6.-7.08.2023 Rumeenia külad, inimesed, loodus, tuul ja Geamana järve kirikutorn
Pühapäeva hommikul ärgates näeme, et meie eelmisel päeval auto alla jäänud, põrsajalgadel seisvat lauda pole suutnud tuul pikali lükata. Kintsulihased on matkast nii valusad, et riideid on raske selga saada. Teeme süüa, lennutame drooni ja võtame ette 200 km sõidu Geamana poole, et seal külastada vasekaevanduse tagajärjel tekkinud “mürgijärve”, mis mõnele lugejale võib varasemast juba tuttav olla. Kuna on meie viimased reisiööd, siis tahaks kangesti kuskil mäe otsas ööbida, nii me õhtuks ennast Bihori mägede tippudele sätime. Kuigi terve päev on päike paistnud, siis mägedesse jõudmise ajal keerab ilm täitsa hulluks ja paljal mäetiputeel võib pilve seest ainult aimata kui ilusad vaated siin võivad olla. Õhtul väljas istuda ei ole võimalik, sest tuul puhub jõhkralt, vihma sajab ja ilusast suvest on saanud umbes 8 kraadi. Pargime vahepeal autot nii ümber, et telgikooriku kõvem osa oleks tuulele vastu, sest aimame juba, et sellest ööst saab telgis täielik õudus, järjestikuselt kolmas tuule tõttu kehva unega ööd, pikast matkast välja puhkamata. Ilmaennustus lubab siia tuuli puhanguti 100 km/h, mis on ca 30 m/s ja tormi tippaega umbes kell 3 öösel.
Me ei eksi, telgis on võimatu magama jääda, sest telgi seinad laperdavad ja telk, olles ise kõva tuuletakistus muutub koos autoga väga kehvaks õõtsutajaks, väristades ja kõigutades meid väljakannatamatult. Väljas on kuulda kust on tulnud väljendid, et: tuul ulub, vihiseb ja möirgab. Lõõtsuvas telgis me und ei leia, ei leia samuti andmeid, et millisele tuuletugevusele meie telk võiks vastu pidada ning otsustame, et tuleb autosse magama kolida ja telk alla tõmmata. Magamiseks autos me ette polnud valmistanud, mis siis, et alles eelmisel suvel oli autos magamine meie tava. Õues püsti oli väga raske seista ja kõik asjad mis käes olid, nendest tuli kõvasti kinni hoida, et need minema ei lendaks. Vihma sadas alt üles ja küljelt küljele. Madratsit meil ei olnud, seega lappisime erinevatest asjadest endale küljealuse, see kuidas meil see magamisase kahepeale välja nägi on raske kirjeldada ja võib olla tuleb selle kohta kunagi postitus. Aga kes selle konkreetse Patroliga tuttav on, siis ühe tagaistme asemel on tööriistakast mis on ühel tasandil tagumiste sahtlitega, sellel kitsal ribal me kuidagi kahekesi öö mööda saatsime. Õnneks oli autos oluliselt vaiksem ja need taaskord väheks jäänud öötunnid lasid isegi magada. 7.08 Esmaspäeva hommikuks on tuul vaiksemaks jäänud kuid pilved pole kuhugi kadunud, laagrist lahkudes ei näe me endiselt vaadet endi ümber.
Järgmisel hommikul kui tormiöö oli üle elatud, siis tuul laulis meile endiselt
Udused rajad….
Endiselt on ka lihased matkast valusad. Tuleme mäest alla, läbi külade liigume Geamana poole. Need külad on toredad: heinakuhjad, lehmad, kanad, eriilmelised majad. Ma olen veendunud, et näen ühte lehma kes on nii hästi hoolitsetud, et isegi ta saba on kammitud. Inimesed lehvitavad rõõmsalt, isegi need kes alguses veidi kohkunud on, üks teeb rõõmust lehvitades sammu, mis meenutab kangesti tantsusammu. Kahjuks häid pilte auto aknast püüda ei õnnestunud aga panen üles mõned halvadki:
Lõuna paiku oleme mürgijärve ääres, kirikutorn seisab veel! See on meie kolmas kord siin järve ääres (varem 2020 ja 2021). Silmnähtavalt on plöga-tase selles “järves” tõusnud. Teeme droonivõtteid ja liigume järgmise järvesopi juurde mis on rohekat-pruunikat-punakat värvi, seal, mingil põhjusel eirame igasugust mõttetegevust ja meie droon lõpetab puu otsas. Selle alla kukutamiseks teeb Siim mingist pajuvitsast sudimisvahendi. Vahepeal aga jalutab meie poole kohalik külaelanik kelle tähelepanu me liigselt äratada ei taha ja ootame millal ta meist möödub. Droon vabaneb okste vahelt ja teda tekiga püüdes murdub käpa liigend, drooni lennud on selleks korraks lennatud…
Sõidame ümber järve edasi, näeme “vana head” türkiissinist laguuni ja lehmasid kes selle järve kaldal kasvavast floorast piima konverteerivad. Kõikides varem nähtud majades on elanikud veel sees, lihtsalt hoovid on väiksemad, sest järv muudkui kerkib. Ühel majal on kaevanduse jäägid juba keldris aga maja pole hüljatud. Kaks aastat tagasi nähtud surnuaia viimased ristid on mattunud ning maja mille sees tookord veel käia sai on tänaseks käimisulatusest väljas. Mis siin juhtus, miks nii läks ja miks nii on saab lugeda blogipostitusest siit, alates kolmapäevast: https://www.4x4estoniabysiimmaya.com/trgi-2021-4x4reisid/blog-post-title-four-ycnd7
Sööme hilise lõuna ühes külas ja suundume mäkke, et leida endale laagrikoht. Kitsas asfaltee muutub metsateeks ja mägede tihe ja kaunis kuusemets tõstab meid märkamatult lagedatele mäetippudele umbes 1800 meetri kõrgusele, kus on üllatus, üllatus, tuul :) Oleme Apuseni kõrguselt kolmanda mäetipu Mare (1826 m) jalamil aga jätame tipu võtmata, sest seal on sõjaväebaas. Plaanime laagrit pildil nähtud suure kivimoodustise kõrvale (laulvad kivid) aga nendel mägedel on veel üks üllatus, need on kohati turbakihi all. Kivide juurde viib vähemalt viis erinevat turbamülka rada. Kuna me ei taha ebaviisakad olla ega turba sisse nii ilusas looduses rammima minna, siis käime kivide juures jala ära. Vaade on ümbritsevatele Apuseni mägedele meeletult ilus ning tuule ning kivide kohtumine tekitab tuulele varieeruvat heli. Oleks olnud väga kena laagrikoht… aga siin tuule käes mis pisara silma ajab on nii külm, et isegi kui oleks turbamülka läbinud, siis tuul oleks meie olemise ikka võimatuks teinud. Siit on võimalik heade tingimuste korral näha väga kaugele: näiteks on näha Rumeenia kõrgeimat tippu Moldoveanu (2544 m) mis asub Făgăraș mägedes, linnulennult umbes 180 km kaugusel, samuti Retezati tippe (kus kose juurde matkasime) jne. Kui kellelgi on Rumeenia mägede jaoks ainult üks päev, siis võib siia kivi otsa tulla ja kõik ühe korraga ära vaadata :)
Suundume edasi ja sõidame radadel üksi, saame aru, et ainuüksi siia piirkonda tulles oleks metsa-, mäe- ja rajasõitu nii palju, et jätkuks mitmeks päevaks. Pika tiirutamise peale leiame lõpuks platsi mis on väga tuulevaikne, siin on lõkkease ja eemal mahavõetud ja kuivanud kadakad. Mägesi näeb küll puude tagant kuid kuuldes kuidas tuul kaugemal ulub, siis on see mõnus metsaplats just see mida täna vaja on. Umbes 1600 meetri kõrgusel on õhtul karge, taevas selge ja tähed lähemal. Lõke annab õnneks sooja ja öö möödub lõpuks ilma tuuleta.
