31.07.-3.08 puhkus Bulgaarias, UFO, megamonument, auto kuumenemine; ning jõuame ringiga tagasi Rumeeniasse
Sihime hommikul Bulgaariasse randa, Rumeenia ja Bulgaaria vahel on veel piirikontroll ja seal läheb aega kaotsi. Autodesse ei vaadata, vähemalt EU nr märgiga mitte, ainult passikontroll kuid autode järjekord on pikk. Keerame põhimõtteliselt kohe peale piiriületust Musta mere poole ja hakkame kallast kammima, et maha pidada paaripäevane rannapuhkus. Paikuse rännulised rääkisid, et kesksuvel on rand täis kohalikke ja mittekohalikke suvitajaid, kes löövad endale millest iganes suvila üles ja siis tiksuvad rannas. Nii oligi, veendusime, iseenesest oleks endale koha vabalt leidnud aga päikesevarju puude näol polnud ja üldse oli see esimene osa rannast kuidagi mitte puhkuse tunnet tekitav.
Üks visuaalilt lahe lahesopp kaljude vahel oleks võinud ju täitsa toimida kuid seal tundus olevat palju siblimist ning meres on vetikas mis just ujuma ei kutsu ja veidi haiseb ka :) Kuna päev on märkamatult juba õhtus, siis ronime (autoga) hoopis kalju otsa kus on vähemalt vägev vaade. Kui saabub pimedus, siis lendab üle meie laagri mingit liiki suur öökull ja algab vali ulgumine, ulgumine kostab ümber laagri, osad auuuu-d on laagrile üsna lähedal, osad kaugemal, on selge, et meid oli sisse piiratud. Suure tõenäosusega arutasid hüäänid (tegelikult küll šaakalid) meie sobivust enda toidulauale aga võib olla oli asi ka taevas säravas suures punases täiskuus. Ära meid lõpuks ei söödud, kedagi me ei näinud ja põõsas keegi hammustama ka ei tulnud.
Laager Bulgaarias
Röövloomade piiramisrõngas
Teisipäeva hommikul otsustame, et peame rannapuhkuse hoopis mingis majutusasutuses. Kui siit randa edasi otsida, siis potensiaalseteni jõudmiseks kulub veel väärtuslikku aega ning kilomeetrid viivad natuke liiga kaugele, arvestades, et Bulgaaria pole seekord üks meie põhisihtkohti. Plaani pidamise ajal istume auto ja katusetelgi tekitatud päikesevarjus nii, et idasuund jääb meile seljataha. Ühel hetkel on kuulda sellist heli, et midagi lendab suurel kiirusel, kuna heli ei kuulu siia keskkonda ja pole õhusõiduki oma, siis otsin silmadega lendavat objekti aga ei leia. Arvasin, et ka Siim ütleb, et ta ei näinud aga ta nägi: u 50-100 m kõrgusel ja silindriline mis lendas suurel kiirusel meist üle ja kadus kaugel oleva künka taha, isegi väike tunne oli, et kas nüüd käib pauk aga ei käinud. Trajektoori hinnates võis see miski UFO (tundmatu lendav ese) merre ka kukkuda. Igaljuhul sellest rääkides või sellele järele mõeldes hakkab endal ka imelik :) Kiire infopärning annab tulemuse, et seni pole teadaolevalt ükski rakett sõja tulemusel Bulgaariasse ära eksinud. Mis seal ikka, tuleb kohvi lõpuni juua ja puhkusepaika edasi valida.
Pika otsimise peale saab valituks üks väike külalistemaja enne Varnat mille nimeks La Casa. Pikk otsimine sellepärast, et pealtnäha headel kohtadel millel oma erarand leidub palju halbu arvustusi googles ja sõidetud sõidu peale ei viitsi “elamusmajutuse” eripäradega liiga palju rinda pista. Ja need hotellid mis juba kannataks, on alates 200 eur/öö. Kuna tegu ei ole mingi erilise üritusega vaid sellega, et Mayal on snorkel kaasas ja ta tahab seda meres kasutada, et kalu ja merisiile vaadelda, siis hakkab tunne tekkima, et millestki tuleb loobuda. Seekord toimub loobumine snorklist ja majutusi mõistlike hindade ja heade arvustustega leiab sisemaa poolt juba küll. Lõppude lõpuks on meil ju jalad all ja mere äärde võib ka jalutada, mitte snorkel näos hotellist otse merre astuda.
La Casal on oma Itaalia restoran, väike bassein ja parkimine. Ja nii me puhkame paar päeva. Esimesel õhtul läheme ümbrust avastama ja mere äärde, väga rahulik ja vaikne on igal pool, palju hüljatuid hooneid ka. Külalistemaja bassein on juhuse tahtel 2 päeva peaaegu ainult meie kasutada, ilm on hea ja toit on ka hea.
Neljapäeval on aeg asjad jälle kokku pakkida, et rattad Rumeenia poole keerata. Väljas on palav, lausa liiga palav. Bulgaarias on veel plaan paaris huvipunktis käia, esimene nendest Ovechi endine kindlus, mille lähedusse on rajatud matkatee, laudteega kalju otsas. Kuna päike paistab keskpäeval lagipähe parasjagu 35 kraadiga, siis pikka jalutuskäiku ette ei võta, vaid piirdume vanast kivitrepist üles ronimisega, et vähemalt laudtee osa ära vaadata. Ei saa 100 % hinnangut asjale anda, sest ma ei tea kas matkatee oleks olnud väärt sinna sõitu kuid puhtalt ainult laudtee pärast kohale ei tasu minna. Piletit müüdi sinna ka, 2 eur/nägu.
Aga edasi läheme vaatama midagi kolossaalset ja kuum ilm seekord jalutuskäiku ei takista. Šumeni linna juures asub Bulgaaria riigi asutajate monument (Founders of the Bulgarian State Monument). Seda monumenti on ammu enne kohalejõudmist üle metsa ja maastiku näha, kirjade järgi 30 kohati km kauguselt. Tegu on Bulgaaria 1300ndaks sünnipäevaks ehitatud monumendiga ajal mil Bulgaaria veel NSVL kuulus, 1981. Tee selle monumendini algab tegelikult linnast ja trepist, millel astmeid 1300 (ca 2 km) aga meie sõidame autoga mäkke.
Kauguses on monumenti juba näha
Sissepääsu eest küsitakse umbes 4 kohalikku (2 eur) aga meil kohalikku sularaha pole. Pakume teenindajale, et võtku 10 eurot ja ärgu tagasi andku aga teenindajal pole 6 euro tasku panemiseks taipu, vantsime selle palavaga auto juurde tagasi kus on paar kohvikut. Ühes kohvikus endiselt eurode eest maksta ei saa aga teises saab teenindaja aru küll, et ta saab valuutat ümardades midagi enda tasku ka ja annab meile kohalikus rahas kohvist ja jäätisest ülejäänud raha tagasi. Vantsime uuesti üles, nii väga oleks tahtnud lihtsalt konditsioneeritud autosse istuda ja selle jama peale ära sõita aga monument oli liiga uhke, et see ära jätta. Saime oma pileti ja läksime teost kaema. Peale meie olid seal veel üksikud inimesed.
Monumendi rajamise idee tekkis 1977. aastal Bulgaaria riigi loomise 1300. aastapäeva tähistamise ettevalmistamisel. Ehitus algas augustis 1979 ja monument avati ametlikult 28. novembril 1981. Monumendi projekteerisid mitmed skulptorid ja kunstnikud. Ehitustöödest võttis osa lisaks palju vabatahtlikke.
Monument koosneb kahest betoonplokkide rühmast, mis on üksteisest eraldatud väikeste ruumidega. Monument on 140 m pikk ja 70 m kõrge. Rajamiseks kaevandati 2300 m3 pinnast ning selle ehitamiseks kasutati 2400 tonni armatuurterast ja 50 000 m3 betooni. Mälestusmärgi tippu on asetatud 1000 tonni kaaluv graniidist lõvi.
Siin on näha Euroopa suurim välimosaiik triptühhon. Koos 21 skulptuuriga sümboliseerivad nad Bulgaaria riigi loomist, arengut ja edenemist ajavahemikul 7.–10. sajand. Esimesena on kujutatud khaan Asparuh (keda peetakse Bulgaaria asutajaks), kes seisab, mõõk maasse torgatud, käed üles tõstetud ja osutab eri suundades Bulgaaria riigi tulevasele asukohale.
Betoonhiiglasest monument on omaette kogemus, selle külastamiseks võiks soovitada varahommikut või pealelõunast aega kui päike on madalamal, nagu ka kirjas, siis projekteerimisel on arvestatud päikese liikumisega, et tekitada huvitavat varjudemängu.
Peale monumenti võtame suuna Rumeenia peale, palavus ulatub juba 40 kraadini ning autol hakkavad ilmnema jahutuse probleemid. Välja tuleb lülitada konditsioneer, mis meid jahutas, sest muidu mägistel teedel mäest üles pole võimalik sõita. Lisaks langeb ka sõidu tempo, aknad on autol täiesti lahti aga väljast tuleb ainult kuuma õhku. Lõpuks eemaldame parema jahutuse nimel ka iluvõre. Peale mõnda tundi piina võtame enne piiriületust ühes kaubanduskeskuses kuumapausi ja kontakteerume Rommi ja Reimoga, auto ehitajatega Soo Autogrupist. Kuna nüüd on Patrol ajuga :) siis progeme õpetuse peale jahutusventilaatori paremini töötama ning sõit saab jätkuda nii, et konditsioneer töötab ja auto ei lähe keema. Aga midagi muutub siiski võrreldes varasemaga, temperatuuriseier jääbki tantsima (mitte punasesse ulatudes), mitte ei püsi “natuke alla poole” nagu tavaliselt. Vaatame arvutiprogrammist töötemperatuuri, mis 100ni (rääkimata 120st) ei küündi ning targad pead teoretiseerivad temperatuuriandurite asukohtade üle ja jõuavad järeldusele, et hetkel liiga palju pole muretseda vaja ja Eestis vaatame mis värk on.
Ühe tellimus-missiooni tõttu sõidame läbi Rumeenia pealinna Bukaresti, missioon jääb toote puudumise tõttu täitmata kuid vähemalt saab mingi pildi ette ca 2 miljoni elanikuga linnast, mis on vähese läbisõidul nähtu põhjal vägagi sümpaatne. Päike on juba peaaegu loojunud kuid temperatuur on veel 35 kraadi, liigume läbi sumeda pealinna laagrikohta otsima, südalinnaliikluses viipab teisest autost juht, et akna alla laseks ja küsib, et kas me oleme Eestist, jah oleme küll :) Samal ajal kasutavad punast tuld ära erinevaid rolle etendavad “kerjused”, kelledel on väga ilmekalt seotud pea-, käe või jalaside.
Laagrikoha otsimine osutub arvatust raskemaks, varasemalt välja vaadatud koht Argese jõe ääres ei toimi kuna on jõhkralt võsas, võtame suuna järgmisele ja järgmisele aga on juba pime ning oleme sattunud mustlaste kantsi, kes meile küll rõõmsalt naeratavad kuid juba tuttava käeviibutusega paluvad ka auto aken alla lasta. Me ei lase. Sõidame tükk aega kuskil põlluvaheteel, kottpimedas, et jõe äärde uuesti jõuda aga seal on isehakanud prügila ja see haiseb nii koledalt, et otsustame hoopis veel mõnedkümned kilomeetrid sobivas suunas mööda kiirteed sõita, et siis sealt maha pöörata ja äkki, ehk jõe äärde koht leida. Enne Pitesti linna, sama jõe ääres leiame endale koha, sõites üle tammi ja mööda pimedat ghetot, mille tänavatel mingid inimesed liiguvad, silmavalged plinkimas, hulkuvad koerad haukumas. Väljavalitud koha kandis on kaks matkabussi, üks Saksamaa ja teine Albaania oma. Pargime auto nende juurde ja otsustame sinna jääda, mis siis, et sissejuhatus liiga turvatunnet ei tekitanud. Kaasparkijad pole veel magama läinud ja sakslane tuleb teeb natuke juttu, ütleb, et peale jões ujumist tuleks ennast üle loputada puhta veega ja et nad stardivad hommikul kella 7 ajal, et võtku me teadmiseks kui magada tahame. Selliste teadmistega loeme päeva lõpetatuks.
Järgmisel hommikul tehtud pilt laagrist
