30.07.2023 Moldova, viimnepäev siin, Gagauusia
Hommikul käib laualt läbi plaan kas ikkagi Transistriat külastada või ei. Kuna monumentide ja mentaliteedi doos on meil lühikese ajaga üleküllastunud, siis jääb otsuseks, et ehk mõni teine kord. Sõidame niikuinii läbi vähem tuntud autonoomse ala Moldovas nimega Gagauusia mis on niikuinii peaaegu 100 % venemeelne.
Ennem linnast lahkumist teeme veel mõned pildid ja käime suveniiripoes, seal ilutsevad lettidel viisnurksümboolikaga asjad ja millegipärast on just see viimane piisk mis lõplikult ära väsitab. Ühest küljest loomulikult ei saa me unustada ajalugu kuid teisest küjest, eriti tänases situatsioonis tundub see kõik liig, mis liig.
Plaanime teha väikese põike veel ühte punamuuseumisse mille Siim ristib kui “lennukid ja leninid”, võtame vastu otsuse: kui selle külastamine on raha eest, siis ei lähe. Jõuame värava taha kust suured peakujud juba paistavad. Kedagi väravas pole ja värava kõrval seisab postkast kirjaga “annetused”, sellest võiks tõlgendada seda, et koht tegutseb annetuste toel. Keegi on siia kokku kogunud ilmselt nii palju erinevaid punamonumente kui võimalik, keskendutud on enamasti inimeste kujudele, on ka mõned õhusõidukid ja natuke muud tehnikat. Kujude juures on ära mainitud kes oli, mida tegi ja kus kuju varasemalt paiknes. Sellest võib järeldada, et vähemalt midagi on peale liidu lagunemist siiski Moldovas maha võetud. Umbes poole jalutuskäigu pealt tuleb meie juurde vene keelt kõnelev naisterahvas ja palub meil pileti osta, tore, ca 2 eur nägu, maksame selle ja läheme ära, teeme märkuse, et piletiraha võiks ikka väravas korjata. See süvendab veelgi juba niigi kopp ees tunnet. Plaanime õhtuks Moldovast välja jõuda kuigi varasemalt plaanisime siia veidi rohkem aega pühendada.
Gagauusia poole viib EL poolt rahastatud siidsile asfaltee, lähenedes mõtleme, et ei tea kas piiril lõigatakse tee noaga muldpõrandaks. Kuid nii ei juhtu, sama ilus tee viib edasi autonoomia pealinna poole mille nimeks Comrat. Gagauusia autonoomia puhul on tegemist mitme erineva tükikesega Moldova lõunaosas.
Suurus: 1,832 km2
Elanike arv: 134 535 (2014)
Gagauusid on Türgi etniline grupp kes juba keskajast saati on elanud siin-seal, võtnud omaks õigeusu ning praegu on nende autonoomia Moldovas. Gagauuse elab veel ka teistes riikides.
Gagauusia autonoomia Moldova lõunaosas
Jahime Comratis lõunat, valituks saab veinimõis (Chateau Vinuri de Comrat), sest ega midagi muud väga valida pole. Googles arvustusi lugedes satume sellise peale:
Peale lõunat tiirutame linnas natuke ringi, läheme vaatama, üllatus, üllatus, monumenti. Et vinti veel peale keerata põleb sellel monumendil ka “igavene tuli”, googlest võib leida pildid alles lähiminevikust kuidas järelkasv, viisnurgad mütsidel, igavese tule juures seisavad. Märkame tiirutades valges Dacias rohelises särgis istuvat meest kes meile pika pilguga järgi vaatab, samasugune komplekt istub ka tankimonumendi juures, mille täiesti kogemata avastame, veel üks komplekt selliseid on tänava peal. Otsustame Rumeenia poole jalga lasta, me just märkamatuks siin ei jää. Hiljem mingit artiklit Gagauusia kohta loen, näen, et kesklinnas oli veel üks suur Lenini monument ka.
Kulgeme mööda ELi asfaltit läbi Gagauusia külade, tee/tänava nimeks loomulikult Lenin, olenevalt külast kas siis täispika nimega või mitte. Muudele külatänavatele avaneb üsna arhailine vaade. Samas kui igal pool oleks sile, korras ja poleks kaost, siis polekski midagi enam kuskil vaadata. Teeme enne Moldovast väljumist peatuse toidupoes kus samuti kõrvuti Venemaa päritolu toodetega on tooted, mis toetavad Ukrainat.
Moldova-Rumeenia piiriületus võtab alla tunni. Kuna ostsime poest vorsti, salatit ja midagi veel, siis oli teada, et EU piiri ületades tõenäoliselt Euroopa pool nina nende asjade peale ka kirtsutab. Siim tegi kurvad silmad ja küsis, et aga mida me siis õhtul sööme ja toidukraam jäeti meile alles.
Piirivalvur oskas ka rääkida, et mõni päev pommitati siin läheduses olevat Ukraina sadamat ja Rumeenia/EL/NATO territooriumist lahutas vaid 400 m, piiripunkt ise on 5 km kaugusel kuid plahvatused olid sinnani kuulda olnud.
Maandume Rumeenias Bratul-Macin-nimelise jõe ääres kus igas suuruses sääsed meid isukalt kohe nosima asuvad, tere tulemast tagasi Euroopa Liitu.
