14.07 Ulguv vesi, matk ja maa-alune punkrisüsteem
Hommikut alustame matkaga Voievodini kose juurde. Vee teekond saab alguse Polonina-Runa mäelt kus eile käisime, läbi sügava kuru voolates suubub samanimeline oja Shipoti jõkke. Arvatakse, et Voevodini kosk on oma välimuse saanud maavärina tagajärjel. Kose nimi on kombinatsioon kahest sõnast - "ulgumine" ja "vesi", mida seletatakse nii: järskudest kividest langedes teeb vesi hirmuäratavat müra. Kosk on 24 meetri kõrge, jättes harvakülastavale matkalisele unustamatu mulje. Metsas võib kohata teiste seas konnakotkast, pistrikuid ja raisakotkast (https://www.turpravda.org/places/ur/zhdenievo/Vodopad_Voevodin-s9173/).
Sügavale mägedevahele viib ka meie matkatee, läbi pöögimetsa, mille alusmetsa kaunistavad teiste taimede hulgas ka sõnajalad.
Lõpuks on laskumine selline, et väga ei saa ringi vaadata, muidu võib käntsa käia aga eikuskilt välja ilmunud (ekstreem)jalgratturid sõidavad meist sellegipoolest tuhisedes mööda. Sama kiiresti kui nad tulid, siis sama kiiresti nad allamäge ka kadusid. Siim unistab rattasõidust, mina valiks hobuse. Matkarajal pole peale meie ja sekundiga kadunud jalgratturite kedagi, näha on, et seda väga ei käida. See on tore.
Kosk ja koht on tõesti ilus, üldse on see matkarada ja metsaalune kiiduväärt külastuskoht kuhu ilmselt väga palju teisi külastajaid ei satu.
Tagasiteeks valime loomulikult sellise rajakese, mida on kaardilt vaevu näha (märgitud väga heeeleda ja peeenikese joonega) ja pole see kaardil ka matkarajana märgitud. Ei olnud ka reaalsuses, mööda ojaäärt ülesmäkke tõustes võis ainult aimata kuhu minema peab, lõpuks tuli keerata ülesmäkke ja 45 kraadise nurga all tõusta libedatel lehtedel umbes 300 meetrit, päris äge, mingit rada ega rajakest siin reaalselt ei eksisteeri. Tuli lihtsalt auto peale suunda hoida ja auto me ka üles leidsime.
Peale 6 km alla-ülesmäkke rännakut oli aeg süüa lõunat, lõunaplatsiks valisime üliilusa sõnajalaväljaku mis osaliselt päikese eest pöökide varjus.
Mäest alla viiv autotee tee on kitsas, uazik mille jälgi oleme näinud, mahub siia täpselt sõitma. Kitsas metsavahe-mägitee tee pakub Karpaatidele kohaseid sügavaid renne, fleksi, serpentiine, muda, külg-ette-tahakaldeid. Metsavahelt välja jõudes saab päike meid kätte ja temperatuur tõuseb 10 kraadi.
Õhtupoolikul jõuame “Arpadi liini” punkrisse - peaaegu kilomeeter maa-aluseid tunneleid, mille ehitasid ungarlased, et kaitsta Karpaate Nõukogude armee eest. Järgneva teksti allikas siin: http://arpad-line.com/bunker.php
Maa-alune punker oli Ungari kuningliku armee (Magyar Honvedseg) sõjaväeobjekt. Selles asusid laod, haigla, kasarmu, kontrollväljapääsud ja ventilatsioonišahtid. 30-50 meetri sügavusel kulgeb 1 m paksuste betoonist seintega maa-alune tunnel. Ekspertide sõnul on selle objekti pikkus 1500 meetrit. Kuigi on ka versioone, et see võis ulatuda kuni 15 km ja oli maa-aluste käikude kaudu ühendatud Maidani trakti Arpadi liini objektidega (Kiievi-Chopi maantee), Kosjaki mäega ja Ukliniga (kus võis olla varuväljapääs).
Punkri rajamise ajalugu ulatub Arpadi kaitseliini rajamisega samasse aega: 1939. aasta oktoobrist 1944. aastani. Punkrit ehitati täielikus saladuses. Loomulikult ei osalenud kohalikud elanikud selle ehitamisel seestpoolt.
Kõik põhitööd kaevandamismeetodil ja punkri seinte betooniga täitmise teostasid Ungari ja Rumeenia armee töökaristuspataljonide sõdurid. Karjäärides töötasid tuhanded sõjavangid. Kohalikud elanikud, kellel olid hobuvankrid või härjad, olid sunnitud ehitusmaterjalide punkrisse toomiseks palkama tööjõudu. Kuid tegelikult täitis punker oma sõjalist eesmärki mitte rohkem kui kaks nädalat – just nii kaua kulus Nõukogude armeel selle vallutamiseks. 16. oktoobril 1944 anti punkris alla. Pärast Teise maailmasõja lõppu hävitasid NKVD väed Stalini käsul kõik Arpadi liini rajatised.
1945. aastal lasti õhku kõik punkri sisse- ja väljapääsud. Sellises seisus oli see üle 20 aasta, kuni 1968. aastal kasutasid seda Nõukogude armee Mukatševo piiriüksuse sõdurid, paigutades sinna oma varu komandopunkti - ZKP.
Kuni 1991. aastani valvasid objekti piirivalvurid. Pärast Nõukogude Liidu lagunemist andis Ukraina kaitseministeerium hoone kohalikule külanõukogule. 90ndatel ja 2000ndatel hävitasid punkri vandaalid, kes varastasid sealt kõik metallkonstruktsioonid: kaablid, torud, voodid, tualetid, kraanikausid, dušid, soomusuksed jne.
Kuni 2012 aastani oli punkri funktsioon kohalike jaoks prügila aga siis rentisid noored ettevõtjad selle külanõukogult ning punker puhastati ja restaureeriti.
Nüüdseks on kõigist punkritunnelitest säilinud üle 800 m. Ja kuigi punker pole säilinud Teise Maailmasõja mastaapsuses, siis Ukrainas on see suurim sellest ajast säilinud maa-alune punker ja ühtlasi üks suuremaid säilinud punkreid Ida-Euroopas. Praegu on külastajate käsutuses umbes 500 meetrit maa-aluseid tunneleid ja erineva otstarbega ruume. Hetkel ligipääsmatutes kohtades tehakse järk-järgult taastamistöid.
Õhtusöögi otsingutel mööda Karpaatide parimat teed (kunagi oli olnud, punkrimehe käest saime teada) jõuame tõdemuseni, et kui tahta vaadata jalgpalli finaali, siis selleks, et leida koht looduses kus oleks ka levi, siis seda teha me täna enam ei jaksa. Sööma satume hotellikompleksi, küsime teenindajalt tuba kes kirjutab numbri paberilehele aga siis mõtleb ümber ja kutsub juhataja, juhataja teatab meile, et tuba pole. Kohe kõrval on teine hotell kus toimub umbes sama diskussioon, hakka või arvama, et me pole oodatud. Võtame sõidusuuna edasi ja järgmise hotelli kõrval seisab mees kes meid seisma viipab, küsib mida otsime, parkima suunab ja lahkelt meile hotellitoa eraldab. Huh, jalka saab vaadatud.