Hommikul hüppab Siim aluspükstes telgist välja, pole õrna aimugi mis see kell võib olla kuid kahtlustan, et asi on päikesetõusus. Ma ei saa midagi aru, sest telgi seinad on sada protsenti pimendavad, tõmban akna eest ja avanev vaatepilt tekitab ka minus sügava sunni telgist välja hüpata. Minul on õnneks riided alles/juba seljas, sest väljas on 8 kraadi sooja ja tuul puhub. Kiirustan, et kibekähku droon õhku saada, sest seda vaatepilti on vaja salvestada. Kõige kaunima kuma aeg oli juba kahjuks möödas kuid vaatepilt siiski vapustav.

Üldiselt oli öö ok aga no Alucabi vennad võiks küll telgilukkude pead mingist muust materjalist teha kui metallist, sest ma ei saaks öelda, et ma öösel üles poleks korduvalt ärganud kui need tuule käes üksteise vastu killadi-kolladi kolisesid. Tuleb ise need nööride vms asendada.

Alustame eile pooleli jäänud tõusu, rooli keerates kuuldub uuua-uuua-uua ning on selge, et midagi on roolivõimuga lahti. Ainus poslamasla mis meil puudu on just see... Järgmise mäe tipus sätib ennast lennule paraglider kellega satume juttu puhuma, tema lubab meile, et kui ükskord on baasi maandnud, siis tuleb autoga üles tagasi ja toob meile vajaliku “masla”. Mingi põneva nipi saime ka, et häda korral võib ka mootoriõli roolivõimu õli paaki valada aga kindlasti mitte piduriõli.

Samal ajal kui paraglider paraglideb teeme me tutvust temaga kaaskonnaga, neil on olemas täitsa oma Patron, kelle nimi muidugi pole Patron ja energiat sellel Jack Russelil jagub. Siis tõusevad mäkke järjestikku igasuguse kaliibriga maastikusõidukeid mis on rahvast täis paigutatud, Ukraina keelne muusika hüüdmas ja näod naerul. Sellest päevast kujuneb kahe väga häbeliku Eestlase jaoks suurepärane lõimumisprojekt Ukrainlastega. Kõik kes vähegi huvi tunnevad tulevad rääkima, vaatavad kapoti alla, paluvad grupipilti teha jne, jne. Kasutame võimalust, et küsida, et kuidas vasakule kulgev rada (meile sobivas suunas) edasi kulgeb: on erinevaid arvamusi, ühed ütlevad, et jaa, teised ütlevad, et ei...liiga järsk tõus ja liiga suur külgkalle.

Lõpuks saabub meie roolivõimuõli, anname talle tänutäheks Vana-Tallinna ja korvame rahalise kahju. Alustame sõitu ja juba peagi jõuame selle kurikuulsa kohani, see on tõesti liiga riskantne, ilmselt sõidaks ära aga isegi 5 % ebaõnnestumismäär on liiga kõrge, sest ebaõnnestumine tähendaks tõenäoliselt mäest alla rullimist. Pildile loomulikult on seda raske saada kuid tegu on tõesti peaaegu püstloodis kulgeva lõiguga mis on täis pikitud suuri kive, kui sellest takistusest oled üle saanud, siis ootab sind järgmiseks väga suur külgkalle. Võtsime vastu otsuse, et meie auto kaalu ja katusetelgiga seda riski seekord ei võta. Sõidame tagasi ja hiietargad muudkui korrutavad meile, et nad ju ütlesid, üks neist teeb käemärkidega selgeks, et ta ükskord läks, kõigepealt oli hop üles ja siis hop külili.

Võtame suuna siis teisele poole, juba kaugelt on näha, et issand jumal, seal on ju ka väga pikk ja järsk tõus. Läheme siiski sest vahepeal oleme kaugelt märganud mingeid suuri varemeid ning kaardi pealt selgeks teinud, et tasuks minna küll. Võtame selle täitsa hullu tõusu mis eilse vihmaga oleks samuti väga suur risk olnud ning sihtpunkti jõudes selgub, et tegu on tupikuga. No mis seal ikka, vaated on ilusad ja lõimumisprojekt Ukrainlastega saab edasi kesta. Matkavad nii suured kui väiksed, kusjuures matkavad ka lapsed, ilma vanemliku järelvalveta ja see on tore, sest telefoni ei näe kellelgi käes.

Sööme lõuna kuskil mäetipus ja alustame peaaegu 100 km ringiga sõitu nende pagana varemete poole. Oleme päev otsa olnud mägede küüsis, küll ei saa sinna, küll ei saa siia. Peame taandmuma eile tuldud suunas ja loomulikult nagu ikka kombeks - 20 m enne “normaalset” teed neelavad Karpaadid meid endasse. Rööpad on nii jõhkrad, et kui välja tagurdada on oht, et kukume külili. Õnneks on abi väga lähedal ja teine, juba tuttavaks saanud Patrol ulatab meile oma vintsikäe ja sinna läheb meie teine Vana-Tallinn :)

Peatume sama keti poes kus eile, ostame sama paki vorstikesi mis eile ja nüüd avastame, et eilses vorstipakis oli 6 tk ja tänases 5 tk :). Kulgeme mööda asfaldit ja avastame, et strateeglilistele kohtadele on üles seatud kaitsepositsioonid. Sõda tuletab ennast siin riigis ikkagi meelde. Vahepeal sõidab vastu vilkurite sähvides kiirabiauto mille juhil on suits hambus.

Jõuame välja keelumärgini, internetilevi puudus ei luba meil ka juuresolevat teksti tõlkida. Taandume kurvameelselt ja asume ööseks endile laagripaika otsima, offroadime endid kuhugi mägisele aasale ning seame ennast sisse. Vahepeal saadan keelumärgist Ukraina tuttavale pildi ja tuleb välja, et seal sõitmine on vaid tuleohtlikul ajal keelatud ja et meil on vaba tee minna... nojah, mis seal ikka... äkki siis homme.

Praeme ära eile ostetud kukeseened ja täna ostetud 5 vorsti, ilm on ilus, lilled aasal õitsevad aga roolivõimu õli siiski lekib kuskilt ja see asi on nüüd vaja välja selgitada.