Eile õhtul tuleb uudis, et Ukraina sulgeb osad matkarajad illegaalse piiriületuse vältimiseks. Lisaks, ja see kehtib juba eelnevalt, on piiritsoonis (5 km) keelatud turism, kalastamine ja vaba aja veetmine. Keelatud on Ivano-Frankivski oblastis Pip Ivani, Mala Hoverla ja Berebenskulile mäed ja 20l matkateel liikumine:

Pogorelets, Gadzhina, Podorovatõ, Ungari kaljud, Krynta, Lukovytsia, Shyroka ja Vesnerka heinamaad, Mt, Vuhatyi Kamen, Pip Ivan, Berebenskul, Pozhyzhevska Mal Mergul, Hoverla, Berskul, Kostrych, Yavirnyk, Popadia, Masnyi Pryslip, Goichna, Dukonya, Pniyev, Marichayka järv ja Kryvopilsky kuru.
Samuti on keelatud ilma loata läheneda piirile lähemale kui 5 km, peatuda mõjuva põhjuseta piirialal kauem kui 20 minutit, sõita teeregistris kandmata teedel ning liikuda 2 või enama autoga kolonnis.

Eriloaga on tõenäoliselt võimalik siiski turistil nendel radadel liikuda, eelmisel aastal saime Tšernivtsi oblasti piirivalvelt loa käia Pamiri radaribaasi juures. Luba tuli tegelikult linnas taotleda, kuskil kontoras aga meie saime loa peale mõnda piirivalve telefonikõnet linna, meil oli õnne.

See uudis lõikab veel ühe tüki Ukrainast välja ja jätab meie selle aasta plaanist ühe huvipunkti samuti ära, kahju aga mis seal ikka, kui nii, siis nii.

Peale laagrikohast lahkumist, kuskil linnalähedal peab meid kinni politsei kes tahab näha dokumente ja teada palju me eile alkoholi tarbisime, “2 õlut” on ilmselt siin nii standard vastus, et Siim kutsutakse autost välja, et ta puhuma läheks. Politseinik ikka uurib ja puurib kas hommikul ka “kaks õlut” võetud sai aga jätab Siimu lõpuks rahule ja puhuma ei panegi, saame sõitu jätkata. Siin on lubatud 0,2 promilli.

Jätkame oma rännakut ja lõunat sööme kohas kus keset saali on purskaev milles elavad kaks kilpkonna. Üks kilpkonnadest on eriti agar ja vaikselt kuid väga proffessionaalselt võtab meid nähes ette takistusraja, sest tahab tulla salatit norima. Teenindaja tõstab ta poolel teel tagasi oma kohale, taaskord alustab kilpkonn teekonda ja läbib selle muretult, jälle tõstetakse ta tagasi ja jälle ta peab otsast peale alustama, ühel korral aga üle ääre ronimine ebaõnnestub ja ta kukub selili, lähen aitan ta jalule ning teekond algab uuesti ja uuesti. Ta on nagu meie, kodu on olemas aga ta otsustab seal mitte püsida.

Päeva teisel poolel, mööda pikka betooblokkidest teed tõustes, jõuame Polinina Runa (1480 m) mäetippu, teel vintsime ühte autot, mis on veidi teelt välja sõitnud ja siis kinni jäänud. Poiss ja mees on 0,2 promillises joobes ning mees tahab ka kangesti vintsinööri pingul hoida kui see ennast sisse kerib ja kuna tundub, et ta on varem vintsinud, siis lubab Siim tal lahkesti nöörist kinni hoida.

Mäe tipus on Ukraina partisanide jaoks püstitatud mälestusmärk ning kunagise radarijaama ja punkrite varemed. Radarijaam (Troposfääri juhtimis- ja sidevõrk “Bars”) oli väidetavalt kunagi olnud tuumaplahvatuse ja keemiarünnakukindel. Siin asus “Bars” süsteemi sõlmpunkt nr 103 ja lähim järgmine punkt asus Kosmetara mäel (Ivano-Frankivskis) linnulennult 100 km. Moskvast kaabli kaudu saadetud kodeeritud signaal läks rajatisse nr 109, seda töödeldi siin, Runal ja edastati raadiosignaali kaudu kõikidesse riikidesse, mis olid NATO-le vastandina loodud OVD organisatsioonis (Albaania, Bulgaaria, Ungari, Poola, Rumeenia ja Tšehhoslovakkia).

Runa on suurim niit Karpaatides (1100 ha). Niitudel kasvavad teisteseas veel võõrasemad, astrid, moonid ning Alpi jänesekäpp (edelweiss). Vaated on siin tõesti ilusad, laagri jaoks oleks siin nii mitmeski kohas parkida kuid täna on siin mägede otsas tugev tuul, väljas istumine ja katusetelgis magamine oleks ilmselt üpris võimatu. Matkabusside omajad kes saavad “toas” istuda, rõõmustage :)

Mööda imelist aasa hakkame laagriks kohta otsima, pargime ennast mäeküljele, metsaäärele kus on tuulevaiksem aga selle eest ka päike kõrvetab tulisemalt. Läheme jalgsi hindama homset rada ja leiame metsa seest ühe ettenähtud laagrikoha, veel edasi liikudes leiame ka ühe matkaraja ja kohe tekib plaan, et seda võiks külastada, sest seda on vähe käidud, see viib kose juurde ja ümbritsev mets on lihtsalt imeline. Kuna metsateed on sõidetud, siis hindame raja mittetupikuks mille saame homme autoga läbida. Kõnnime mäekülje praepannile tagasi, võtame auto ja liigume kõvas külgkaldes hoopis metsalaagrisse kus on mõnusam kliima. Internetilevi peab püüdma küll auto katuselt aga ühe varutelefoniga tekitame “kuumkoha” ja siis on ka laagris internet olemas. Võib tunduda, et me ei saa internetita elada aga tegelikult tahab töö vahepeal tegemist.

Metsalaagris on lõkkekoht ja lõkke me ka süütame, vedelevad mõned pudelid ja muu prügi, mille kokku korjame, kasutusse läheb ka reha, et suurem metsapraht kokku riisuda ja ongi juba mõnusam istuda ning päev õhtusse saata, homme ootab meid matkarada.

Laagris leiame, et meil on kruvid logisenud… lahti on vibreerinud ja seejärel kaotsi läinud esimese stabika puks koos poldiga, see tekitab ägeda fleksi, sellise mis kurvis gaasi andes ratta õhku tõstab (wheelie) ja piisava fleksi korral võimaldab keerdvedrul sellest mängust lahkuda.