Reede hommikul umbes 7.30 ajal äratab meid laagrikoerte ja kohaliku koera vaheline tüli mida Albaanlane proovib albaania keeles lahendada. Laagrikaaslased pole eile ähvardatud kellaajal liikuma hakanud ja kui meie peale hommikusööki ja kohvi enne 9 tuld tõmbame, siis jäävad teised meist ikka laagrisse edasi.

Tänane missioon on jõuda Rumeenia rahvusparki nimega Retezat, mis on ühtlasi ka sealse mäemassiivi nimetus. Minna on u 300 km, midagi erilist tee peal ei juhtu, v.a liikuv mustlaslaager mis on hoburakendi peale ennenägematu kuhjana, sh lapsed ja koerad, ära pakitud.

Õhtuks jõuame Rumeenia vanimasse rahvusparki (1935). Siin kõige suurem kontsentratsioon üle 2000 meetri kõrguseid mäetippe, milledest kõrgeim tipp Peleaga, 2509 m. Rumeenias kasvab umbes 3500 taimeliiki millest üle 1200 on võimalik leida siit, sealhulgas umbes 90 taimeliiki on endeemilised. Siin elab 55 liiki imetajaid, sh karud, hundid, ilvesed ja metskassid; suurtest rohusööjatest: alpi mägikits, punahirved ja metskitsed; 120 pesitsevat linnuliiki, kolme liiki rästikuid ja igasuguseid putukaid.

Mäemassiivist võib leida üle 50 liustikujärve, jõgesid ja koskesid; rahvuspargis on ühed vanimad pöögi-, kuuse ja nulumetsad Euroopas.

Selles rahvuspargis on midagi mis on Karpaatide mäestiku kõige-kõigem: kosk nimega Scurtele, kosk kukub erinevatel järjestikustel tasanditel 293 m, mis teeb sellest kõrgeima kose Karpaatides. Vaatamata oma staatusele on see väga vähe tuntud, tavapärase “highest waterfall Romania” vms otsingumootorisse sisestamisega ei ole võimalik seda leida. Ega ma täpselt ei mäleta kuidas isegi selleni jõudsin kuid kaardil oli see punkt märgitud kui “tahaks minna”, samuti kuskil mälus teadmine, et see on kõrgeim Karpaatides. Selle koseni ei vii matkarada vaid kivine jõesäng, ümbritsetud paksu kuusemetsaga. Mõni teist võib juba aimata, et just sinna ongi meil nüüd vaja minna. Arvestame juba ette, et tegu on ilmselt vähemalt poole päeva matkaga ja seetõttu otsustame õhtul ennast lähimasse autoga ligipääsetava kohta laagrisse sättida.

Mobiililevi kaob nagu noaga lõigatult, ei mingit hoiatust järjest väheneva levi näol. Viimane lootus levi leida on hüdroelektrijaam mille paisu kaldal tundub olevat ka pool-ametlik kämping aga ei midagi, isegi helistada pole võimalik. Seejärel tuleb tasuda rahvuspargi pilet ühe auto ja kahe inimese eest kokku ca 7 eur (pilet kehtib 7 päeva).

Suundume edasi, et laagrikoht leida ja loomulikult ei lähe nii nagu me plaanime: 4,5 km ennem välja vaadatud punkti on rajal tõkkepuu ees, see on lukustamata, tekib kange kiusatus see lahti teha ja edasi sõita aga seda me ei tee. Liigume tagasi veepaisu juurde mille kaldale on võimalik auto ööseks parkida ja ujumas käia. Tegu on Gura Apelor paisjärvega mille üle 200 miljonit m3 vett hoiab kinni Euroopa suurim pinnase- ja savitäitega, 168 meetrit kõrge samanimeline tamm.

Peame kukeseente, vorstikeste ja sinist värvi gini kõrvale järgmise päeva matkaplaani, sest tõkkepuu juba 4,5 km enne lõi plaani täitsa sassi. Hindasime algsest kohast koseni linnulennult umbes 3 km, millest esimene kilomeeter oleks olnud mööda ametlikku matkateed kuid nüüd tuleb arvestada sellele otsa veel 4,5 km/üks ots. Ehk siis edasi-tagasi umbes 15 km. Kuna 15 km on matkaks täitsa ok, siis otsustame selle ikkagi ette võtta.