Juhatame reisi sisse
4.-05.07.2024 trass
Lähme - ei lähe - lähme - ei lähe, lähme sinna, ei ärme sinna lähe, lähme üldse tänna... Päädis lõpuks sellega, et leiame ennast keset Leedut laagerdamas. Käidud ja käimata suunad ning kilomeetrid puhkusepäevadega läbi jagatud, võtame suuna taaskord Ukraina ja Rumeenia Karpaatide poole - eelmine aasta küll värskelt käidud mäed on aga alati toredad, ilusad ning suhteliselt ette planeerimata reisi puhul pakuvad seikluseid iseenesest.
Laagrikohas, endisesse liivakarjääri loodud puhkealal on natuke liikumist. Üks liikuja tuleb juttu tegema, uurib autot ühe ja teise nurga alt ning muudkui küsib, et mis maksab see ja maksab too. Tekib väike kahtluseuss, et Leedu röövel lööb peas saaki kokku aga kuna ta oma suitsukoni maha ei nipsa, siis on tõenäoline, et tegu ikkagi viisaka ja toreda inimesega (või siiski, siiski keskmisest targema kurikaelaga kes oma DNA-d niisama ripakile ei jäta).
Hommikuks pole meid paljaks röövitud ja oleme Facebook'i hoopis ühe jälgija juurde saanud, aitäh!
Tegime söögid-joogid ning lõpuks aitas vihm nõusid küll pesta aga kuivatada mitte.
Transiidipäev kulgeb ilma eriliste seiklusteta aga tekib üks väga praktiline küsimus trassil nähtu kohta, et kui järelhaagis auto taga täiega laperdama hakkab, et kas siis tuleks stabiliseerimiseks anda gaasi või jalg gaasilt maha võtta? Meie kaheliikmelises autos on esindatud näiteks mõlemad arvamused.
Õhtuks jõuaks isegi üle Poola-Ukraina piiri aga jalgpall tahab vaatamist. Kuna interneti ostmine ei pruugi õnnestuda ja õhtune kellaaeg ei soosi, siis otsustame kämpingu kasuks 50 km enne piiri.
