Lvivist lahkudes sõidame mööda 6.07 pommitamise tagajärgedest kus hukkus 10 ja sai vigastada 40 inimest. Auto aknast väga head pilti ei saanud aga ega tundus ka kuidagi ebaviisakas sinna pildistama ronida. Koristustööd käisid ja valve oli peal.

Lviv clears up after Russian missile strike in western Ukraine, seven dead | Reuters

Suundusime edasi Karpaatide poole, vahepeal paistab päike, siis sajab vihma, lausa padukat. Esimeseks huvipunktiks on miskid suured kivinukid mis mägesid kaunistavad, kahjuks on sellest kohast saanud turistilõks, isegi parkimine on siin läbi automaadi ja tõkkepuu taga, pileteid müüakse ka, ca 2 eur/nägu. Mäkke ronivad nii noored kui vanad, poisid ja tüdrukud. Kuna rahvast on palju, siis nautida pole väga võimalik, mis siis, et tegu on tegelikult väga ilusa kohaga. Siin asus 9-14 sajandil kindlus, selle originaalset nime ei teata kuid täna on see nimetatud Tustani kindluseks, seda kõige rohkem uurinud teadlase järgi. Tegemist oli puukindlusega ja säilinud on vähemalt 4000 uuristatud auku, jälge ja sisselõiget, mis palke toetasid. Säilinud on ka kivisse uuristatud 30,4 m sügav kaev ning mõned kivisse raiutud sümbolid. Turistikoha eelis oli muidugi see, et seal pakuti süüa ka, sõime lamba- ja kanašašlõkki, grillitud köögivilju, jõime kohvi ja kahepeale arve 12 eur.

Liigume edasi ja täiendame varusid kohalikus poes, võtame vorstikesi, õlut ja jäätist ka :). Asfaltee lõigatakse justkui noaga külateeks ja seiklus algab. Jõuame keelumärgi alla ja seal plaani pidades hõikab külatädi meile midagi kohalikus keeles ja tema viipamise järgi saame aru, et võime edasi sõita küll. Rada läheb 0-100ni ühe sekundiga, sumpame savis ja rööbastes külg ees ja ühel hetkel on meie taga üks moodne Jeep Commander mille juht soovib, et me peatuks. Tuleb meiega juttu rääkima, leiame ühise keele inglise keele näol ja tema mure ning küsimus on, et kuidas siit ühe koseni saab. Meie ütleme, et me oleme ka siin esimest korda. Kuna meie auto kliirens on oluliselt kõrgem ja rehvid ka oluliselt parema mustriga, siis lepime kokku, et ootame teda enda järel, et kui ta peaks hätta sattuma. Rada on vägev, ilus ja kulgeme mööda seda vaikselt edasi, Jeep järel sõitmas. Küll killadi-kolladi aga järgi ta tuli, lõpuks kui meie teed lahku läksid, siis jätsime üksteisega hüvasti. Ta ütles, et on sõjaväelane ja on nädalasel puhkusel sõjatsoonist ja et tal pole midagi meile kingituseks anda... ta andis meile oma Ukraina embleemi ja kolm padrunihülssi. Vahetasime oma elukutseid ja embleeme ning ilmselt oli ka temale üllatuseks, et niimoodi kokku saime. Oleks väga tahtnud tegelikult teada, et kas hülssidel on ka oma lugu, kuidas neil seal läheb jne, jne aga seekord läks nii, et teed läksid lahku. Küll oli tore kohtumine.

Edasi suundume laagrikohta otsima, paduvihma sajab ning varem mainitud soov näha kuidas teedest jõed moodustuvad hakkab vägisi täide saama. Rammime mäkke, näen läbi paduvihma, et mäeküljed on paksult mustikaid täis, nii lähedal, käesirutuse kaugusel aga samas nii kättesaamatud, sest vihma kallab - tahaks mustikaid juba kangesti vitsutada. Tee on libe, mäest laskuvad vastu meile mõned erineva kaliibriga maastikusõidukid, naerusuulisi matkalisi täis. Lõpuks kui jõuame üsna ränga tõusuni, siis Siim jookseb mäkke rada hindama. Mägedes muutub ilm kiiresti ja kui ta lõpuks alla tagasi jõuab, siis on päike välja tulnud. Ajaviiteks olen leidnud siin samas täitsa hea koha kuhu tegelikult laagrisse jääda. Kuna mäeharja tee on u 30 km pikk, siis täna jääme laagrisse, teeme süüa ja peame plaani kas see 30 km homme ette võtta. Vaated on super ja nii ongi hea. Enne keskööd ronime ära magama, sest südaööst ju kehtib ikkagi komandanditund.