11.07 ohvrõuderi argipäev Karpaatides

Öösel on Ukraina kohal shahedi droonid mille õhutõrje suudab kahjutuks teha, loomulikult äratab alarm meid üles.

Varahommikul, enne kui päike palava ilma veel palavamaks kütab, alustab jõeääre töökas rahvas oma toimetusi, põhiline on kuskil võsa lõikamine - põrr ja põrr, urr ja urr, ärkame ka meie üles.

Järsku kärgatab väga tugev ja terav pauk, taaskord reaktiivlennuk mis liigub kiiremini kui heli ja tekitab sellega lööklaine, ülehelipaugu.

Tänase päeva eesmärgiks on jõuda torni juurde, Topase mäe (1548 m) otsas. Me sõitsime sellest tornist 2021 aastal mööda, peale pikka, pikka mäeharja teed mis meid terve päev tõusude ja langustega ärkvel hoidis. Tol korral selle otsa ei roninud, seekord tahaks.

Külapoest ostame juurde joogivett, mineraalvee valik Ukrainas on väga hea ja väga mõistliku hinnaga. Enne kui poeparklast lahkume tuleb meie auto juurde puhastes riietes umbes 30ndates mees kes kirjutab küljevaatepeeglile 100 ja näitab söömise liigutust. Anname talle raha ja mõtleme, et kõikide Ukraina külastuste ajal pole meie käest keegi raha veel küsinud.

Väikesed külad, eriilmelised majad, toimetavad inimesed, mängivad lapsed, mälestusplakatid hukkunud sõduritele, kalmistud, mille osadel haudadel lehvivad kõrvuti Ukraina sini-kollane ja puna-must. Ei taha rohkem kommenteerida seda, milline on tänavapilt kuid aastaga on see muutunud, tõdeme seda järjest rohkem. Jälle õhuhäire, eelmisel aastal kuulsime seda ühel korral, sel aastal mitu korda päevas.

toredad majad

Enne kui mägedevahele ära kaome, satume lõunat sööma eriti peenesse puhkekeskusesse, mingil hetkel jääb kõlaritest tulev kaunis meloodia tasa, elekter on läinud. Köögis tõmmatakse generaator käima ja toit saab serveeritud, ühel taldrikul on lõhe seest toores ning kohvi ei saa tellida. Arvestades asjaolusid, pole võimalik pahane olla.

muidu oli väga maitsev aga kahjuks jäi tooreks

Jõuame raja algusesse aga sellel on ees Ukrainas harvaesinev tõkkepuu, kõrval metsavahi maja kust tuleb välja metsavahte tükki kolm. Ütlevad, et selle autoga seda rada ei läbi, ega sinna kuhu tahame, ei jõua. Peame leppima sellega mida nad ütlevad ja a-rühma läbi värava sõitmisega tegema ei hakka. Keerame otsa ringi ja leiame esimese tee mis meid soovitud suunas viib ning keerame sellele, he-he. Üsna paras tee, tõus, nikerdamine serpentiinidel ja rööbaste vahel kuid ei midagi ületamatutut.

ei saa

rada metsavahel, ülesmäkke

hobesed ei arva meie ohvrõuderist midagi, üks isegi haigutab

Jõuame metsavahelt välja, lagedatele mäetippudele ja näeme kauguses kokkuklopsitud hütte, eeldame, et mustlastest mustikakorjajad, ongi. Igal pool hütid ja mustlased, arvestades seda, et nemad küsida juba ei häbene, siis oleme valmis, et keegi käsi pikal auto ette hüppab. Seda ei juhtu. Kauguses, mingil järgmisel tipul paistab meie eemärk - torn. Jõuame rajani mis peaks tornini viima kuid see on täiesti heina kasvanud, arvestades seda, et see viib vahepeal allapoole, metsa tagasi, siis võib arvata, et tegu on tõenäoliselt läbimatu rajaga, kui Ukrainas rajal sõita saab, siis sellel on sõidetud. Ühe autoga me seda reeglit ümber ei hakka lükkama kuid kui kunagi kellegiga koos siia satume, siis võiks vaatama ikka minna, et kui läbimatu see siis ikkagi on.

mustlaste hütid imeilusatel mägedel, ööseks kahjuks siia jääda ei kannata

tee on heinas, sõitmata, siin tähendab see seda, et see rada on ilmselt läbimatu. Seda tõsiasja me täna kummutama ei lähe kuid need kes meiega peaks kunagi siia koos sattuma, siis mitme autoga on ikka julgem proovima minna :)

kleepsuga tuleb märgistada kõik kohad, torn kuhu jõuda tahame on kleebitava toru kohal, umbes keskel, mäe otsas

Võtame järgmise raja, mis areneb mitteprobleemist-suurprobleemini umbes 1 minutiga, kivine, rööbastega teerenn mis on allapoole väga kaldu, teeb umbes 100 meetri pärast parempöörde mida Siim hindama läheb. Parempööre lõppeb meie jaoks kindlasti külili või siis vähemalt väga ära kriibitud küljega, sest rööbe on sügav ja kõrvalt pole võimalik minna. Altpoolt on mingi sõiduk proovinud ülesmäkke saada kuid siis loobunud ja tagasi keeranud. Ilmselt me ehk ka lõpuks pääseksime alla (tervelt, katkiselt saab ikka - täna ja kiiresti) kui rööbet täita kividega, lasta ühe poole rehvid tühjemaks jne, kuid selleks, et järgmiste meetrite tagant ei tekiks samasugune olukord ja 2 km pärast ei selguks, et me oleme tõkkepuu taga (tõenäoliselt) millest mööda ei saa sõita, siis tuleks jala edasi minna ja kõiki riske hinnata. On tugev pealelõuna, väljas 30+ kraadi ja me üksi, seega, sel korral jääb see tegemata, hakkab tunduma, et me ei jõua tornini.

anname rajale vähemalt võimaluse, mis siis et juba see vaatepilt tekitab kahtluseid

Siim läheb hindama, rada viib tugeva kalde all välja ja eesolev paremkurv keeraks meid kahjuks külili

remondirenn omast käest võtta, õnneks pole vaja… ja… kahjuks on see olemas

Sellel rajal pole võimalik ümber keerata, he-he-st on saanud he-he-help. Mingid kümned meetrid tagurdada, siis on see ehk võimalik. Kes umbes 40 kraadise kallakuga, lahtiste, suurte kividega teest üles on tagurdanud, siis teab mida see tähendab. Sidur sai vatti ja mingi prõks käis (kuskil?!) ka kuid suudame terveks jäädes auto nina tagasisuunda keerata.

see pilt vast annab kaldest aimu millelt pildi üles tagurdama

tagurdasime paremale poole üles, seal sai ringi keerata ja sealt omakorda tagurpidi alla, et saaks õigesse suunda

Kõik varuvõimalused torni juurde jõudmiseks on kasutatud ja meil tuleb sama teed tagasi sõita, hakka või metsavahte uskuma, et siit-sinna ei saa. Tuleb sõita uuesti läbi mustlaste kantsi, kuna tulles keegi auto ette ei viskunud, siis seda suurem on hirm nüüd, sest nemad on kindlasti teadlikud mis olukorras teiselt poolt alla viivad teed on ja et me tuleme tõenäoliselt tagasi. Film juba jookseb kuidas meid paljaks röövitakse aga seda õnneks ei juhtu, keegi ei tule isegi midagi küsima.

Samas suunas alla sõiduks saame kasutada ühte uut rada, jälle hea kulgemine, pöögimets ja metsarajad kuniks jõuame taaskord alla külla. Otsime laagrit jõe äärde, väga palav on ja tahaks kangesti ennast jõkke kasta ning lõpetame peale 130 km ringi samas laagris kust hommikul lahkusime.

kui nüüd vihmaks läheb, siis muutuvad need teed väga libedaks

jah aga ei

ilusad metsad ja toredad rajad

lastakse sõbralikult mööda

vahepeal on renn nii sügav

Öösel kõnnivad laagrist mööda nooremapoolsed mehed, seljakotid seljas, kolmekesi. Ennast varjata nad ei ürita, kivisel jõeäärel on nende samme hästi kuulda ning omavahel aetakse normaalsel hääletoonil juttu. Peatuma nad meie laagri juures ei jää, keeravad mingi hetk otsa ringi ning natuke kaugemal on kuulda kuidas tööle lähevad auto- ning mootorrattamootorid, me ei kuule ega näe neid enam kunagi.

õhtulaager samas kohas peale 130 km ringikolistamist

no on mõnus koht….