29.07.2023 Moldova: 10 korrust maa alla, veel monumente, klooster kaljus ja pealinn Chisinau
Hommikul sätime ennast taas varemeid vaatama ning punamonumentide sadu jätkub. Igas külas on kindlasti üks, mõnest teeme pilti, mõnest mitte, üldiselt kuidagi üllatab ikkagi see monumentide konsentratsioon siin. Kuigi Moldova riigikeel on rumeenia keel (kohalikud ütlevad moldova keel), siis ülekaalus kuuleme siin siiski vene keelt. Väga suur osa teedest on siledaks asfalteeritud, ka külade vahel, EL rahastuse sildid tee ääres.
Jõuame Objekt nr 1180 juurde kus kohtame meiesarnaseid aga veel pühendunumaid hüljatud objektide fänne Sloveeniast. Ühendame jõud ja asume objekti sissepääsu otsima. Oleme Siimuga samasuguse objekti (nr 1161) südames mõned aastad tagasi Valgevenes käinud ja see oli ilmselt üks hirmsamaid ja põnevamaid käidud hüljatud kohti. Tegu oli sõjaväe juhtimispunktiga(punktidega), mis on rajatud maa alla. Koosnes see kahest silindrilisest sektsioonist, mis olid omavahel ühendatud. Mõlemad silindrid olid 32 m diameetriga ja 60 m sügavusele maa alla ulatuvad: 10 korruseks jaotatud paksust metallist, väidetavalt tuumapommikindlad elu ja juhtimisruumid. Eluruumid muidugi eliidile. Hinnanguliselt oli juba ühe sellise objekti ehitusmaksumus 32 miljonit rublat. Ehitust alustati 80ndate keskel ja aastaks 1991 kui NSVL lagunes olid objektid umbes 95 % ulatuses valmis. Keegi kes ehitustöödel osales rääkis hiljem oma mälestusi, et kõigepealt ehitati valmis maa peale suur angaar ning seejärel hakati maa sisse kaevuma. Angaar ehitati sellepärast, et siis polnud satelliidifotodelt võimalik aru saada mis seal toimub. Kuna sellel ajal veel satelliidid koguaeg üle ei lennanud, siis olid teada kellaajad millal angaari alt välja ei tohtinud liikuda.
Tagasi tänapäeva koos meenutustega Valgevenest: leidsime lõpuks õige sissekäigu, ronisime redelitest üles ja alla kuniks jõudsime tunnelini kus oli u 40 cm vett. Ei hakanud sealt edasi pressima ja puhtalt ainult sellepärast, et oleme Valgevenes juba selle hullusega hakkama saanud. Siin, praegu on objekti ülemine osa näha aga Valgevenes oli valitsus selle täielikult katnud kuid mingid hullud olid projektide järgi suutnud maa sisse kaevuda õigest kohast ja nii meiegi sealt väiksest jäneseaugust sisse ronisime, otsa ees taskulambid, seljakotis vett, süüa ja lisapatareisid. Sealgi oli tunnelites vesi ja kahlasime kottpimeduses maa all kummikud jalas edasi ja edasi, lõpuks jõudsime suure galeriini mille laes oli näha kuidas peale aetud pinnase raskuse all olid suured metalltalad hakanud painduma ning mingitest kohtadest pressis pinnas juba sisse. See loomulikult meid ei takistanud ja et mitte päris ära eksida märkisime oma raja kaablijuppide jms. Lõpuks jõudsime trepini mis meid 9 korrust maa alla viis, tegu oli metallkarkassil aga puidust astmetega väga kahtlases seisus oleva konstruktsiooniga kuid me siiski jätkasime oma teekonda, kes teab millele lootes. 10nda korruseni tuli pinnasevesi ette ja seal meie teekond peaaegu 60 m sügavusel maa all lõppes. Ronisime üles tagasi, urust välja ja vist alles siis jõudis kohale millega me hakkama saime. Vot selliste mälestustega võisime lihtsalt endile meelde tuletada mis meid ka siin oleks ees oodanud.
Valgevene meenutused aastast 2019:
See metsavahe siin on üldiselt ka igasugust vana ja lagunenud hoonestust täis, vaatame veel siin ja seal ringi ning liigume järgmise huvipunkti poole. Teeme teel paar peatust, et taaskord monumente pildistada. Neid on siin igas külas. Ühe juures pilti tehes hakkab meie poole sammuma mingi mees, teeme pildi ära, hüppame autosse ja anname gaasi. Arvestades seda, et meid pigem ameeriklasteks peetakse võivad siin vallas või maakonnas täitsa jutud lahti minna, et ameeriklased käivad nende punamonumente üles pildistamas. See pildistamine tekitab ilmselt siin emotsiooni küllaga, vahet pole kummas leeris siis ollakse. Ameeriklasteks peetakse meid ilmselt numbrimärgi formaadi pärast, mis siis, et sellel EST kirjas on.
Aga järgmiseks huvipunktiks on Tipova klooster, Dnestri jõe kõrgel kaldal. Arvamusi aja kohta millal täpselt kloostrikoopad sinna rajati on erinevaid kuid varaseim pakkumine on 10. sajand. Nõukogude ajal selle tegevus peatati ja klooster suuresti lõhuti kuid täna on seal taaskord tegutsev klooster. Näeme ühte vaimulikku ka kes meid terrassilt põrnitseb, habe ees ja must hõlst üll. Uurime veel uuristusi siin 150 m kõrgusel kaldal, vaatame teisel pool jõge olevat Transistria halle katuseid ja asume tagasiteele. Sellel rajal kus meie oleme rohkem inimesi ei kõnni aga näha on, et kõnnitud on. Päris jõhkra külgkaldega kaljult alla ja libe ka. Kaldas peatab vähemalt alguses kukkumise hoogu kibuvitsavõsa, kuhu libiseda oleks ilmselt hullem kui 150 m kõrguselt kaldalt lihtsalt alla kukkuda. Lõpuks saab meie rada ametliku rajaga kokku ja võime kuulutada ka selle matkaraja top3 hullude radade sekka. Siin asub tegelikult üks kosk ka aga sinna me kahjuks ei jõua. Tahame jõuda veel õhtuks pealinna, Chisinausse ja sooja on täna umbes 30 kraadi mis meie jalutuskäiku just lihtsaks ei tee.
Hotellid on Chisinaus üsna kallid, vähemalt siis sellised mis oleks silmale kena vaadata, sisaldaks parkimiskohta enamvähem turvalises alas, hommikusööki, oleks hea asukohaga, puhtad jne. Meie peatume pika valimise ja otsingu tulemusel Plai hotellis, 80 eur/öö. Läheme õhtusööki otsima. U 10 aastat tagasi külastasin samuti seda linna, see oli kontrastide linn, vanad autod kõrvuti kõige uhkemate autodega turul. Pinnaseteed peatänavateks, ilma tänavavalgustustuseta pigem mitte turvatunnet tekitav oli minu mälestus sellest linnast;mälestustes ka vanad trollid, bussid ja marsad ning vihmasaju ajal moodustunud jõed tänavatel. Lisaks hulkuvad loomad, hulkuvad inimesed vanade majade vahel. Aga täna ei tunne ma enam seda linna ära, kõik on värske asfaldi all, puhas, korras, ei mingeid muldpõrandaid enam ja tundub, et isegi vanadel autodel on keelatud linna siseneda. Linnamelu keeb laupäeva õhtul sajaga, võtame sellest ka mõnda aega osa ja siis on aeg päev lõppenuks kuulutada.
