2. nädal, Türgi
Sissekanded ajavahemikul 02.-06.07.2021
Täna on neljas päev Türgis, võrreldes eelmise aasta Rumeeniaga on kuidagi eriti vähe võimalust, hetke või vahel ka tuju, et siia midagi kirjutada. Bulgaaria-Türgi (Edirne) piiriületus möödus tõrgeteta ja oli ka esimeseks piiripunktiks kus kovidipassi vastu huvi tunti. Piirilähedalt putkast soetasime endale sim-kaardi internetiga (Turkcell 20 GB+kõned+sms/350 liiri e ca 33 eur) ja asusime Musta mere äärde laagrikohta otsima. Enne laagrit saime Türgi esimese väikese offroadi ning laagrikohaks rannaäärse karjamaa liivarannaga. Liivarannal veeretasid sõnnikumardikad sõnnikut ja sääsed tahtsid nina peast ära süüa aga siis pani Ketu oma aatomi tööle ja sääsed vaatasid meid eemalt pealt. Merevesi oli selge ja veetemperatuur pigem soojemapoolsem. Paarisaja meetri kaugusel asus väike järveke kust kostus väga vali konnade krooksumine, tähed särasid ja oligi aeg uuesti puhkama heita. Hommikul naksas üks väike aga vapper krabi mind suurest varbast ja rannal leidus ka üks kilpkonn.
Suundusime järgmiseks Marmaara mere poole ja tegime väikese shopingu Corlu Dechatlonis (spordi -ja matkatarbed), kaubanduskeskusesse sissepääsemiseks tuli näidata dokumenti, kui Väints ID-kaardi võttis, siis tekkis segadus ja asi võis olla hoopis selles, et küsitakse Covidi passi, igaljuhul ülejäänud seltskond lasti niisama läbi. Lõuna otsustasime süüa linnas nimega Marmara Ereğlisi, kui rannapromenaadil kohta otsisime, siis jooksis meie poole erinevatest suundadest erinevate söögikohtade “sisseviskajaid”, ühtede küüsi me langesime ning otseloomulikult ei jätnud nad kasutamata võimalust meil nahka üle kõrvade tõmmata. Toodi kohe hiigelsuur kandik koos mitmete erinevate alustega snäkke, niipalju olime ikka targad, et võtsime ainult valitud asjad kandikute pealt, igakord kui keegi eraldi midagi tellis, toodi seda ikka rohkem, et kõik teised ka maitsta saaksid, loomulikult mitte külalislahkusest vaid ikka, et oleks mille eest küsida. Mõni asi maitses okeilt, mõni mitte, õnneks põhiroaks olnud meriahven maitses hästi. Raha küsiti meilt pärast 160 eur/8 inimest. Kõhud täis ja rahakotid tühjad suundusime õhtuks valitud laagrikohale Vahemere äärde. Kui seni oli see osa Marmara regioonist olnud suhteliselt igav põldude ja tehaste vahel sõit, siis alates Marmara mere rannikust hakkas loodus juba seda õiget välismaa tunnet tekitama, taimed, puud ja maastik on täielikult muutunud.
Enne Vahemere äärde sättimist lõikasime satelliidikaardi järgi teed otsemaks, saime ilusaid vaateid ja tõusudel, langustel natuke autosid proovile panna. Tee esimese laagrikohani läks liiga kreeni ja otsustasime, et reisi alguses ikkagi autosid kuristikku ei kukuta kuigi mäest alla vaadates oli randa näha ning see oli ilus - nagu oleks välismaal. Sellest ei olnud midagi katki sest teine varem välja vaadatud koht asus suhteliselt lähedal ning sinna viis suurem tee. Rannas ei pidanud me pettuma, sest see asus väga maalilisel kohal kaljude vahel ja vesi oli kristallselge. Veetemperatuur oli Musta mere omast külmem, kuid arvestades, et viimastel päevadel on päike meid keevitanud ja lahkelt 35 °C soojas hoidnud, siis oli selline vesi jahutamiseks täpselt õige. Aga kõik oligi liiga hea, et tõsi olla, sest see rand oli tegelikult prügi täis, ei saa aru sellest kuidas saab endast sellist laga maha jätta. Prügiga on siin imelik teema, tee äärtes on palju prügikaste, prügiautosid ka aegajalt näha kuid prügi on igal pool mujal kui prügikastis.
*Kui nutitelefonis pilti suurelt vaadates pealkiri puudub, siis leia ekraani alt paremast nurgast väike hall täpp ja vajuta sellele, siis ilmub pealkiri nähtavale
Neljapäeva hommikul võtsime sihiks ühe ortofotolt vett välja paiskava kose, kus pidime saama laagrisse jääda. Milleks minna ringiga kui saab otse, tehtud mõeldud, asusime teele. Teepeal ootas meid praamiületus (hind on peast pühitud aga auto ja kaks inimest oli kindlasti kõvasti alla 10 euro) üle Dardanellide väina Canakkale linna. Dardanelli väin on rikka ajalooga, väga tuliselt on selle asukoha eest võideldud ja kuna ta ühendab Musta merd Vahemerega, siis on see ka üks sõdade põhjuseid olnud. Canakkales tahtsime külastada meremuuseumi, kuid see oli viiruse tõttu suletud, samas sõjamuuseumis, paarsada meetrit eemal enam viirust ei olnud, ostsime 15 liiri ehk u 1,5 euro eest pileti/nägu ja läksime vaatama.
Muuseum on rajatud bastionidesse, mille asukoht on seal olnud juba 11 sajandist, enamuse muuseumi sisust räägib Gallipoli lahingust, mis toimus I maailmasõja käigus 1915-1916 ja kestis 8 kuud. Britid ja Prantslased, kokkuleppel Venemaaga üritasid hõivata tolleaegse Konstatinoopoli, tänase Istanbuli, et kindlustada meretee Venemaaga. Kaotused olid mõlemale poolele väga suured, kokku hukkus 130 000 sõdurit, lahingu võitsid Türklased.
Enne päris metsa, Canakkalest väljas, leidsime väikese söögiputka, kus meile pakuti kohalikku kotletti riisi ja salatiga, juurde juua mida keegi soovis ning arve oli kokku 8-le inimesele alla 300 liiri/ca 25 euri, võrreldes eelmise päeva turistikaga oli see päris hea tulemus.
Kõhud täis ja asusime otse üle mägede oma sihtpunkti poole, kose alla laagrit pidama. Looklesime üles-alla ja ühel hetkel avastasime, et sarnaselt Veiksi ja Ketu Patrolile tahab ka meie Patrol kuum olla.
Päevane temperatuur kõigub siin enamasti 30-38 kraadi vahel ning tõusud on sageli kilomeetreid pikad. Nende kahe asjaolu koosmõjul tehib suur koormus mootorile ja selle jahutussüsteemile. Peame tõusudel kasutama ennetusmeetodina madalamat käiku kõrgemate pööretega, et mootori jõud paremini tõusust üle käiks ning viskosiduriga ventikas kiiremalt pöörleks. Kui ka sellest ei ole abi, siis viimase abinõuna lülitame kliimapumba välja, paneme salongisoojenduse maksimumile ning teeme aknad lahti, et kuidagigi olla kannataks. Jahutusprobleem tuli meile siiski üllatusena, kuna oleme sellele juba varasematel aastatel palju tähelepanu pööranud- lisatud on mootoriõli jahutusradiaator ja veepump käib kaks korda kiiremini kui originaalis ning paigaldatud suur intercooleri radiaator.
Oma teel kohtasime metsamehi, kes käsitsi koorimismasinatega palke koorisid ja meile midagi üritasid selgeks teha aga me ei saanud neist aru ja sõitsime edasi. Tee kulges mööda võimast metsa, natuke kahtlane oli, et ei tea kas sellel sõidetakse ka aga kuna oksi ja puid oli eest ära lõigatud, siis jätkasime oma teed. Kosk milleni jõuda tahtsime, oli juba käeulatuses kuid kui koordinaatidega kohakuti jõudsime, siis ei olnud võimalik autodega sinna juurde saada, sest tegelikult oli meie tee kalju sisse rajatud ja meil ei olnud võimalik keerata ei vasakule ega paremale.
Vaated olid võimsad, mets oli võimas ja ühel hetkel jõudsime eriti ürgse metsaosani kus kasvasid eriti võimsad puud, seal oli ka üks sild, mille ületust Väints filmida tahtis. Kui autost välja tulime, siis tabas meid ürgse metsa tugev lõhn, nii kahju oli, et ei olnud kohta kuhu autosid ööseks parkida ja telgile koht leida. Selles kohas oleks tahtnud pikemalt viibida. Olime juba mitu tundi sõitnud ja vaatasime mägedest alla, külas endale campimise koha, suundusime sinnapoole kuniks meie ees olid suured väravad, mis olid täitsa kinni. Väravad olid seal sellepärast, et olime “Kazdagi Milli Park”-s, mis on rahvuspark ja see on suletud.
Meil on varemgi juhtunud, et oleme kuskilt väikese tee pealt minema hakanud kus keelavaid märke ei ole ja jõuame kuhugi tõkkepuu taha. Seekord ei olnud kuskilt ringi sõita, tagasi sõita oli pikk maa ja väljas hakkas pimedaks minema, mõtlesime, et läheme ikkagi välja tagasi, midagi ei ole teha aga oma teel kohtasime mingeid mootorratastega vintis tüüpe kellele suutsime selgeks teha, et värav on kinni ja me tahaks välja saada, ta ütles, et me läheks sinna ja helistaks, siis tuleb keegi vastu ja teeb värava lahti. Meie sellega nõus ei olnud ja tegelikult kumbki kummastki aru ei saanud ja ta tuli meiega kaasa, nemad siin mootorrattaga sõites kiivreid ei kanna ja suhteliselt hirmus oli vaadata kuidas ta mägisel kruusateel vibaledes sõitis.
Jõudsime kõik elusana taaskord värava taha ja vintis mootorrattur asus kõnesid tegema, vahepeal saime aru, et nad arvavad, et oleme venelased ning saime ka sellest aru, et ju meil pahandusi nüüd tuleb. Vahepeal jõudsime välja googeldada, et park on avatud 8-18 ja et piletit ostes ikka tohib seal autoga ka sõita. Mõne aja pärast jõudis kohale väga pahane pargivaht, kes helistas kellegile kes rääkis inglise keelt ja kelle hakkasin seletama, et kuidas me sinna saime, mida me seal tegime. Ka tema oli üsna ähmi täis, sest arvas, et käisime seal looduspargis jahil, ütlesin, et ei-ei, me oleme automatkal ja sattusime selliselt teelt sisse kus ei olnud märke, et seal ei või viibida. Siis ta natuke rahunes ja ütles, et me maksaks ära kõik mida meilt küsitakse ja et me saame trahvi ka, lisaks, et meie autodesse vaadatakse samuti. Pargivaht vaatas autod üle, jahitud loomi ega relvasid ei leidnud ning siis tuli maksma hakata, iga auto käest küsiti 267 kohalikku, mis on ca 25 eur, polnudki kõige hullem kuniks pimedusest sini-punane vilkur paistma hakkas.
Kohale saabus “Jandarma” sõiduk kust väljusid ametivormis ja relvastatud mehed. Jandarma on Türgi sõjaväeüksus, kes on vastutama pandud kõrvaliste alade turvalisuse eest. Inglise keelt ei rääkinud ka nemad ja ju nad salaküttimise eest meid kinni tulid panema, pargivaht seletas neile midagi ja samal ajal mina juba trükkisin, et kust me sisenesime ja et me ei teadnud jne, näitasin talle kaardilt punkti ka, sellepeale ütles ametnik midagi pargivahile ja pargivahi suhtumine läks ka kuidagi paremaks, midagi nad veel omavahel Türgi keeles seletasid ja samal ajal kirjutasin veel tõlkeprogrammi, et me vabandame. Lõpptulemuseks oli see, et öeldi, et nad trahvi meile ei tee. Nad küsisid, et kuhu me minna tahame, näitasin kaardilt valitud kämpingut ja nad eskortisid vilkurite ja sireenide saatel meid pargist kämpingukohta.
Ööpimeduses ja vilkurite saatel võeti meid kämpingus lahkelt vastu, telgis magajatele saime ühe väikese majakese, teised magasid autodes. Võitsime veel veiniklaasi taga kambaga päeva kokku kuniks avastasin, et mu käel istus hiiglaslik ämblik kelle käelt maha lõin ja kes hirmsal kiirusel kuhugi minema jooksis ja hiljem otsustas tagasi tulla hirmutama. Ta vist elas seal toas, mille terrassil me istusime, sest ukse alt praost ta sisse-välja käis, kui ta oli meid korduvalt mööda seinu üles ronima pannud, siis vaatasin teda ja mõtlesin, et see on jubedalt selle “camel spider”-i moodi kes kuskil Lähis-Idas kaamlitelt (ja magavatelt inimestelt) suudab hiigel koguse verd ära imeda, aga kuna ta oli siiski veidi väiksem kui nendel videotel mida mina olin näinud, siis ei hakunud midagi järeldama.
Järgmisel päeval “turkey spider” googeldades leidsin, et ka Türgis elab see sama elukas ja temaga me õhtul kohtusimegi, ta oli lihtsalt lapsena haige olnud ning veel mitte nii suureks kasvanud kui Lähis-Ida sugulased. Tegu ei ole mürgise ämblikuga, kuid hammustus pidavat väga valus olema ja väiksemale loomale vahel ka surmav. Tegelikult ei ole tegu ämblikutega vaid ämblikulaadsete hämmalistega, keda Euroopas elab 6 liiki, kõik Vahemeremaades. See ärgitas edasi googeldama, et mis värk siin Türgis nende ämblikutega on. Google ütleb, et Türgis on 4 liiki mürgiseid ämblikuid kellest ohtlikuim on Pruun Erak ehk Viiulämblik, tema hammustuse koht võib muutuda nekroosseks, võib tekkida palavik, iiveldus jne. Väidetavalt on surmad siiski üliharuldased. Sama otsingu raames jäi veel silma, et Türgis elavad ka sajajalgsed kes võivad kasvada 30 cm pikkuseks ja valusalt hammustada.
Reede hommikul nägime millisesse vahvasse hipikämpingusse (Akaleos Kamping) olime sattunud, ilusad seinamaalingud väikestel majadel ja imeline mägijõgi - kristallselge ja mõnusalt jaheda veega. Uudishimulikud kalad tulid kohe juurde uudistama ja pediküüri pakkuma, ujumas käisime mitu korda, sest sellist ujumiskohta just igapäev ei kohta. Peale hommikutoimetusi, enda ja riiete puhtaks pesemist pakuti meile hommikusööki, laud oli taaskord nagu äke, ilmselt arvasid nad, et oleme juba mitu päeva rahvuspargis eksinud olnud ja kindlasti nälgas.
Võtsime suuna taaskord tsivilitsatsiooni poole, autod olid juba üsna tolmused ning esimene pesula sai müntidega toidetud ning autod puhtaks. Mega palav on olnud kõik need päevad on temp 35-40 °C, tanklatest saab osta jääkohvi purkides kuid kohviaparaadid on haruldused ning tihti ei ole tankas ka jäätist. Kuna mõlema Patroli kuumenemine on ikka teema, siis Nurkade ekipaažile saabus info, et on olemas selline jahutusvedeliku lisand, mis tõmbab temperatuuri alla. Tehtud, mõeldud ja googeldatud, sattusime Mugla autojubinate müügikohta, kes mäletab Kadaka turu käike ja ühendab selle tohutu garaažirägastikuga, siis võib pildi ette saada küll. Vajalikku vedelikku seal ei müüdud. Oleme pikalt kulgenud mööda Vahemere rannikut, mis on vahelduva eduga üsna “turistikas”, sel korral õnnestus taaskord leida üli lahe erarand Marmarisest edasi, taaskord paraja temperatuuri ja selge veega. Kõik olid rahul ja otsustasime, et laupäeval ärkame siis kui ärkame, päevitame, ujume ja chillime ning siis kui tunne tuleb, liigume edasi.
Laupäeval snorgeldasime, nägime igasuguseid kalu, pikkade ja lühikeste okastega meresiile ja kõik põlesid päikese käes ära. Keskpäeval oli päikese eest ikkagi mõistlik konditsioneeritud autosse istuda ning jällegi edasi sõita, sihiks oli Kayaköy (end. Levissi) hüljatud linn. Enne veel tahtsime kõhud täis süüa ning Kayaköys peatusime väga mõnusa atmosfääriga restoranis Cil Bal Kebap Salonu, kus laud kaeti lambaliha, salati ja kanalihaga, taustaks mängis Candan Ercetin - Parole ja muud meeleolu muusikat, arve kokku ca 70 euri/8 inimest.
Laeme patareisid
Tagasi linna juurde tulles, selles linnas on elanud kunagi sõbralikult koos Kreeka õigeusklikud ja Anatoolia moslemid, elanikke 10 000, omavahel vaheti kaupu ja kõik oli korras. Kui I maailmasõja ajal Kreeka ja Türgi sõdisid, siis selle tulemusel, kõikide muude asjade kõrval toimus nö genofondi vahetus ja uskude lahutamine, Türgist saadeti välja ühe miljoni jagu õigeusulisi ja kreekast omakorda moslemi usku inimesi poole miljoni jagu. Selle tõttu, alates 1923 aastast on see linn tühi, seda on räsinud maavärin(ad), pikalt oli see turistidele avastama olnud ja nüüd on näha seal meeletus koguses varemeid. Ronisime oma jõuguga suvaliselt kohast mäkke, varemete vahele, väljas endiselt õudsalt kuum, >35 °C, erinevat liiki ohakad okastasid meie jäsemeid. Väints tegi filmikaadreid ning ülejäänud pildikaadreid, lõpuks jõuk eraldus, Väino läks alla droonivõtteid tegema ja meie Siimuga ronisime ühte kirikut vaatama.
Kui liikusime kirikust ära, ei lõppenud meie teekond, mõtlesime, et läheme mööda suuremat hüljatud tänavat autode juurde, nurga tagant kuuldus suupillimängu, seal müüs keegi suveniire, teise nurga tagant tuli kass, mjäääu-mjäääu, suupilli mees kutsus teda kedi-kedi (Türgi k.:kass) ja järgmiseks juba paistis rastapatsidega tüüp kes pakkus meile lahkelt vaadata linna ainsat nö säilinud vana linna kodu kus oli väga andeka lukustussüsteemiga uks, üli andekas kraanikauss, magamisase, pildid seinal ning paksud kiviseinad hoidsid maja üsna talutavas temperatuuris. Sama rastapatsidega tüüp müüs ka oma meisterdatud käsitööd. Nägime selles head materjali ja kupatasime Väintsi üles, leppisime kokku, et tuleme alla ja juhatame nad kohale. Kuskil läks mingi info kaduma, Väints, Ketlin ja Vekko läksid teisest väravast sisse, meile ütles Kai, et nad läksid sealt, me jooksime järgi, üllatus-üllatus, sealt poolt küsiti piletit, ostsime pileti, saime head kaadrid ning järeldasime, et olime taaskord valel pool väravat, teiselt poolt nö hüljatud linna peatänavat piletit ei küsitud.
Üks vägev päev
Peale hüljatud linna võtsime uuesti sihi nö erarannale, kulgemine endiselt Vahemere rannikut. Nüüd avanesid imelised vaated uskumatult türkiissinisele veele, kuurortidele ning merepinnast kõrguvatele kaljudele. Kaljude sisse rajatud teedel liiklesime ka meie. Hakkasime lähenema oma laagrikohale, kuskil mitmesaja meetri kõrgusel serpentiine tehes ja üldse mitte nähes, kuhu poole tee nüüd keerab aga Vahemeri silmapiirini sillerdamas, oli tunne küll, et maailmal pole otsa ega äärt. Kaardilt nähtud rannale autoga ligi ei saanud, õnneks leidus lame plats tupiktee lõpus kuhu oli võimalik autod ja telk magamiseks paigutada, laager ise asus umbes 20 meetri kõrgusel merepinnast. Veidi eemale, väikesesse ümmarguste kividega randa oli ujuma võimalik samuti minna, õigemini ujuda polnud seal mõistlik aga lainetel ennast märjaks pritsida ja väntsutada sai lasta küll. Mõistlik ei olnud ujuda sellepärast, et tõenäoliselt ilma kogemuseta oleks olnud merest raske välja pääseda. Öösel uinusime, kuulates kuidas lained vastu kaljusid löövad.
Imeline loodus ja meie väikesed autod
Pühapäeva hommikul avanes kaljude vahelisele türkiissinise veega lahele taaskord imeline vaade, pakkisime oma laagri kokku ja võtsime suuna Myra antiiklinna poole. Enne antiiklinna jõudmist ei oleks arvanudki, et seal kuskil midagi kultuurset ja ilusat võiks olla, sest sõitsime läbi suurte kasvuhoonete rajooni, millest paljud tundusid mitte kasutusel olevat ja osades olid tomatitaimed. Myra antiiklinnas on säilinud anfiteater ning mäe sisse uuristatud linn ning hauakambrid. Seal tegutsenud Püha Nicholasest on tõenäoliselt alguse saanud ka jõuluvana (Sinterklaas) kultuur kuna ta on kaitsepühak muude (meremehed, kauplejad, vibulaskjad, vargad kes tegu kahetsevad, prostituudid, pruulijad, pandipidajad, vallalised ja õpilased) seas ka lastele ning oli kuulus oma omaduse poolest salaja kinke teha.
Edasi taaskord mööda Vahemere ranniku äärset maanteed Antalya poole Düdeni koske vaatama, neid koski on kaks, meie käisime selle juures (u 8 km kesklinnast) kust vesi 40 meetri kõrguselt merre kukub aga teine mis asub rohkem linnas sees, pidi samuti väga ilus olema.
Majutuse leidmine osutus seekord üllatavalt keeruliseks, sest soovid olid järgmised: bungalow tüüpi (4 majakest, 3 kaheinimese voodiga ja üks kahe voodiga), konditsioneeritud, mere, jõe või järve kaldal, 50 eur nägu, hommikusöögiga. Lihtne on seda kõike booking.com filtreerida aga bookingus on mingisugune error: “Unfortunately, it is only possible for our customers in Turkey to book international properties with us right now. We are working on resolving the issues that have prevented us from offering you our full range of services. We apologise for any inconvenience and appreciate your continued custom with Booking.com.” Kas see on viiruse pärast või millegi muu, ei tea. Tuli kasutada google mapsi filtreerimist, mis ei lase üle 4 inimese filtreerida jne.
Sattusime ootamatult turistihordide keerisesse Kopürüli kanjoni rahvusparki, piltidel kena ja hubane majutus oli tegelikult täielik läbikäiguhoov kümnetele ja kümnetele bussi-, auto-, raftide täitele turistidele. Aga et aeg oli juba hiline ja kuhugi enam liikuda polnud mõistlik, siis tuli leppida sellega mis on. Majakakesed puhastati meile ära, pesta ja süüa sai ka kuid öine magamine oli täielik horror, sest konditsioneer tegi kõva häält (oleks üle elanud), maja taga elasid haned, kanad ja pardid keda oli pandud valvama ketikoer, kes terve öö haukus ja lõrises, hommikul liitus veel temaga kukkeeeeleeeeeguuuu. Oli selle kahe nädala kõige unevaesem öö.
Esmaspäeva hommikul sõime kõhud täis ja läksime vaatama kohalikku kanjonit mida kutsutakse “Tazi”, kanjon on kohati 400 meetrit sügav ning pikkust 14 km. Vaade oli võimas kuid kogu nautimise rikkusid ära turistide hordid keda veeti sinna kümnete autotäite kaupa, kõik trügisid ja pildistasid, ma imestan, et keegi alla ei kukkunud. Lisaks trügimisele ja pildistamisele kostus loodushelide asemel pidevalt türgi aksendiga venekeelseid karjeid: “PJAAAT MINUUUT NA MAŠINE”, täielik konveier ja null viisakust üksteise vastu. Koht ise imeline ja seda soovitame vaatama minna kuid et sellest inimsupi hullusest mitte osa saada tuleks külastada kanjonit kas hommikul vara või hilja õhtul.
Aeg oli edasi edeneda ja natuke kilomeetreid juurde koguda, sest esimene nädal Türgit on juba peaaegu läbi ning me pole Vahemere poole pealt peaaegu ära liikunudki. Kuigi natuke on saadud ka tehnilist sõitu, siis asfaldit on olnud liiga palju, Türgi on suur, vaadata on palju ning aega on vähe. Lõunaks peatusime kohalikus söögiputkas mille toidud nägid väga head välja kuid need kes meie omadest lamba tellisid said mingi tundmatu liha, sest see ei lõhnanud nagu lammas ja liha oli torujas, kui keegi teab mis tundmatu looma nahka siin Türgis lamba pähe pakutakse, siis andke aga teada. Õhtul jõudsime veel vaadada Mamure lossi Anamur ilçe linnas, mis on üks paremini säilinud losse/kindluseid tänapäeval. Laagrisse sättisime ametlikku kämpingusse Vahemere kaldal. Pikalt oleme sõitnud läbi nö turistipiirkonna ja läbinud Vahemere kallast 1300 + kilomeetrit, Süüria piiri äärest linnulennult ca 200 km. Türgi reisi teisel nädalal võtame suuna Mersini linna kandist Tauruse mägedele ja suundume sisemaale, saab sellest õudsast asfaldi sügamiselt midagi mõnusamat ka.
Leidus üks vaikne nurgake kus sai pilti teha, ilma, et keegi sind eest ära ei taha lükata (kasvõi surnuks)
