26.07.2023 Ukraina Karpaadid: õhuhäire ja salajane radaribaas Pamir
Hommikul kokkame puupliidil endale omleti, sööme kõhu täis ja jätame kõigiga ehk jällenägemiseni. Sõidame mööda ühest kaardile märgitud huvipunktist: 1895. aastal ehitatud, mitte kasutusel olevast kivist Vorokhta raudteeviaduktist (130 m pikk ja 65 m kõrge). Pusime seda vaatama küll siit küll sealpoolt aga kuna see on kõrvuti uue viaduktiga, siis on seal loomulikult sõjaväe poolt ligipääs keelatud ja valve väljas, oleks laheda pildi Patroliga saanud. Oleks vähemalt ilma autota pildigi saanud aga ka pildistamine on praegu strateegilistes kohtades keelatud ja selle käsu täitmist jälgivad mitu vormis meest, automaat õlal.
Seejärel peatume Verkhovyna nimelises linnas, et süüa lõunat. Lõuna sööme sööklas ja saame söönuks 3 eur nägu, sealhulgas 3 pontsakat sõrnikulaadset toodet 43 sendi eest. Kuna oleme parkinud ühe teise kohviku ette mille müüja meie autot pahaselt põrnitseb, siis otsustame sinna minna kohvi jooma ja jäätist sööma. Ühel hetkel saame mõlemad oma telefoni UA valitsuse õhuhäire hoiatuse ja õues hakkavad kõlama õhuhäire sireenid. Esimese hooga ei oskagi nagu midagi teha, otsustame jälgida, et mida kohalikud teevad ja vajadusel siis neile järgi joosta. Aga midagi ei juhtu, need kes istuvad väljas, istuvad seal edasi ja need kes kuhugi kiirustavad, kiirustavad ilmselt mujale kui pommivarjendisse. Pikalt kestnud sõja tulemus. Võtan lahti spetsiaalse õhuhäirete äpi kus on näha kõik parasjagu häires olevad piirkonnad ja näen, et suur osa Ukrainast on häire all, võtan lahti uudised ja näen, et venelane on terve Ukraina poole suunanud tiibraketid. Meieni ükski õnneks ei jõua.
Õhuhäire sireenid
Läbime veel mitu kontrollpunkti ja lõpuks Chernivtsi maakonna piirile jõudes kontrollitakse meie dokumendid ja küsitakse, et kuhu me läheme. Suundume endise Pamiri radaribaasi juurde. Sõdur ütleb, et ta helistab ja küsib kas me võime sinna üldse minna. Loogiline küsimus iseenesest, sest see asub Rumeenia piiri ääres. Kõneisik teiselt poolt ütleb, et võime minna küll ja asume teele. Vahepeal tangime ja kütuseliiter maksab 1,1 eur.
U 30 km enne endist sõjaväebaasi on uus kontrollpunkt kus satume kokku matkamootorrattaga mille matkalised on ise Ukrainlased aga räägivad inglise keelt, nii saavad nendest meie tõlgid sõduritele. Tuleb välja, et sellesse alasse sisenemiseks peab kirjalik luba olema ja see tuleks võtta Chernivski linnast. Meil seda luba muidugi pole. Siis hakkab üks sõdur kõnesid tegema ja meie passiandmeid edastama ning saame õnneks oma loa kätte. Luba on väike talong meie nimede ja kuupäevaga, selle peame väljudes loovutama. Tore, et kõikides kontrollpunktides meisse normaalselt suhtutakse. Kuna kellaaeg on tugevalt pealelõunat, siis mootorratturid Pamiri teed ette ei võtagi, rehv ei luba ja vihm on teed ekstra libedaks muutnud. Tuleb veel üks kontrollpunkt kus esimesele kontrollpunktile üle helistatakse, et kas ikka sealt tulime.
Talong Pamirile
Oleme teel ainsad, ainult üks buss ja paar mootorratturit, piirivalvurid roolis-lenksus sõidavad meile vastu. Tee on üksik, kohati kulgeb täiesti vastu Rumeenia piiri, paksu kuusemetsa vahel on ilus, vahepeal kallanud paduvihm asendub päikesepaistega ja raja raskusaste on täpselt paras. Lõpuks hakkab paistma meie sihtpunkt mille kuplid siin mägede ja looduse keskel mõjuvad kuidagi eriti ebamaiselt.
Tegu on Karpaatide mäestikus, Bukovyniani piirkonnas asuva endise Pamir-i nimelise salajase radaribaasiga (1960-1990ndad). Radaribaas on rajatud 1565 m kõrguse Tomnatik-u nimelise mäe tippu ja selle eesmärk oli NSVL õhutõrje. Koosneb see 5-st kuplist, ühes ja kõige uhkemas keras on veel isegi radarikonstruktsioon alles. Iseenesest on võimalik kuplite sisse ka auto parkida ja kuplis põnevalt kämpida kuid meie valime siiski mägede vaate kuplist väljas. Paar kuplit on liiga ebatasased ja hobusesõnnikut täis. hindame ka kuplite vundamentie, need on tihendatud ühele salajasele NSVL radaribaasile kohaselt: tsemendikottide ja muu tränaga, isegi pesukausi leiame sellest vundamendist. Siim teatab ühtäkki, et see vundament on tehtud sitast, tatist ja joptvajumatist :) Leiame veel ühe põneva struktuuri ja see on pommivarjend, sisse saaks sinna ka pugeda aga kuna põrand on vett täis ja midagi peale taara ja muu sodi mis sinna sisse on visatud, pole vaadata, siis me sinna sisse ei poe. Ümberringi on veel mitmeid hüljatud hooneid aga sees peale ühe ilusasti joonistatud kuplite skeemi midagi vaadata pole. Pargime ennast ühe lauakese äärde ära, kuppel laagri taustaks paistmas. Sõidab mööda üksik mees mootorrattaga, noogutab rõõmsalt ja rohkem me kedagi ei näe. Mõnus vaikne koht, ilusa vaatega loodusele ja põneva vaatega kuplitele. Internetilevi püüame Rumeenlastelt ja õnneks on Kyivstari hinna sees 5 gb jagu roamingut, Siim saab oma töö asjad vähemalt korda ajada kuid blogisse pole interneti kehva levi tõttu võimalik pilte laadida. Õhtupimeduses külastavad meie laagrit kamp hobuseid kes meid ära uudistavad ja siis rõõmsalt minema kappavad.
