5.08.2023 Rumeenia, matk Karpaatide kõrgeima kose Scurtele juurde
Laupäeva öösel laamendab katusetelgi ja selle lukkude kallal jälle tuul, magamine on lünklik ja seejärel äratab äratuskell meid taaskord jalule. Telgist välja roninud Siim tuleb hetke pärast jutuga, et tal pole mulle häid uudised ja laotab mu ette eile kivile kuivama pandud punased bikiinipüksid. Need on katki puretud, Rumeenia hariliku püksinäksiku kena hambakaar on hammustanud pükstest tüki nagu koogist ja seejärel need õnnetult veidi eemale lebama jätnud.
Tuul pole hommikul endiselt taandunud, madalamaks lastud veepaisu kuivalt kaldalt toovad tuuleiilid meie hammaste vahele ja autosse tolmu aga saame söödud ja pakime laagri kokku, et liikuma hakata. Kui liikuma hakkame, siis tuleb suure kolinaga välja, et kogu laager ikka ei saanud kokku pakitud ja oleme auto ees olnud laua alla ajanud. Teotab tulla tore päev.
Jõuame eile kohatud tõkkepuu taha mis on täna lahti tehtud, ilma kõhklemata ega pidurdamata sõidame sealt sisse, sest sellist võimalust ei saa ju ometi kasutamata jätta. Jõuame oma matka algusesse, pargime auto ja valmistame ennast ja oma seljakotid rännakuks ette ning asume umbes 10:30 teele, muide auto juurest on kose ülemist osa näha. Esimene kilomeeter on nö ametlik matkarada aga ei mingi selline walk in the park vaid esimesed võimalused kuskil jalg ära väänata.
Peale esimest kilomeetrit pressime ennast läbi looduse jõe äärde ja märgistamata matk linnulennult 2 km kaugusel oleva Scurtele kose juurde kivises jõesängis võib alata. Niisama sammumist sellel teel naljalt ei ole, rada tuleb otsida mööda kive hüpates või turnides, kord ühele poole jõge, kord teisele poole, kordagi ei saa valvsust kaotada. Päris alguses kohtame kahte kalameest, kes tagasi liiguvad. Vahepeal tuleb minna läbi tugevalt lõhnava, samblase ja ürgse kuusemetsa ning rajal järjest edasi edenedes muutub jõgi järjest astmelisemaks ja tekitab erinevaid basseine kuhu 25 kraadises päikesepaistelises päevas tahaks kangesti sisse hüpata. Juba tükk aega teel olnud ja tükk aega peale kahe kalamehe nägemist näeme veel ühte kalameest kes meiega samas suunas liigub. Rohkem inimesi siin ei ole aga on kaks inimtekkelist isevalmistatud jalutuskeppi mis sellel turnimisel võivad meile abiks olla, võtame need ühes ja hüppame kivilt kivile kuniks jõuame kahe jõe ühinemiskohta. Valime haru mis on suurem ja ronitavam kui väiksem kuid hakkame kosest eemale tüürima. Kuna mets on ümberringi siis koske me ei näe aga kuuleme.
Otsustame läbi metsa lõigata ja leiame õige koha mida mööda on lootust koseni jõuda, ronimine läheb järjest raskemaks ja järsemaks kuniks lõpuks oleme kose kõige alumise astme juures. Võtan telefoni ja näen, et oleme linnulennult 3 kilomeetrit kõndinud sik-sakitades hoopis 7 km natuke vähem kui 4 tunniga. Koske ei ole selle all olles võimalik vaadelda täies ulatuses. Juba esimese astmega on praktiliselt võimatu ilma julgestusnöörideta edasi liikuda kuid loomulikult usume me, et äkki just see järgmine aste on veel ilusama vaatega. Kuidagi, klammerdudes küüntega emakese maa külge jõuamegi järgmise astme juurde mille vee kukkumine on tõesti veel kõrgem. Päev on kahjuks juba tugevalt teise poole jõudnud ning edasi ronimine oleks ilma julgestuseta liiga suur risk, ööseks jäämise varustust kaasas pole ning lõuna on ka veel söömata, seega tuleb hakata tagasi liikuma, sest tagasi on ju ka 7 km mööda sama hullu rada :)
Tugevalt peale kella 15 istume ühe väikese jõebasseini juurde maha, et ennast jahutada ja lõpuks lõunat süüa. Söön oma elu parimad 3,5 võileiba ja järsku märkame drooni mida teisel pool kivi mingi käsi püüab. Siim läheb vaatama ja see on see sama viimane kalamees kes samuti lõuant sööb, Siim küll seisab kivipeal lootuses, et kalamees teda märkab aga kuna jõgi ka nii meeletult lärmab, siis ei pane kalamees teda üldse tähele.
Küll see maitses hästi
Lõpetame kiire lõunapausi ja otsustame kalamehega juttu teha, õnneks räägib ta inglise keelt. Ta imestab, et kuidas me sinna sattusime ja kuidas me üldse teame seda, et selline kosk eksisteerib, et isegi Rumeenlased ise ei tea, et see olemas on ja veel vähem, et see kõrgeim on. Ütleb, et on arutlusel olnud see kosk teha turistidele kättesaadavaks aga kuna see on nii jõhker projekt ja väga raskesti ligipääsetav, siis mõeldi, et ah las jääb nii nagu on. Ta räägib veel seda, et karud ei ole siin naljaasi ja vaatab suurte silmadega meie mitte nii suurt pipragaasi, endal suur balloon seljakoti küljetaskus. Ütleb, et kui on õnne, siis pipragaas võib panna karu ümber mõtlema aga et kui karul on nälg ja ta on võtnud nõuks sind ära süüa, siis “liigub ta nendel kaljudel ja sellel maastikul nagu hambahaljas”. Meenub tõkkepuu juures olnud karuhoiatussilt ja faktid, et keskmiselt üks inimene aastas süüakse Rumeenias karude poolt ja kümneid saab vigastada rünnakute tulemusel. Meenub ka, et Rumeenias on ca 6000 karu mis on Euroopa suurim karude populatsioon. Kalamees räägib ka, et ükskord aitas kõva hääl temal karu peletada aga ju sellel oli kõht täis. Kõva hääl siin mühisevas jõesängis paraku ei tööta ka. Looma hirmu pole ma varasemalt tundnud aga siin millegipärast jääb see kuklasse tiksuma. Ilmselt mängib siin rolli maastik, mis ei luba 2 meetritki jooksu (enda lohutuseks) hambahaldjast karu eest ning täielik telefonilevi puudus mille märkus “only emergency calls” ei pruugi ikkagi hädaabinumbriga ära suuta ühendada ja kui mingi ime läbi ühendab, siis abi jõudmist ei saa mõõta minutitega vaid tundide ja tundidega. Lennutan veel drooni, et kosest täies ulatuses pilti ja videot saada ning asume tagasiteele.
Päike valgustab meid seljatagant veel natuke aega kuid siis kaob mägede ja puude taha. Jõeorg muutub teistsuguseks, kuigi meel on veel täitsa ergas, siis kohati kividelt kividele hüpates või ronides on tunda, et keha on juba väsinud. Vahepeal on sekundiks mahti kaljudele vaadata või vanasse paksu kuusemetsa kust tuuleiilidega kandub nii mõnusat tummist metsalõhna ja nii kivide ja veega vahelduv vaatepilt sellest õhtuses niiskes jõesängis meid auto juurde tagasi viib, kell on 18.30 ja see tegi matka pikkuseks algselt arvestatud 4 h asemel 8h/14 km ja päris hull oleks mõelda kui see tõkkepuu ka kinni oleks veel olnud...
Oleme levist väljas olnud 24 h ja Siim muretseb töö asjade pärast, võtame ette 1 h pikkuse teekonna mäest alla esimese levipulgani kus kiirelt tulnud info saab ära töödelda ja siis kihutame mäkke tagasi, pileteid müüvatele isikutele oleme juba tuttavad näod kes meile rõõsalt lehvitavad ja lasevad edasi sõita. Seekord pargime ennast sama paisu äärde aga teise kohta kus liiv hambasse ei puhu ja ümbritsev vaatepilt palju ilusam on, isegi lõkkekoht ja vanad lõkkepuud on olemas. Vaatamata püksinäksiku rünnakule ja lauakese auto alla jäämisega hommikul võib päeva ikkagi vägagi õnnestunuks lugeda. Öö möödub jälle nii, et tuul telgi kallal rapsib.
Järgmise hommiku droonivaade
