Laupäeva hommikul ärkame endisesse pioneerilaagrisse rajatud kämpingus, reede õhtu möödus suhteliselt rahulikult kui välja arvata kuskil teisel pool aeda pidutsenud noored. Männimetsa all paikneval laagrialal on parkimisruumi küll ja veel, hügieenitingimused väga lihtsad aga ajavad asja ära, vesi voolab ja see on soe ka. Dushisegistit seina külge kinnitada ei saa (et liiga kauaks mõnulema ei jääks) ning ruumid on mõlema soo poolt kasutatavad. Öösel on laagris kottpime, kes omi asju tahab öövarjus ajada, siis peab arvestama sellega, et tuleb läbida pesunööride ja vinna tõmmatud pikendusjuhtmete takistusrada. Kämpa kõrval on ka liivarannaga järv ning laagriplatsil ja natuke eemal leiab lihtsamaid toidukohti, see mis kämplaplatsil on - pole just suurem asi, tsiteerides Siimu: “kahtlane juba häältest....see pöhhpöhh, kui kastmepudel viimast lõppu puristab”.

Igaljuhul, vaatame enne piiriületust üle veel ühe võimaliku laagrikoha ja märgime selle kaardile, proovime metsavahelt piiripunkti lõigata aga nagu Poolale kohaselt, ei läbi me keelavate siltide pudelikaela ja sõidame ikka ringiga. Piiril küsitakse kuhu läheme ja kokku võtab ületus 45 min aega. Hangime esimeses ette jäänud söögikohas lõuna ja hakkame ennast Ukrainasse sisse sättima, internet (Kyivstar 50gb/7eur), toidupood ja diisel (varieerub 1,08-1,30 eur/l). Enne riiki sisenemist sai sõlmitud ka sõjariskide kindlustus (ei kehti okupeeritud ja aktiivse lahingtegevusega aladel) Visit Ukraine - SERVICE PORTAL ABOUT UKRAINE 24/7

Proovisime endid kohe radadele sättida ja laagrikohtasid ühe hakata vaatama aga nagu kahtlus oli, siis paraku oli tegemist polügooni alaga (kaardil vastav märge puudus). Võtsime hoopis suuna Lvivi poole, alati tore koht kus aega veeta. Läbi külade sõites.... väga, väga palju mälestustahvleid, kümnete, sadade kaupa hukkunud sõdurite nägusid....

Majutuseks valisime varasemalt külastatud hotelli millel aiaga piiratud eraparkla. Jalutame õhtusöögiks vanalinna, esimesel pilgul pole Lvivis midagi muutunud, elu keeb aga siis, ühel hetkel hüürgavad igal pool elektrigeneraatorid. Elektri ja soojaga varustamine on oluliselt halvenenud, hävitatud on soojus-ja elektrijaamasid mis olid juba niigi halvas seisus ja peale pihta saamist üldse taastamatud.

Peale õhtusööki suundume hotelli tagasi, seal tuleb meile vastu hotelli perenaine kes vabandab, et elektrit pole aga vesi on. Sätime ennast õue istuma ja elekter tuleb tagasi, ühel hetkel kõlab tänaval muusika, selline ilus, kvaliteetne, tseremooniat meenutav, kõlavad ka sireenid ja umbes kümnest vilkuritega ja laigulistest autodest moodustuv kolonn liigub kesklinna poole.... kui need polnud matused, siis mälestustseremoonia kindlasti.

Siim sätib magama ja mina jään parklasse jalgpalli vaatama, peale pikka pusimist õnnestub telefonist lõpuks pilt jooksma saada ja siis kustuvad järsku kõik tuled, ka tänavalt, elekter on ära läinud ja kõik on kottpime, nii jääbki kogu ülejäänud ajaks, kostuvad ainult hääled tänavalt ja mööda sõitvad autod. Jahedam tuuleiil peletab mind autosse istuma ning kottpimedus uinutab magama, teist poolaega põhimõtteliselt ei näegi ja ärkan umbes 00:30 üles, et tuppa hiilida, sest 00:00-05:00 kehtib Lvivis komandanditund. On aru saada, et aastaga on muutunud siin palju….

Järgnevalt veel mõned pildid Lvivi tänavatelt: