25.07.2023 Ukraina Karpaadid, pistrikukivi ja sõjapõgenikud
Hommikul sättisime endid kilomeetreid edendama aga siinsetel teedel on selle kohta teine arvamus ja nii me asfaldiaukude vahel, sees ja peal kuidagimoodi edenesime. See muidugi andis võimaluse ringi vaadata ja auto aknast muudkui kohalikust elust pilte klõpsida. Sõjaväe kontrollpunktid teedel on aina tihedamad ja tihedamad, mitmes meid korraks peatatakse kuid lastakse ilma dokumente kontrollimata edasi sõita. Lõpuks ühes kontrollpunktis (kus kass muide jäätist sööb) kontrollitakse peale dokumentide veel ka autos olevaid asju. Üleliia sõbrustamist kontrollpunktides ei toimu kuid kõik on viisakad ja sellist üleolevat suhtumist me ei kohta kuskil. Kõik strateegilised punktid on endiselt sõjaväe valve all.
Peatuspunktiks sai Kuziy metsas asuv Sokolyne berdo nimeline, pistrikukiviga lõppev matkarada. Matkaraja eest tuleb valvurile u 2,5 eur/nägu maksta, lisaks tuleb enda nimi ka vihikusse kirja panna. Matkarada asub Karpaatide biosfääri kaitsealas on umbes 4,5 km pikk (sama tee edasi-tagasi). Sellest osa kulgeb tasasel pinnal kuid lõpuks tuleb mööda kitsast jalgrada ja serpentiine ülesmäkke sammuda. Rada on paksult mahakukkunud pöögilehti täis ning liiga palju ringi vahtimine võib viia kontrollimatu veeremiseni mäest alla, nagu juhtus eile sinise kanistriga :) Selle raja saame vaieldamatult top 3 ohtlike jalgradade hulka kuulutada. Mets on ürgne, kõrged pöögid ja metsalõhn, siin-seal paljastuvad kaljud. Kahte kaljusse on ka kaevandused sisse uuristatud kust geoloogid on kunagi väärismetalle otsinud. Ühest väravaugust on võimalik ennast sisse pressida, mida Siim ka otseloomulikult teeb, natukese aja pärast on ta tagasi ning teavitab, et 30 m pärast pole enam kaevanduse käigus edasi liikuda. Jõuame raja lõppu kus ongi kaljunukk nimega pistrikukivi, sealt avaneb ilus vaade ümbritsevatele mägedele ja samuti on meil võimalik vaadelda ka vihmapilve mis kahtlaselt meie poole liigub. Naudime veel natuke vaadet aga siis otsustame, et vähemalt serpentiinide osa võiks enne vihmasaju algust meil läbitud olla kuna lehed muutuvad märjana veel libedamaks. Saame just kaljunukilt alla ronitud kui sinna maandub tõenäoliselt pistrik ja uhkelt hüüdma hakkab, et oma kaljunuki tagasi sai. Vihmaennustus läheb täide ja poole raja peal saab sadu meid kätte, tumedad pilved muudavad niigi pimeda metsaaluse veel pimedamaks ja vihm võimendab omakorda kõiki metsalõhnasid, siis hakkab äikest lööma ning müristama, mis lisab sellele jalutuskäigule veel omakorda erilise kogemuse. Õnneks on vihm soe ja nauditav ning tegelikult ilma vihmata poleks kogemus üldse see olnud.
Kuna käes oli juba õhtu, siis tuli hakata mõtlema, et kuhu ööseks minna. Valisime ühe kämpingukoha välja, et sinna parkida ja asusime teele. Sinna kämpingusse viis nii jõhker rada, et kui ma olin juba mõelnud, et näe polegi veel ühegi Ukraina raja peal enda elu pärast hirmu tundnud (sest on pigem tehnika katki minemise riskid olnud), siis siit see tuli. Rada oli kitsas, vihmast libe ja järsu tõusuga ning sügavale jõeorgu kukkumise eest ei kaitsnud ükski vall. Tagasild meid üles ei vedanud ja pidime huubid poole mäe peal kõikudes ikkagi sisse keerama. Lõpuks jõudsime üles ja avastasime, et oleme valel pool kämpingut, kuna nägime juba sealt ära, et meie auto jaoks tasast pinda seal ei leidu, siis otsustasime, et sõidame järgmisesse. Järgmises ütles üks vastutulev poiss, et ei, me ei või sinna parkida ja rohkem juttu polnudki. Kuna liikumist ei olnud ja maja aknad ka pimedad, siis ei saanudki aru, et miks ennast kämpinguna välja reklaamiv asutus meid vastu ei taha võtta. Aga lõpuks oli tore, et ei võtnud, sest mõne kilomeetri pärast satume Petrose kämpingusse kus vanaisa lahkelt kohe parkimiskoha kätte juhatab ning seletab kus on tualett, köök, dush ja varjualune. Kõik on väga arhailine kuid puhas. Väliköögis askeldavad kohalikud perenaised ja veel ühed külalised, seal saab puupliidil endale süüa valmistada, mida me ka teeme.
Õhtu edenedes lõpetame lõpuks Siimuga väliköögi lauataga mustikaid puhastades milled teised külalised olid mäegedest korjanud. Teised külalised on pärit Odessast, sõja eskaleerudes põgenesid nad aastaks ajaks Hispaaniasse kuid tulid tagasi, sest ei tahetud ülejäänud perest siiski lahus olla kuid Odessasse naastes tabas neid 5 päeva kestnud raketituli ning nad tulid Karpaadidesse. Nad elasid seal kämpingu telgis, ma ei küsinud, et kaua nad on juba nii seal elanud. Samuti on Odessas praegu keelatud meres ujuda, sest merest ja rannast on saanud miiniväli. Uuritakse ka meie kohta ja imestatakse kas me sõda ei karda... Perenaine toob välja samakapudeli, võtame terviseks pitsi kangemat, saame mustikad puhastatud ja läheme tuttu. Öösel sajab väga tugevat paduvihma ning on äikesetorm, äike paugub ja ragiseb vägevalt meie katusetelgi kohal ja äratab korduvalt uuesti üles, omalaadne kogemus see mägede äikesetorm.
