27.07.2023 Ukraina Karpaadid, lahkume Ukrainast, mõtleme Ukrainale järgi ning jõuame Moldovasse
Aeg on hakata Moldova poole sättima, meil on sõita ca 160 km, navi näitab selle läbimisajaks 4 h. Ei imesta, sest siin teedel võib aega minna küll ja 160 km Ukrainas võib tähendada mida iganes. Tuleme Pamiri juurest teist teed alla ja see on põnev rada kus aegajalt tuleb ikka autost välja tulla, et asja hinnata. Põnevust lisab ka vihm, sest teeb tee libedaks. Tuleb meelde ükskord Siimu öeldud lause: “need rajad oleks palju põnevamad kui vihma sajaks”. Nüüd saame kogu komplekti offroadi seiklust. Kõik läheb siiski hästi, jõuame paksu kuusemetsa vahelt terve nahaga välja, loovutame eile saadud loa/talongi ning alustame sõitu Moldova piiripunkti poole.
Kiiresti sõita ei saa, sest teede olukord ei luba. Peatume Storozhynetsis, et uued stabikavardapuksid ja lõunat hankida, lõuna saame aga pukse mitte, sest kogu linnas on elekter ära ja autopoes pole võimalik arvutist nende olemasolu ega asukohta kontrollida. Puksid ja autopesu saame Chernivskist.
Autouudistest niipalju, et kõik on korras. Roolivõimu õlileke oli tagasivooluühenduse klambrite pealekeeramisega lahendatav. Kütusekulu saime transiidil, katusetelgiga alla 12 l/100 km ning mägedes möllamisega 14 liitri kanti, nii, et võib väga rahule jääda. Varasemalt oli alla 12 l/100 km transiit ilma katusetelgita väga, väga hea tulemus ning mägiradadel ilma katusetelgita oli tavaline 16+ l/100 km. Katusetelk koos kõikide kodinatega (k.a raam) u 90 kg.
Chernivskis lahutab meid aktiivsest lahingutsoonist umbes 380 km. Veel mõned kontrollpunktid viisakate sõduritega ning kommentaariga, et neil oleks sellist tanki vaja ning olemegi Moldova piiripunktis kus samuti meie vastu liigset huvi ei tunta. 20 minutiga oleme piiri ületanud, ka üks piirivalvur teeb auto kohta kommentaari, et see on vägev.
Ukraina kogemus on meie jaoks seekord taaskord erinev, nagu eelmised neli korda. Loomulikult teeb nüüdne kord meie kogemuse erinevaks sellega, et riigis on sõjaseisukord kuid sel korral oleme väga palju kohalikega kontaktis ja kontakt on olnud väga sõbralik; või siis kontrollpunktides sõduritega väga viisakas. Lisaks saame päikesele ja palavale korralikult vihma ka. Eks siia reisimine võttis ka meil mõni aeg kaalumist ning siit-sealt maad kuulates Karpaatide kohta, sai siiski otsuseks tulla Ukrainat toetama vähemalt siia jäetud reisirahaga. Kuna sündmused arenesid siia tulekuks omasoodu ja umbes nädalaga, siis kuulasime ka maad erinevate toetusorganisatsioonide poolt, et kas neil on ehk midagi kaasa siia anda kuid kahjuks oldi just kas oma panus ära saadetud või polnud hetkel meile midagi kaasa anda. Eks meil oli ikka mure, et võib olla oldakse pahased, et mis me ikka nii raskel ajal siia turisti tuleme mängima või et äkki satume ka ise mõnda olukorda kus meie elu võib ohtu sattuda. Lõpuks jõuame järeldusele, et tegelikult on see Ukrainlastele toetus, et oma kohaloluga näitame, et me ei hülga ega põlga neid selles raskes olukorras ära ja sellele tundub kinnitust andvat meie väga soe vastuvõtt igal pool. Selle nädala jooksul ei näe me ühtki teist võõramaalast ega auto reg numbrit teisest riigist (v. a Lvivis üks Austria reg number).
Viimane pilt enne Ukrainast lahkumist, see naine vaatas pikalt ühte pilti, tõenäoliselt mälestades oma lähedast. Me loodame, et kõik kaotatud elud ja valatud veri ei oleks ilma asjata….
