Jõuame lõunaks mägedesse, kolistame mööda külavaheteid Maniava kose poole. Külade pilt ja olemus on jäänud ilmselt aastakümneteks muutumata ja sellepärast on siia tulles alati nii tuttavlik ja soe tunne. Kuskil kuklas, sügaval hinges meenub lapsepõlv. Muidugi siseneb mingi hetk sellesse idülli tiira-taara laperdav mootorratas Riga mis vaevu, vaevu meie autole eest sisse ei sõida ja seejärel külili kukub. Kaks härrasmeest kellel kondid joogist pehmed jäävad õnneks terveks ja suudavad püsti tõusta, et sõit saaks jätkuda.

küladeviisi… küll üksikult küll kümnete kaupa

Lõunasöögi otsingul avastame hoopis seda, et rooliotsa mutter on ennast lahti kerinud: rool muutus ebatäpseks, Siim teeb peedist pesumasinale trumli (splindi, et kogu see tsirkus koos püsiks) ja sõit saab jätkuda.

Süüa on väga raske leida, sest kõik kaardile märgitud söögikohad on suletud. Lõpuks, siiski leiame koha kus meid rõõmsalt vastu võetakse ja lauda heatahtlikult kamandatakse (“sit to the table”), löön sellise konkreetselt antud käsu peale kulpi ja istume lauda, itsitamine kostus teisest ruumist veel tükk aega. Lõunasalat ja šašlõkk ning kohvid, said söödud umbes 12 euro eest/2 inimest.

šašlõkk jäi pildile püüdmata, see oli vaja ära süüa

kohtame toredaid Aafrika halle papagoisid

2018 aastal, esimesel reisil üldse ja Ukrainasse külastasime Maniva koske, sinna viiv rada oli äge ja üldse oli see üks väga üksildane ja ilus koht. Täna on sellest kahjuks saanud turistikas kuhu veetakse inimesi sõna otseses mõttes autokoormate viisi. Tegime kose juures nostalgiaringi ja asusime uuesti teele, valides raja mis osutus meie jaoks lõpuks mittepuretavaks.

Tõus oli järsk, rööpad sügavad ja lõpuks istusime difri peal kinni, kuna raja edasine saatus oli samuti teadmata, siis ei hakanud ennast ka edasi vintsima, see omakorda tähendas, et pidime hoopis tagurpidi tagasi liikuma kuid ega seegi kõige turvalisem tegevus ei ole. Siim muudkui unistab 40 tollistest rehvidest ja difcutist. Eks siin Karpaatides ole, kui kahekesi seigelda, siis tuleb mingil hetkel mõistlik piir seada, oleme siin auto ja enda elu pärast põlve väristanud varasemalt korduvalt.

Saame turvaliselt ennast lõpuks kose juurde tagasi, et sealt teine tee valida, vastu tuleb mingil hetkel punane Citroen Picasso mis naerulsui juhiga samuti mägiteedel seikleb, mis siin ikka öelda :)