas ka sõnajalad.

see puu on küll sirgu aga kas te olete tähele pannud, et puuseened kasvavad alati loodis

Lõpuks on laskumine selline, et väga ei saa ringi vaadata, muidu võib käntsa käia aga eikuskilt välja ilmunud (ekstreem)jalgratturid sõidavad meist sellegipoolest tuhisedes mööda. Sama kiiresti kui nad tulid, siis sama kiiresti nad allamäge ka kadusid. Siim unistab rattasõidust, mina valiks hobuse. Matkarajal pole peale meie ja sekundiga kadunud jalgratturite kedagi, näha on, et seda väga ei käida. See on tore.

Kosk ja koht on tõesti ilus, üldse on see matkarada ja metsaalune kiiduväärt külastuskoht kuhu ilmselt väga palju teisi külastajaid ei satu.

Tagasiteeks valime loomulikult sellise rajakese, mida on kaardilt vaevu näha (märgitud väga heeeleda ja peeenikese joonega) ja pole see kaardil ka matkarajana märgitud. Ei olnud ka reaalsuses, mööda ojaäärt ülesmäkke tõustes võis ainult aimata kuhu minema peab, lõpuks tuli keerata ülesmäkke ja 45 kraadise nurga all tõusta libedatel lehtedel umbes 300 meetrit, päris äge, mingit rada ega rajakest siin reaalselt ei eksisteeri. Tuli lihtsalt auto peale suunda hoida ja auto me ka üles leidsime.

kui mustikad on, siis tuleb need ära süüa

novot, nii, vaja 300 tõusumeetrit aga mitu meetrit selleks ronida oli vaja

Peale 6 km alla-ülesmäkke rännakut oli aeg süüa lõunat, lõunaplatsiks valisime üliilusa sõnajalaväljaku mis osaliselt päikese eest pöökide varjus.

Mäest alla viiv autotee tee on kitsas, uazik mille jälgi oleme näinud, mahub siia täpselt sõitma. Kitsas metsavahe-mägitee tee pakub Karpaatidele kohaseid sügavaid renne, fleksi, serpentiine, muda, külg-ette-tahakaldeid. Metsavahelt välja jõudes saab päike meid kätte ja temperatuur tõuseb 10 kraadi.

kalded ja rennid, katusetelgi parimad sõbrad

Õhtupoolikul jõuame “Arpadi liini” punkrisse - peaaegu kilomeeter maa-aluseid tunneleid, mille ehitasid ungarlased, et kaitsta Karpaate Nõukogude armee eest. Järgneva teksti allikas siin: http://arpad-line.com/bunker.php

Maa-alune punker oli Ungari kuningliku armee (Magyar Honvedseg) sõjaväeobjekt. Selles asusid laod, haigla, kasarmu, kontrollväljapääsud ja ventilatsioonišahtid. 30-50 meetri sügavusel kulgeb 1 m paksuste betoonist seintega maa-alune tunnel. Ekspertide sõnul on selle objekti pikkus 1500 meetrit. Kuigi on ka versioone, et see võis ulatuda kuni 15 km ja oli maa-aluste käikude kaudu ühendatud Maidani trakti Arpadi liini objektidega (Kiievi-Chopi maantee), Kosjaki mäega ja Ukliniga (kus võis olla varuväljapääs).

Punkri rajamise ajalugu ulatub Arpadi kaitseliini rajamisega samasse aega: 1939. aasta oktoobrist 1944. aastani. Punkrit ehitati täielikus saladuses. Loomulikult ei osalenud kohalikud elanikud selle ehitamisel seestpoolt.

Kõik põhitööd kaevandamismeetodil ja punkri seinte betooniga täitmise teostasid Ungari ja Rumeenia armee töökaristuspataljonide sõdurid. Karjäärides töötasid tuhanded sõjavangid. Kohalikud elanikud, kellel olid hobuvankrid või härjad, olid sunnitud ehitusmaterjalide punkrisse toomiseks palkama tööjõudu. Kuid tegelikult täitis punker oma sõjalist eesmärki mitte rohkem kui kaks nädalat – just nii kaua kulus Nõukogude armeel selle vallutamiseks. 16. oktoobril 1944 anti punkris alla. Pärast Teise maailmasõja lõppu hävitasid NKVD väed Stalini käsul kõik Arpadi liini rajatised.

1945. aastal lasti õhku kõik punkri sisse- ja väljapääsud. Sellises seisus oli see üle 20 aasta, kuni 1968. aastal kasutasid seda Nõukogude armee Mukatševo piiriüksuse sõdurid, paigutades sinna oma varu komandopunkti - ZKP.

mõned eksponaadid ka, mõni vanem, mõni noorem

Kuni 1991. aastani valvasid objekti piirivalvurid. Pärast Nõukogude Liidu lagunemist andis Ukraina kaitseministeerium hoone kohalikule külanõukogule. 90ndatel ja 2000ndatel hävitasid punkri vandaalid, kes varastasid sealt kõik metallkonstruktsioonid: kaablid, torud, voodid, tualetid, kraanikausid, dušid, soomusuksed jne.

ikka on põnev teada, et mis just suletud uste taga on

kõiki metallvoodeid õnneks ära ei oldud varastatud

Kuni 2012 aastani oli punkri funktsioon kohalike jaoks prügila aga siis rentisid noored ettevõtjad selle külanõukogult ning punker puhastati ja restaureeriti.

Nüüdseks on kõigist punkritunnelitest säilinud üle 800 m. Ja kuigi punker pole säilinud Teise Maailmasõja mastaapsuses, siis Ukrainas on see suurim sellest ajast säilinud maa-alune punker ja ühtlasi üks suuremaid säilinud punkreid Ida-Euroopas. Praegu on külastajate käsutuses umbes 500 meetrit maa-aluseid tunneleid ja erineva otstarbega ruume. Hetkel ligipääsmatutes kohtades tehakse järk-järgult taastamistöid.

ka seal on väga põnev kus renni ei ole veel turistidele puitpõrandat laotud

Õhtusöögi otsingutel mööda Karpaatide parimat teed (kunagi oli olnud, punkrimehe käest saime teada) jõuame tõdemuseni, et kui tahta vaadata jalgpalli finaali, siis selleks, et leida koht looduses kus oleks ka levi, siis seda teha me täna enam ei jaksa. Sööma satume hotellikompleksi, küsime teenindajalt tuba kes kirjutab numbri paberilehele aga siis mõtleb ümber ja kutsub juhataja, juhataja teatab meile, et tuba pole. Kohe kõrval on teine hotell kus toimub umbes sama diskussioon, hakka või arvama, et me pole oodatud. Võtame sõidusuuna edasi ja järgmise hotelli kõrval seisab mees kes meid seisma viipab, küsib mida otsime, parkima suunab ja lahkelt meile hotellitoa eraldab. Huh, jalka saab vaadatud.

4x4 Estonia by Siim & Maya 7/19/24 4x4 Estonia by Siim & Maya 7/19/24

13.07 matkaradade sulgemine, superkilpkonn, salajane radaribaas, imeline aas ja metsalaager

Eile õhtul tuleb uudis, et Ukraina sulgeb osad matkarajad illegaalse piiriületuse vältimiseks. Lisaks, ja see kehtib juba eelnevalt, on piiritsoonis (5 km) keelatud turism, kalastamine ja vaba aja veetmine. Keelatud on Ivano-Frankivski oblastis Pip Ivani, Mala Hoverla ja Berebenskulile mäed ja 20l matkateel liikumine:

Pogorelets, Gadzhina, Podorovatõ, Ungari kaljud, Krynta, Lukovytsia, Shyroka ja Vesnerka heinamaad, Mt, Vuhatyi Kamen, Pip Ivan, Berebenskul, Pozhyzhevska Mal Mergul, Hoverla, Berskul, Kostrych, Yavirnyk, Popadia, Masnyi Pryslip, Goichna, Dukonya, Pniyev, Marichayka järv ja Kryvopilsky kuru.
Samuti on keelatud ilma loata läheneda piirile lähemale kui 5 km, peatuda mõjuva põhjuseta piirialal kauem kui 20 minutit, sõita teeregistris kandmata teedel ning liikuda 2 või enama autoga kolonnis.

Eriloaga on tõenäoliselt võimalik siiski turistil nendel radadel liikuda, eelmisel aastal saime Tšernivtsi oblasti piirivalvelt loa käia Pamiri radaribaasi juures. Luba tuli tegelikult linnas taotleda, kuskil kontoras aga meie saime loa peale mõnda piirivalve telefonikõnet linna, meil oli õnne.

See uudis lõikab veel ühe tüki Ukrainast välja ja jätab meie selle aasta plaanist ühe huvipunkti samuti ära, kahju aga mis seal ikka, kui nii, siis nii.

Peale laagrikohast lahkumist, kuskil linnalähedal peab meid kinni politsei kes tahab näha dokumente ja teada palju me eile alkoholi tarbisime, “2 õlut” on ilmselt siin nii standard vastus, et Siim kutsutakse autost välja, et ta puhuma läheks. Politseinik ikka uurib ja puurib kas hommikul ka “kaks õlut” võetud sai aga jätab Siimu lõpuks rahule ja puhuma ei panegi, saame sõitu jätkata. Siin on lubatud 0,2 promilli.

Jätkame oma rännakut ja lõunat sööme kohas kus keset saali on purskaev milles elavad kaks kilpkonna. Üks kilpkonnadest on eriti agar ja vaikselt kuid väga proffessionaalselt võtab meid nähes ette takistusraja, sest tahab tulla salatit norima. Teenindaja tõstab ta poolel teel tagasi oma kohale, taaskord alustab kilpkonn teekonda ja läbib selle muretult, jälle tõstetakse ta tagasi ja jälle ta peab otsast peale alustama, ühel korral aga üle ääre ronimine ebaõnnestub ja ta kukub selili, lähen aitan ta jalule ning teekond algab uuesti ja uuesti. Ta on nagu meie, kodu on olemas aga ta otsustab seal mitte püsida.

Päeva teisel poolel, mööda pikka betooblokkidest teed tõustes, jõuame Polinina Runa (1480 m) mäetippu, teel vintsime ühte autot, mis on veidi teelt välja sõitnud ja siis kinni jäänud. Poiss ja mees on 0,2 promillises joobes ning mees tahab ka kangesti vintsinööri pingul hoida kui see ennast sisse kerib ja kuna tundub, et ta on varem vintsinud, siis lubab Siim tal lahkesti nöörist kinni hoida.

Mäe tipus on Ukraina partisanide jaoks püstitatud mälestusmärk ning kunagise radarijaama ja punkrite varemed. Radarijaam (Troposfääri juhtimis- ja sidevõrk “Bars”) oli väidetavalt kunagi olnud tuumaplahvatuse ja keemiarünnakukindel. Siin asus “Bars” süsteemi sõlmpunkt nr 103 ja lähim järgmine punkt asus Kosmetara mäel (Ivano-Frankivskis) linnulennult 100 km. Moskvast kaabli kaudu saadetud kodeeritud signaal läks rajatisse nr 109, seda töödeldi siin, Runal ja edastati raadiosignaali kaudu kõikidesse riikidesse, mis olid NATO-le vastandina loodud OVD organisatsioonis (Albaania, Bulgaaria, Ungari, Poola, Rumeenia ja Tšehhoslovakkia).

Runa on suurim niit Karpaatides (1100 ha). Niitudel kasvavad teisteseas veel võõrasemad, astrid, moonid ning Alpi jänesekäpp (edelweiss). Vaated on siin tõesti ilusad, laagri jaoks oleks siin nii mitmeski kohas parkida kuid täna on siin mägede otsas tugev tuul, väljas istumine ja katusetelgis magamine oleks ilmselt üpris võimatu. Matkabusside omajad kes saavad “toas” istuda, rõõmustage :)

Mööda imelist aasa hakkame laagriks kohta otsima, pargime ennast mäeküljele, metsaäärele kus on tuulevaiksem aga selle eest ka päike kõrvetab tulisemalt. Läheme jalgsi hindama homset rada ja leiame metsa seest ühe ettenähtud laagrikoha, veel edasi liikudes leiame ka ühe matkaraja ja kohe tekib plaan, et seda võiks külastada, sest seda on vähe käidud, see viib kose juurde ja ümbritsev mets on lihtsalt imeline. Kuna metsateed on sõidetud, siis hindame raja mittetupikuks mille saame homme autoga läbida. Kõnnime mäekülje praepannile tagasi, võtame auto ja liigume kõvas külgkaldes hoopis metsalaagrisse kus on mõnusam kliima. Internetilevi peab püüdma küll auto katuselt aga ühe varutelefoniga tekitame “kuumkoha” ja siis on ka laagris internet olemas. Võib tunduda, et me ei saa internetita elada aga tegelikult tahab töö vahepeal tegemist.

Metsalaagris on lõkkekoht ja lõkke me ka süütame, vedelevad mõned pudelid ja muu prügi, mille kokku korjame, kasutusse läheb ka reha, et suurem metsapraht kokku riisuda ja ongi juba mõnusam istuda ning päev õhtusse saata, homme ootab meid matkarada.

Laagris leiame, et meil on kruvid logisenud… lahti on vibreerinud ja seejärel kaotsi läinud esimese stabika puks koos poldiga, see tekitab ägeda fleksi, sellise mis kurvis gaasi andes ratta õhku tõstab (wheelie) ja piisava fleksi korral võimaldab keerdvedrul sellest mängust lahkuda.

4x4 Estonia by Siim & Maya 7/18/24 4x4 Estonia by Siim & Maya 7/18/24

12.07 uue laagri otsingud, pauk vahekastis ja UA energiaanalüüs

Hommikul ei taha kuidagi oma mõnusast laagrikohast lahkuda kuid teeme seda siiski, ilmselt peavad kohalikud meid juba kahtlasteks kodututeks ja aeg on liikuma hakata. Võtame päeva eesmärgiks leida järgmine hea laagrikoht kus saaks ujuda ja päikest võtta ja auto parkida nii, et hommikul päike kohe telki ei hakkaks kütma.

Kuskil Ukraina-Rumeenia piiri lähedal teeme lõuna, enne seda peab meid kinni piirivalve ja kontrollib dokumente. Vahepeal võib selle ka ära mainida, et Rumeeniasse me seekord ikkagi ei lähe, polegi otsest põhjust, et miks, Ukraina Karpaatides ka tore puhata.

Söögikohas täpselt aru ei saa mida tellime aga menüüst võib välja lugeda, et tegu on “kohaliku toidu” menüüsektsiooniga. Lauda tuuakse pits puskarit, supikulp ja supp ning päev võib alata.

Peale söögi-joogipausi peseme auto mudast puhtaks (umbes 200 kohalikku mündipesulas/4,4 eur) ning asume toidupoes varusid täiendama.

Poe ukse ees on mustlased, lapsed, pea kammimata ja meenutavad kangesti nukitsamehi, saame neist kuidagi mööda ja olles umbes minuti jagu poes olnud, läheb jälle elekter ära. Nukitsamehed jälgivad meid läbi poe klaasukse.

Ragistame rajale, ületame ühe lombi ja esimese võimaliku laagrikoha hinnangu anname suure Tisa jõe ääres, mis on suppsoe. Kellaaeg on veel vähene, pole superhead kohta kuhu parkida, päike kõrvetab ning liigume siit edasi aga märgime koha kaardile ära.

sügavuse ja põhjahinnang, siin pole midagi, siin on kõva põhi all - legendaarne fraas

Tisa jõe kivine kallas, täitsa mõnus laagrikoht

Logistame siit edasi Rika jõe äärde, väiksed külad, eterniidiga täidetud teeaugud. Läbi megavõsa pressides jõuame ühe lisajõeni mida ületama ei hakka, liiga tugev vool ja sügavust on piisavalt, et halva õnne korral auto allavoolu läheks, me tegelikult ei tea ju ka kas teiselpool üldse on head laagrit või mitte. Seal samas on noored, kes kõrgelt soojatrassilt jõkke hüppavad ja elu täiega naudivad, sellest kahjuks pilti pole.

Sellel poolel jõge mille rajal meie liigume pole ühtegi laagrikohta, on ainult üks megamudane tee ja läbi põõsaste vilksamisi mööduvad vaated teisele poole jõge kus igal võimalikul päikeselisel kaldal kohalikud päevitavad.

liiga ennustamatu tulemus kui sellest jõest läbi sõidame

Rajalt välja keerates ununeb difrilukk sisse ja asfaldile jõudes, järsul pöördel, madalal kiirusel käib tugev pauk, kardame, et lõhkusime tagumise difriluku ära. See tähendaks, et meil poleks enam väga vajalikku tagumist difrilukku mägedes ja radadel, hullemal juhul võib mõni metallitükk difris lõpetada, mis jätaks meid ilma tagumisest vedavast sillast ja oleksime halvimal juhul teeepeal ja keegi peaks teist meile järgi tulema. Alvar (vuran.ee) arvas aga et pauk tuli hoopis vahekastist sest nelik ei tulnud koheselt välja, ja see ei tee Patrolile küll mitte midagi. Ei teinudki, tõtt rääkis, kõik töötab siin ja edaspidi väga hästi.

Laagriotsinguga jõuame eelmise aasta laagripaika, ületame veetakistuse, et ennast sisse sättida aga kahjuks on suurvesi jõekallast muutnud ja meil ei ole enam väga head ujumisvõimalust kuid saame siiski endid vette kasta ja praetud sardelle süüa.

Kuna tänasel päeval midagi ekstraordinaarset ei juhtunud millest lugeda, siis võib olla huvitab kedagi analüüs Ukraina energiamajanduse tänasest seisust. Tajudes siinset olukorda, paneb mõtisklema...

Allikas: https://www.forum-energii.eu/ukraina-zniszczenia-pomoc

Võrreldes ressurssidega enne Vene invasiooni, on Ukraina käsutuses täna vaid veerand oma endisest energiatootmisvõimsusest. Ebapiisavad energiavarud tähendavad, et tuleval talvel võivad Ukrainlased olla olulise osa päevast ilma mitte ainult elektrita, vaid ka sooja ja voolava veeta. Venemaa hävitab järjekindlalt Ukraina energiasektorit, et halvata majandust ja murda ühiskonna usk kaitsetahtesse Venemaa sissetungi vastu, mille eesmärk on sundida Kiievi võimud Venemaa tingimustel kapituleeruma. Hinnangulised andmed näitavad, et mai lõpus oli Ukrainas vaid ligikaudu 10 GW tootmisvõimsust (võrreldes umbes 40 GW enne sõda). Praegu annavad ligikaudu 7 GW tuumaelektrijaamad, muud (peamiselt kivisüsi) ja hüdroelektrijaamad, veel üle 2 GW on taastuvenergia.

Ukraina elektriga varustamise raskuse ulatus on nähtav kui neid numbreid võrrelda nõudlusega. Praegu on suvine tippvõimsuse vajadus ligikaudu 12 GW (enne sõda ca 16 GW) ja talvine tippvõimsus 16 GW (enne sõda 22 GW). Puudujäägi katab peamiselt elektri import EL-ist, mis on praegu peaaegu pidev ja on tuumajaamade järel teine energiaallikas. Seoses sellega, et üha sagedamini ei suuda nõudlust katta ei kodumaised allikad ega import, on Ukraina sunnitud rakendama tarbijatele elektrikatkestusi. Planeeritud katkestused puudutavad nii ettevõtteid kui ka erakliente ning hõlmavad ligikaudu 66% nädalatundidest. See protsent ei hõlma planeerimata katkestusi.

Sinine läbikriipsutatud välgunool näitab katkestustunde ja hall välgunool näitab võimalikke lisakatkestusi. Valge väli näitab energiavarustuse tunde.

Venemaa praegusest Ukraina energiataristu pommitamisest põhjustatud kahju on varasemast keerulisem kõrvaldada. Ümberehitamiseks ei ole vaja mitte ainult eritellimusel valmistatud komponente, vaid ka paigaldusseadmeid. Samas peab remondi käigus arvestama kordusrünnakutega, mis välismaiseid alltöövõtjaid arusaadavalt ka heidutab. Ukraina ettevõtted on omakorda hädas tööjõupuudusega, mis on tingitud sõjalise mobilisatsiooni ja väljarände lainetest.

Ukraina välispartnerite täiendava toetuse puudumine toob Ukraina jaoks kaasa katastroofilise olukorra. Eeldades stsenaariumi, kus Venemaa ei tekita täiendavaid kahjusid, võib võimsuse puudujääk talvise tippnõudluse perioodil ulatuda ligikaudu 7 GW-ni, mis toob kaasa vajaduse veelgi tõsisemate katkestuste järele talvisel perioodil.

Tõenäolisem on variant, et Venemaa jätkab rünnakuid ning enne kütteperioodi rünnakud intensiivistuvad. See võib nõuda tuumaelektrijaamade ajutist seiskamist ja selle tulemusena elektrikatkestust (täielik elektrivarustuse puudumine olulises osas riigis) keset talve. Sarnane olukord tekkis 23. novembril 2022, siis õnnestus tänu operaatori tööle ning tõhusatele söe- ja veesõlmedele süsteemile suhteliselt kiiresti sünkroontööle lülitada. Praegu oleks see ebapiisava tasakaalustusvõime tõttu palju keerulisem.

Positiivse stsenaariumi korral saab Ukraina läänepartnerite täiendava abiga taastada osa tootmisvõimsusest ja piirata planeeritud seisakuid. Esmatähtis on tagada Ukrainale tõhus õhutõrje. Kuigi see läheb energiavaldkonnast kaugemale, ei too sõjareaalsuses ükski remont pikaajalisi tulemusi, kui Venemaa suudab tõhusalt uuesti ja uuesti hävitada Ukraina energiataristut.

4x4 Estonia by Siim & Maya 7/18/24 4x4 Estonia by Siim & Maya 7/18/24

11.07 ohvrõuderi argipäev Karpaatides

harutame rada

Öösel on Ukraina kohal shahedi droonid mille õhutõrje suudab kahjutuks teha, loomulikult äratab alarm meid üles.

Varahommikul, enne kui päike palava ilma veel palavamaks kütab, alustab jõeääre töökas rahvas oma toimetusi, põhiline on kuskil võsa lõikamine - põrr ja põrr, urr ja urr, ärkame ka meie üles.

Järsku kärgatab väga tugev ja terav pauk, taaskord reaktiivlennuk mis liigub kiiremini kui heli ja tekitab sellega lööklaine, ülehelipaugu.

Tänase päeva eesmärgiks on jõuda torni juurde, Topase mäe (1548 m) otsas. Me sõitsime sellest tornist 2021 aastal mööda, peale pikka, pikka mäeharja teed mis meid terve päev tõusude ja langustega ärkvel hoidis. Tol korral selle otsa ei roninud, seekord tahaks.

Külapoest ostame juurde joogivett, mineraalvee valik Ukrainas on väga hea ja väga mõistliku hinnaga. Enne kui poeparklast lahkume tuleb meie auto juurde puhastes riietes umbes 30ndates mees kes kirjutab küljevaatepeeglile 100 ja näitab söömise liigutust. Anname talle raha ja mõtleme, et kõikide Ukraina külastuste ajal pole meie käest keegi raha veel küsinud.

Väikesed külad, eriilmelised majad, toimetavad inimesed, mängivad lapsed, mälestusplakatid hukkunud sõduritele, kalmistud, mille osadel haudadel lehvivad kõrvuti Ukraina sini-kollane ja puna-must. Ei taha rohkem kommenteerida seda, milline on tänavapilt kuid aastaga on see muutunud, tõdeme seda järjest rohkem. Jälle õhuhäire, eelmisel aastal kuulsime seda ühel korral, sel aastal mitu korda päevas.

Enne kui mägedevahele ära kaome, satume lõunat sööma eriti peenesse puhkekeskusesse, mingil hetkel jääb kõlaritest tulev kaunis meloodia tasa, elekter on läinud. Köögis tõmmatakse generaator käima ja toit saab serveeritud, ühel taldrikul on lõhe seest toores ning kohvi ei saa tellida. Arvestades asjaolusid, pole võimalik pahane olla.

muidu oli väga maitsev aga kahjuks jäi tooreks

Jõuame raja algusesse aga sellel on ees Ukrainas harvaesinev tõkkepuu, kõrval metsavahi maja kust tuleb välja metsavahte tükki kolm. Ütlevad, et selle autoga seda rada ei läbi, ega sinna kuhu tahame, ei jõua. Peame leppima sellega mida nad ütlevad ja a-rühma läbi värava sõitmisega tegema ei hakka. Keerame otsa ringi ja leiame esimese tee mis meid soovitud suunas viib ning keerame sellele, he-he. Üsna paras tee, tõus, nikerdamine serpentiinidel ja rööbaste vahel kuid ei midagi ületamatutut.

hobesed ei arva meie ohvrõuderist midagi, üks isegi haigutab

Jõuame metsavahelt välja, lagedatele mäetippudele ja näeme kauguses kokkuklopsitud hütte, eeldame, et mustlastest mustikakorjajad, ongi. Igal pool hütid ja mustlased, arvestades seda, et nemad küsida juba ei häbene, siis oleme valmis, et keegi käsi pikal auto ette hüppab. Seda ei juhtu. Kauguses, mingil järgmisel tipul paistab meie eemärk - torn. Jõuame rajani mis peaks tornini viima kuid see on täiesti heina kasvanud, arvestades seda, et see viib vahepeal allapoole, metsa tagasi, siis võib arvata, et tegu on tõenäoliselt läbimatu rajaga, kui Ukrainas rajal sõita saab, siis sellel on sõidetud. Ühe autoga me seda reeglit ümber ei hakka lükkama kuid kui kunagi kellegiga koos siia satume, siis võiks vaatama ikka minna, et kui läbimatu see siis ikkagi on.

mustlaste hütid imeilusatel mägedel, ööseks kahjuks siia jääda ei kannata

tee on heinas, sõitmata, siin tähendab see seda, et see rada on ilmselt läbimatu. Seda tõsiasja me täna kummutama ei lähe kuid need kes meiega peaks kunagi siia koos sattuma, siis mitme autoga on ikka julgem proovima minna :)

kleepsuga tuleb märgistada kõik kohad, torn kuhu jõuda tahame on kleebitava toru kohal, umbes keskel, mäe otsas

Võtame järgmise raja, mis areneb mitteprobleemist-suurprobleemini umbes 1 minutiga, kivine, rööbastega teerenn mis on allapoole väga kaldu, teeb umbes 100 meetri pärast parempöörde mida Siim hindama läheb. Parempööre lõppeb meie jaoks kindlasti külili või siis vähemalt väga ära kriibitud küljega, sest rööbe on sügav ja kõrvalt pole võimalik minna. Altpoolt on mingi sõiduk proovinud ülesmäkke saada kuid siis loobunud ja tagasi keeranud. Ilmselt me ehk ka lõpuks pääseksime alla (tervelt, katkiselt saab ikka - täna ja kiiresti) kui rööbet täita kividega, lasta ühe poole rehvid tühjemaks jne, kuid selleks, et järgmiste meetrite tagant ei tekiks samasugune olukord ja 2 km pärast ei selguks, et me oleme tõkkepuu taga (tõenäoliselt) millest mööda ei saa sõita, siis tuleks jala edasi minna ja kõiki riske hinnata. On tugev pealelõuna, väljas 30+ kraadi ja me üksi, seega, sel korral jääb see tegemata, hakkab tunduma, et me ei jõua tornini.

anname rajale vähemalt võimaluse, mis siis et juba see vaatepilt tekitab kahtluseid

Siim läheb hindama, rada viib tugeva kalde all välja ja eesolev paremkurv keeraks meid kahjuks külili

remondirenn omast käest võtta, õnneks pole vaja… ja… kahjuks on see olemas

Sellel rajal pole võimalik ümber keerata, he-he-st on saanud he-he-help. Mingid kümned meetrid tagurdada, siis on see ehk võimalik. Kes umbes 40 kraadise kallakuga, lahtiste, suurte kividega teest üles on tagurdanud, siis teab mida see tähendab. Sidur sai vatti ja mingi prõks käis (kuskil?!) ka kuid suudame terveks jäädes auto nina tagasisuunda keerata.

see pilt vast annab kaldest aimu millelt pildi üles tagurdama

tagurdasime paremale poole üles, seal sai ringi keerata ja sealt omakorda tagurpidi alla, et saaks õigesse suunda

Kõik varuvõimalused torni juurde jõudmiseks on kasutatud ja meil tuleb sama teed tagasi sõita, hakka või metsavahte uskuma, et siit-sinna ei saa. Tuleb sõita uuesti läbi mustlaste kantsi, kuna tulles keegi auto ette ei viskunud, siis seda suurem on hirm nüüd, sest nemad on kindlasti teadlikud mis olukorras teiselt poolt alla viivad teed on ja et me tuleme tõenäoliselt tagasi. Film juba jookseb kuidas meid paljaks röövitakse aga seda õnneks ei juhtu, keegi ei tule isegi midagi küsima.

Samas suunas alla sõiduks saame kasutada ühte uut rada, jälle hea kulgemine, pöögimets ja metsarajad kuniks jõuame taaskord alla külla. Otsime laagrit jõe äärde, väga palav on ja tahaks kangesti ennast jõkke kasta ning lõpetame peale 130 km ringi samas laagris kust hommikul lahkusime.

kui nüüd vihmaks läheb, siis muutuvad need teed väga libedaks

Öösel kõnnivad laagrist mööda nooremapoolsed mehed, seljakotid seljas, kolmekesi. Ennast varjata nad ei ürita, kivisel jõeäärel on nende samme hästi kuulda ning omavahel aetakse normaalsel hääletoonil juttu. Peatuma nad meie laagri juures ei jää, keeravad mingi hetk otsa ringi ning natuke kaugemal on kuulda kuidas tööle lähevad auto- ning mootorrattamootorid, me ei kuule ega näe neid enam kunagi.

õhtulaager samas kohas peale 130 km ringikolistamist

4x4 Estonia by Siim & Maya 7/13/24 4x4 Estonia by Siim & Maya 7/13/24

10.07 Uholsko-Shyrokoluzhansky reservaat

Hommik on päikesepaisteline, ronime katusetelgist alla ja alustame hommikutoimetustega. Kaugusest kõlavad hõiked ja karjakellade helin, meie lagendikule saabuvad väga uudishimulikud veised, lambad, kitsed, karjakoerad ja kaks karjust kes kogu seda rännet juhivad. Üks veis uudistab patrolit, teine Siimu ja kolmas läheb köögiasjade koti kallale ja jõuab keelega üle keedukannu tõmmata. Koerad võtavad meid piirdesse ja nende eest tuleb prügikott autosse tõsta. Koeri on kokku 7-10 ja nende seas paar kutsikat kes teavad ilmselt, et nad pole paitamiseks mõeldud kuid siiski suunduvad meiega mängima ja sügamist nuruma, juba elu näinud täiskasvanud pai ei nuru vaid sätivad ennast mõnusasti patroli varju pikutama. Üks karjustest tuleb naeratus näol kätt suruma. Loomade ja inimeste karavan liigub edasi, käesuruja karjusel on nööri otsas üks kits keda ta patroli juurest ära sikutab, sest see tahab kangesti ennast auto vastu sügada.

karjale kõige ohtlikum on piirdesse võetud

kutsikad ei suuda nunnutamisele vastu panna

Pakime lehma limpsitud köögi kokku ja asume samuti teele, kõikidest võimalikest radadest oleme valinud õige ja see on parajalt mõnus ja tehniline kulgemine tsivilisatsiooni poole.

Leiame asulas poe(d) ja täiendame oma varusid, erinevate poodide ja tee ääres müüdavast kombineerime endale uued toidukorrad. Lõunaks valime söögikoha mis osutub üheks parimaks kõikide Ukraina külastuste peale, tädiga me ühist kõnekeelt ei leia kuid ta tundub rõõmsalt seletades üsna hästi aru saavat mida me võiks süüa tahta. Meile serveeritakse Karpaatide kohalik supp nimega bogrets, väga hästi praetud kartulid koos paneeritud kanaga, salat, soolakurk ja värske kurk mis maitseb nagu kurk ning värske tomat, mis maitseb nagu tomat. Lõunasööki saadavad telekast tulevad uudised mis räägivad üleeile toimunud rünnakust ning kaadreid hävingust erinevates linnades. Võtame veel kohvi ja arve kahepeale kokku 16 eur.

Liigume läbi külade edasi oma sihtpunkti poole, väljas on 30 kraadi sooja.

Meie tänaseks eesmärgiks on ka 2018 aastal külastatud matkarada Uholsko-Shyrokoluzhansky reservaadis (Carpathian Biosphere Reserve).

Metsavahtide majake on endiselt samasugune, meid võtavad vastu kaks sõbralikku metsavahti nimedega Vitali ja Kolja. Nad kutsuvad ruumi millest kahjuks mul pilti ei ole aga kui ette kujutada ühte vana puitmaja millel pole veel plastikaknaid ees ja kõik lõhnab nii nagu vanasti - vanaemalikult ja maale tuttavlikult, siis täpselt nii seal oligi. Vitali lööb lahti vihiku ja Kolja toob istumiseks lisatooli. Ruumi seinad on kaunistatud erinevate lindude ja taimede plakatitega. Meie passidest pannakse vihikusse pastakaga kirja meie dokumendi numbrid ja nimed ning küsitakse ka telefoninumber. Matkaraja külastamise eest küsitakse 160 kohalikku/3,60 eur.

Inglise keelt kumbki ei kõnele ja meie vene keel pole just kiita kuid lõpuks leiame siiski rohkem ühise keele vene keeles. Peale sõja eskaleerumist ei soovi ka kohalik enam vene keeles suhelda kuid kui kuuleb, et ka meie vene keeles just parimad ei ole, siis jääb ta sellega pigem rahule. Metsavahid muretsevad kas meil ikka vett on ja kui kauaks me metsa plaanime jääda, ütleme, et me oleme rajal käinud 6 aastat tagasi ja vesi on meil ka olemas, sellega jäävad nad rahule - ütlevad vaid veel, et ärge prügi maha visake ja ärge tuld ka tehke.

Asume rajale, kohe tuleb meelde, et see rada polnud ju maailma lihtsaim, sest tuleb tõusta mäkke. Temperatuur on endiselt 30 kraadi ringis kuid pöögimetsa varjus kannatab veel kuidagi see matk läbi teha. Tohutu vaikus, see oli ka eelmisest korrast meeles.

Biosfääri taimestik koosneb 262 seeneliigist, 392 liigist samblikest, 440 liigist samblatest ja 1062 liigist soontaimedest. Vetikataimestik hõlmab 465 liiki. 64 sellel kaitsealal esindatud taimeliiki on kantud nii Ukraina punasesse raamatusse kui ka IUCNi ja Euroopa punasesse raamatusse. Karpaatide biosfääri kaitseala faunat esindab 64 imetajaliiki, 173 lindu, 9 roomajat, 13 kahepaikset, 23 kala ja üle 10 000 selgrootu liigi. Neist 72 liiki on kantud Ukraina punasesse raamatusse ning IUCNi ja Euroopa punasesse raamatusse.

Umbes 4 km matkaraja läbimiseks kulus meil 3,5 h ja 10000 sammu, pole päris jalutuskäik pargis aga väärt käimist küll. Võimsad pöögid, auguga kivi, vaade mägedele, vaikus ja maapinda sukelduv koobas teevad selle koha väga mõnusaks.

seal all, keskel pargib patrol ja ootab meid tagasi

maasse sügava kaevuna langev koobas kuhu Siim kangesti oleks tahtnud sisse laskuda

2018 aastal jäime metsavahi pakkumise tulemusena ööseks metsamajja mis asus peamaja kõrval. Väga lihtne aga väga, väga vaikne koht kus magada. Läksime metsavahtidele head aega ütlema, võib olla natuke lootes, et saame ka seekord seal ööbida, vähemalt hoovis ja katusetelgis ning pesemisvõimalusega. Avasime ukse ja suitsupahvaku sees paistsid Vitja ja Kostja, pudel laual, sumin sees. Ikka käib see värk siin kohati nagu meil veel mõni aeg tagasi.

meenutus aastast 2018, metsavaht juhatab meid magama. Umbes 3 euri eest öö

magamistuba, lihtne ja kõrvulukustavalt vaikne

kaardistatud pöögid paberil, nagu tähistaevas :)

Laagrisse pargime ennast Tiereblia jõe äärde kus saab palava ilma eest mõnusat kosutust. Koht on vaikne, teeme valmis õhtusöögi ja hakkame kuulma kaugusest mingit mauramist, mootori mürin ja kiiksadi-kääksadi jõuab lõpuks täpselt meie laagrisse ning saame sardell (jälle) hambus jälgida 6x6 veoka jõeületust mis nii ladusalt kohe ei lähegi nagu arvata oleks võinud.

Kaugemal olevast külast ja rakendusest kõlavad ikka ja jälle aeg ajalt õhualarmid. Õhtu lõppeb jalgpalli poolfinaali lainel.

4x4 Estonia by Siim & Maya 7/10/24 4x4 Estonia by Siim & Maya 7/10/24

9.07 pauk selges taevas ja 29 km päevateekonda mägedes

Pabahh….

Hommik mägedes on päikesepaisteline ja soe, rahulik. Võtame aega, sest 12.30 on vaja üks töökohtumine internetis pidada ja selleks on vaja sõita 6 km tagasi, suusabaasi juurde kus tõenäoliselt on levi rohkem kui ainult kohati. Seal saab täiendada veevaru ja koosoleku ära pidada. Pargime ennast täpselt sellise koha peale kus turistid pilti käivad tegemas, keegi meid ära ei aja aga üleliia juttu ka ei tule tegema.

Peale koosolekut sõidame uuesti tagasi ja alustame sõitu mööda väga kauneid mäeharjasid, võtame tõusud ja langused mis on täpselt nii parajad, et mäest alla ei kuku aga tähelepanematusest võib midagi kindlasti lappama minna. Raja lõpp näitab kaardil, et on metsavahe tee ja need siin Ukrainas on alati üsna hullud nii, et pargime ennast varakult juba laagrisse kus on levi, sest õhtul on ju jalka poolfinaal. Täna kilomeetreid koos edasi-tagasi sõiduga 29, väga tsill päev.

Laagris paistab samuti päike aga siis käib selges taevas jõmakas mis kindlasti äike ei ole. On kuulda hävitaja lendu ja pauk ilmselt ülehelikiirusel lendamisest, sest õhuhäiret antud ei ole. Ukraina reaalsus saadab meid ka siin.

igasugusele maitsele, igasuguseid mägiradasid

tumeda osa järgi saab aru kui palju siin tühjemaks lastud rehv tööd tegelikult teeb

see kiviplaadi riba mis üle tee ulatub, oli umbes 1 m aste

Hispaania-Prantsusmaa jalgpalli poolfinaal saab samuti vaadatud. Suur pusimine VPNi ja restartidega, et pilt jooksma saada aga õnnestus ja mäng oli samuti hea.

4x4 Estonia by Siim & Maya 7/9/24 4x4 Estonia by Siim & Maya 7/9/24

8.07 õhuhäire ja õhtuks jõuame Svidoviets mäestikku

Öösel 2:30 ajal äratab meid telefonisse, läbi Ukraina õhuhäirete rakenduse tulev häire, umbes minut peale seda on kuulda lähedal asuvast külast/linnakesest samuti alarmi. Kui venelased oma MiG-31K hävitajaga õhku tõusevad, siis antakse kogu Ukrainale hoiatus, sest see lennuk kannab hüperhelikiirusel lendavat raketti “Kinzhal” mille laskeulatus katab kogu Ukraina territoorimi ja enamgi veel.

Hommikul kell 7.30 kordub sama ning ärkame üles, ilm on juba peaaegu 30 kraadi soe.

päikesepaneel töötab väga hästi aga mitte originaalkontrolleriga

Mõne aja pärast kostub taaskord õhuhäire ja seekord ka teadetega, et kinzhalid on reaalselt ka välja lastud, siis arenevad sündmused juba kiiresti, sest pihta saavad mitmed Ukraina linnad ja Kiiev on viimaste aegade tugevaima tule all. Pihta saab lastehaigla ja mitmest linnast tuleb teateid hukkunutest. Jälgin rakendusest raketihoiatusi ja üks rakett jõuab ka meist ühe maakonna kaugusele kuid siis võtab suuna Kiievi poole. Poolas tõusevad õhku ka NATO hävitajad, et olukorda võimalike piiri ületavate rakettide osas seirata.

Jälgime olukorda kuni lõunani, teeme veel pika lõuna ühes söögikohas (salatid, kala, kana, köögiviljad ja kohvi kahele kokku 14 eur), täiendame poes toiduvarusid ja asume Svidoviets mägedesse teele. Teed saadavad muudkui erinevad plakatid erinevatest spetsialiseerumiste võimalustest sõjas ja sõjas hukkunud sõdurite mälestustahvlid. Samal ajal keeb turistipiirkondades endiselt elu, igasugustel mitmeveolistel sõidukitel veetakse turiste küll mäkke ja siis jälle mäest alla.

patrol y62, portaalsillad maksavad ca 20 000 eur. Veljed custom made

Kui mägirajale jõuame, saame vihma, välku ja rahet. Rada on Karpaatidele kohane ja vaated superilusad, pargime ennast u 1700 m kõrgusele laagrisse, Gierishaska mäe jalamile ja praeme jälle sardelle.

Vihm jääb pidama, päike paistab kuid on tuul ja umbes 15 kraadi sooja, näeme veel kohati lund, ei tulegi meelde, et suvel Karpaatides seda varem kohanud oleks. Teise mäe otsas on ka üks auto, linnamaastur, parketikas, tahaks kohe päriselt näha, et kuidas ta siia sai ja kuidas ta siit ära läheb. Meie fleksi piiramise kumm (bump stop) igaljuhul on jalga lasknud. Siim võtab eile kere küljest ära murdunud tagumise stabika küljest puksi ja paneb selle esimese stabika külge mis veel kere küljes on. Eile sai katsetatud kas gorillateibi mähkimine asendab puksi ja tänase päeva oli see isegi ära asendanud.

parketikas mäe otsas, ma kahtlustan, see on sinna helikopteriga viidud, tünga tegemiseks

raja hindamine homseks, siia oleks küll rumal lugu kinni jääda

Üks kaotus on veel ujumisjalanõu mis sai jõe ääres stange vahele kuivama susatud ja sinna unustatud. Üks tegi terve tee tublilt kaasa aga teine on kuskil kadunud. Aga ujumissuss on matkavarustuse asendamatu osa, väga hea ujumas käia.

4x4 Estonia by Siim & Maya 7/7/24 4x4 Estonia by Siim & Maya 7/7/24

7.07 Jõuame mägedesse

mõni tehniline vimka aga muidu kõik korras

Jõuame lõunaks mägedesse, kolistame mööda külavaheteid Maniava kose poole. Külade pilt ja olemus on jäänud ilmselt aastakümneteks muutumata ja sellepärast on siia tulles alati nii tuttavlik ja soe tunne. Kuskil kuklas, sügaval hinges meenub lapsepõlv. Muidugi siseneb mingi hetk sellesse idülli tiira-taara laperdav mootorratas Riga mis vaevu, vaevu meie autole eest sisse ei sõida ja seejärel külili kukub. Kaks härrasmeest kellel kondid joogist pehmed jäävad õnneks terveks ja suudavad püsti tõusta, et sõit saaks jätkuda.

küladeviisi… küll üksikult küll kümnete kaupa

Lõunasöögi otsingul avastame hoopis seda, et rooliotsa mutter on ennast lahti kerinud: rool muutus ebatäpseks, Siim teeb peedist pesumasinale trumli (splindi, et kogu see tsirkus koos püsiks) ja sõit saab jätkuda.

Süüa on väga raske leida, sest kõik kaardile märgitud söögikohad on suletud. Lõpuks, siiski leiame koha kus meid rõõmsalt vastu võetakse ja lauda heatahtlikult kamandatakse (“sit to the table”), löön sellise konkreetselt antud käsu peale kulpi ja istume lauda, itsitamine kostus teisest ruumist veel tükk aega. Lõunasalat ja šašlõkk ning kohvid, said söödud umbes 12 euro eest/2 inimest.

šašlõkk jäi pildile püüdmata, see oli vaja ära süüa

kohtame toredaid Aafrika halle papagoisid

2018 aastal, esimesel reisil üldse ja Ukrainasse külastasime Maniva koske, sinna viiv rada oli äge ja üldse oli see üks väga üksildane ja ilus koht. Täna on sellest kahjuks saanud turistikas kuhu veetakse inimesi sõna otseses mõttes autokoormate viisi. Tegime kose juures nostalgiaringi ja asusime uuesti teele, valides raja mis osutus meie jaoks lõpuks mittepuretavaks.

Tõus oli järsk, rööpad sügavad ja lõpuks istusime difri peal kinni, kuna raja edasine saatus oli samuti teadmata, siis ei hakanud ennast ka edasi vintsima, see omakorda tähendas, et pidime hoopis tagurpidi tagasi liikuma kuid ega seegi kõige turvalisem tegevus ei ole. Siim muudkui unistab 40 tollistest rehvidest ja difcutist. Eks siin Karpaatides ole, kui kahekesi seigelda, siis tuleb mingil hetkel mõistlik piir seada, oleme siin auto ja enda elu pärast põlve väristanud varasemalt korduvalt.

Saame turvaliselt ennast lõpuks kose juurde tagasi, et sealt teine tee valida, vastu tuleb mingil hetkel punane Citroen Picasso mis naerulsui juhiga samuti mägiteedel seikleb, mis siin ikka öelda :)

picassole lisaks ikkagi palju ägedat tehnikat

töötab ja kui enam ei tööta, siis parandame ära ja on kuhu keevitada

Õhtuks pargime ennast Bystrytsya-Nadvirnyanska jõe äärde, praeme söögiks kohalikku sardelli, ilm on ilus ja päev saabki selleks korraks otsa.

päeva lõpetuseks leiab Siim ka murdunud stabika

4x4 Estonia by Siim & Maya 7/7/24 4x4 Estonia by Siim & Maya 7/7/24

6.07 Jõuame Ukrainasse

Aastaga on muutunud küll…

Laupäeva hommikul ärkame endisesse pioneerilaagrisse rajatud kämpingus, reede õhtu möödus suhteliselt rahulikult kui välja arvata kuskil teisel pool aeda pidutsenud noored. Männimetsa all paikneval laagrialal on parkimisruumi küll ja veel, hügieenitingimused väga lihtsad aga ajavad asja ära, vesi voolab ja see on soe ka. Dushisegistit seina külge kinnitada ei saa (et liiga kauaks mõnulema ei jääks) ning ruumid on mõlema soo poolt kasutatavad. Öösel on laagris kottpime, kes omi asju tahab öövarjus ajada, siis peab arvestama sellega, et tuleb läbida pesunööride ja vinna tõmmatud pikendusjuhtmete takistusrada. Kämpa kõrval on ka liivarannaga järv ning laagriplatsil ja natuke eemal leiab lihtsamaid toidukohti, see mis kämplaplatsil on - pole just suurem asi, tsiteerides Siimu: “kahtlane juba häältest....see pöhhpöhh, kui kastmepudel viimast lõppu puristab”.

Igaljuhul, vaatame enne piiriületust üle veel ühe võimaliku laagrikoha ja märgime selle kaardile, proovime metsavahelt piiripunkti lõigata aga nagu Poolale kohaselt, ei läbi me keelavate siltide pudelikaela ja sõidame ikka ringiga. Piiril küsitakse kuhu läheme ja kokku võtab ületus 45 min aega. Hangime esimeses ette jäänud söögikohas lõuna ja hakkame ennast Ukrainasse sisse sättima, internet (Kyivstar 50gb/7eur), toidupood ja diisel (varieerub 1,08-1,30 eur/l). Enne riiki sisenemist sai sõlmitud ka sõjariskide kindlustus (ei kehti okupeeritud ja aktiivse lahingtegevusega aladel) Visit Ukraine - SERVICE PORTAL ABOUT UKRAINE 24/7

Proovisime endid kohe radadele sättida ja laagrikohtasid ühe hakata vaatama aga nagu kahtlus oli, siis paraku oli tegemist polügooni alaga (kaardil vastav märge puudus). Võtsime hoopis suuna Lvivi poole, alati tore koht kus aega veeta. Läbi külade sõites.... väga, väga palju mälestustahvleid, kümnete, sadade kaupa hukkunud sõdurite nägusid....

Majutuseks valisime varasemalt külastatud hotelli millel aiaga piiratud eraparkla. Jalutame õhtusöögiks vanalinna, esimesel pilgul pole Lvivis midagi muutunud, elu keeb aga siis, ühel hetkel hüürgavad igal pool elektrigeneraatorid. Elektri ja soojaga varustamine on oluliselt halvenenud, hävitatud on soojus-ja elektrijaamasid mis olid juba niigi halvas seisus ja peale pihta saamist üldse taastamatud.

Peale õhtusööki suundume hotelli tagasi, seal tuleb meile vastu hotelli perenaine kes vabandab, et elektrit pole aga vesi on. Sätime ennast õue istuma ja elekter tuleb tagasi, ühel hetkel kõlab tänaval muusika, selline ilus, kvaliteetne, tseremooniat meenutav, kõlavad ka sireenid ja umbes kümnest vilkuritega ja laigulistest autodest moodustuv kolonn liigub kesklinna poole.... kui need polnud matused, siis mälestustseremoonia kindlasti.

Siim sätib magama ja mina jään parklasse jalgpalli vaatama, peale pikka pusimist õnnestub telefonist lõpuks pilt jooksma saada ja siis kustuvad järsku kõik tuled, ka tänavalt, elekter on ära läinud ja kõik on kottpime, nii jääbki kogu ülejäänud ajaks, kostuvad ainult hääled tänavalt ja mööda sõitvad autod. Jahedam tuuleiil peletab mind autosse istuma ning kottpimedus uinutab magama, teist poolaega põhimõtteliselt ei näegi ja ärkan umbes 00:30 üles, et tuppa hiilida, sest 00:00-05:00 kehtib Lvivis komandanditund. On aru saada, et aastaga on muutunud siin palju….

Järgnevalt veel mõned pildid Lvivi tänavatelt:

4x4 Estonia by Siim & Maya 7/5/24 4x4 Estonia by Siim & Maya 7/5/24

Juhatame reisi sisse

Lähme, ei lähe, lähme ei lähe… läksime

4.-05.07.2024 trass

Lähme - ei lähe - lähme - ei lähe, lähme sinna, ei ärme sinna lähe, lähme üldse tänna... Päädis lõpuks sellega, et leiame ennast keset Leedut laagerdamas. Käidud ja käimata suunad ning kilomeetrid puhkusepäevadega läbi jagatud, võtame suuna taaskord Ukraina ja Rumeenia Karpaatide poole - eelmine aasta küll värskelt käidud mäed on aga alati toredad, ilusad ning suhteliselt ette planeerimata reisi puhul pakuvad seikluseid iseenesest.

Laagrikohas, endisesse liivakarjääri loodud puhkealal on natuke liikumist. Üks liikuja tuleb juttu tegema, uurib autot ühe ja teise nurga alt ning muudkui küsib, et mis maksab see ja maksab too. Tekib väike kahtluseuss, et Leedu röövel lööb peas saaki kokku aga kuna ta oma suitsukoni maha ei nipsa, siis on tõenäoline, et tegu ikkagi viisaka ja toreda inimesega (või siiski, siiski keskmisest targema kurikaelaga kes oma DNA-d niisama ripakile ei jäta).

Hommikuks pole meid paljaks röövitud ja oleme Facebook'i hoopis ühe jälgija juurde saanud, aitäh!

Tegime söögid-joogid ning lõpuks aitas vihm nõusid küll pesta aga kuivatada mitte.

Transiidipäev kulgeb ilma eriliste seiklusteta aga tekib üks väga praktiline küsimus trassil nähtu kohta, et kui järelhaagis auto taga täiega laperdama hakkab, et kas siis tuleks stabiliseerimiseks anda gaasi või jalg gaasilt maha võtta? Meie kaheliikmelises autos on esindatud näiteks mõlemad arvamused.

Õhtuks jõuaks isegi üle Poola-Ukraina piiri aga jalgpall tahab vaatamist. Kuna interneti ostmine ei pruugi õnnestuda ja õhtune kellaaeg ei soosi, siis otsustame kämpingu kasuks 50 km enne piiri.

Ukraina ja Rumeenia Karpaadid 2024

4x4 Estonia by Siim & Maya

4x4bysiimmaya@gmail.com