24.07.2023, Ukraina Karpaadid: raskete radade top 3e kuuluv teekond
Kell 7.00 äratab meid kitse-lambakarjus kes valjult neile käske kätte jagab, et nad õiges suunas läheksid. Selliste konkreetsete käskude peale tuleb ka ennast püsti ajada. Kinnitame hommikukohvi kõrvale eilse õhtuse plaani varemeid vaatama minna, et kui me juba siinkandis oleme ja keelumärk tegelikult meil rajale minna lubab, siis tuleb minna.
Kuna eile alles ühe raja otsas käisime, siis otsustame, et läheneme rajale teiselt poolt ja alla tuleme sealt kus eile õhtul oleme. Jõuame külavahel imestada, et Ukrainas on teede olukord paranenud kui siis kõik endiseks läheb ja aukude vahel slaalomit sõidame. Vana hea Ukraina.
Jõuame raja algusesse, seal tervitab meid sama keelumärk, sama infoga, et rajale minek on keelatud tuleohtlikul ajal, pregu see aeg pole ja asume teele. Tee läheb kohe huvitavaks, pöögimetsa vahel kulgeb väiksema jõega vahelduv kivine tee ning siis lõpuks savine tee. Loksume umbes 300 meetri pealt 1400 m peale varemete juurde. Tegu on mingi vana sõjaväebaasiga, mille ajaloo kohta mul hetkel kahjuks ei õnnestu midagi teada saada. Paraku pole seal täna midagi erilist peale ümbritsevate mägede vaadata, hooned on väga lagunenud aga vana asfaltplats sobib suuremale seltskonnale tasaseks tantsuplatsiks.
Suundume rajal edasi, seekord juba paljastel mäetippudel mis on paksult mustikaid täis (löö või katust :)), mustikakorjajaid on kõik kohad täis ja peatume meiegi, et enda näpud ja suud mustikaid süües mustaks värvida. Istume autosse ja näeme, et üks korjaja seisab tee ääres väga nõudliku näoga, peatume, laseme akna alla ja esiti arvame, et peame talle mustikamaksu maksma hakkama, sest meie suud reedavad, et me oleme mustikaid söönud. Saame aru, et ühist kõnekeelt me ei leia kuid lõpuks tunneme ära üksikud sõnad mis sisaldavad: “leib”, “lapsed”... saame aru, et ta küsib meilt süüa. Anname talle ära oma viimase leiva, suure tomati ja peaaegu terve lati suitsuvorsti, mees tänab ja silkab mustikapõõstaste vahel mäest alla.
Sõidame edasi ja mustikakorjajate kontsentratsioon läheb aina suuremaks ja suuremaks, erinevate põõsaste tagant kerkivad mustade suude ja mustade näppudega naised, mehed ja lapsed, saame aru, et tegu on mustlastega. Satume mägiteel külgkaldega olukorda kus peaaegu auto külje maha kraabime, kõik siiski õnnestub ja pääseme terve autoga ning mustlaste käest kes kindlasti tahaksid millegi eest meid abistada. Adrenaliin tõuseb. Natuke edasi liikudes paljastub mäeküljel tohutu mustlasmustikakorjajatelaager ja meie tee, ainus tee, viib sealt mööda. On veel üks olukord kus auto võib külili minna ja oleme väga rõõmsad, et ei lähe, sest seltskond on kuidagi natuke hirmuäratav.
Korra tekib juba hirm, et tee ei viigi edasi kuid leiame õige metsatuka ning alustame laskumist ja sellest laskumisest saab meie top 3 hulka kuuluv raske tee, üsna raske katsumus. Kahjuks ei anna fotod reaalsust liiga hästi edasi. Gravitatsioon tõmbab autot muudkui mäest alla ja märjad ning savised rööpad on nii sügavad, et stabikakondid ja differ künnavad valli keskele vagusid. Isegi meie kliirens jääb siin vajaka. Õnneks on vähemalt niigi palju, et küljepeal on vallid mis ei lase meil mäest alla kukkuda. Selliste tagajärgede füüsikalise testi teeme diislikansitriga (me tegelikult ei tea mida see sisaldas, võib-olla puskarit, võib-olla vett), mis on pool täis, asetame selle valli peale, et kaotajal oleks võimalik see üles leida. Paraku otsustab kanister allamäkke hakata veerema, võtab sisse jõhkra hoo, paneb raginaga läbi maha kukkunud pöögi mädanenud okste ning kaob tundmatusse. Ei tea kas me näeme teda veel. Ei näe. Lisaks väga sügavatele rööbastele moodustuvad ka kõvad külgkalded ning on suur tegemine rajal terveks jääda. Tuletan meelde, et liigume koguaeg allamäkke. Lõpuks rada tasandub ja hommikul kell 9.00 antud stardist on saanud kell 15.00, pole teinud pikki pause ning pole söönud lõunat, ainult mustikaid ning asume süüa otsima. Enne veel tulevad meile vastu mustlaste hobukaravanid kes meile ka viipavad, et me seisma jääks. Ei jäänud.
Kõht kohalikus söökokohas täis söödud, asume laagrikohta otsima. Teel pildistame mida juhtub, mitu asja magame maha ja mitmest asjast ei tule sõidu peal pildid välja. Siin on mõnus, ilm on 27 kraadi soe ja inimesed on sõbralikud, võtame ka ühe hääletaja peale kellega leiame mõned ühised inglise keelsed sõnad ja paneme ta maha punktis kus ta ütleb stop. Oleme tähele pannud, et võrreldes varasemate kordadega kui oleme Ukrainas käinud, siis, kui mitte varem, kuuldes, et oleme Eestist ei eelda kohe automaatselt, et räägime vene keelt.
Laagrisse maandume Rika jõe ääres ja laseme kiirel voolul ennast karusellina kaugemalt jälle laagrisse kanda.