3. nädal ja Türgi kokkuvõte
Sissekanded ajavahemikul 06.-11.07.2021
Kolmanda nädala esimese päeva (teisipäev) õhtuks jõudsime lõpuks omasse elementi, eemale tsivilisatsioonist. Anti-Tauruse mäed on osa Tauruse mäestikust (Toros Dağlari). Umbes 560 km pikkune Tauruse mäestik asetseb Türgis paralleelselt Vahemerega, algab Egridiri järvega läänest ja kaardub Euphratese (Firat) jõeni idas. Piki Seyhani jõge kirdesse ulatuvat osa nimetatakse Anti-Tauruse mäestikuks.
Tauruse mäestiku kõrgeimad tipud on:
Demirkazik (3,756 m),
Emler ja Kizilkaya (mõlemad 3,723 m),
Erciyes (iidne vulkaan Argaeus) Kayseris (3,916 m) peetakse samuti osaks Taurusest, kuigi ta asetseb Kesk-Anatoolias.
Need kõrged ja järsud kaljuste mägede vaated, mäenõlvade rajad jäävad igaveseks meelde. Laagris oleme 3230 meetri kõrgusel, väljas ca 6 kraadi sooja - mõnus kontrast varasemale kahele nädalale, mis enamasti olid 35 kraadi kuumaga. Täna saab lõpuks autos mõnusalt magada, täielik vaikus ning mõnus temperatuur.
Unustamatud vaated
*Kui nutitelefonis pilti suurelt vaadates pealkiri puudub, siis leia ekraani alt paremast nurgast väike hall täpp ja vajuta sellele, siis ilmub pealkiri nähtavale
Kolmapäeva hommikul looklesime mägedes edasi, lisaks imelistele vaadetele nägime juba suletud ja ka tegutsevat kaevandust. Tauruse mäestik on tähtis kroomi allikas, lisaks leidub hõbedat, vaske, rauda, pruunsüsi ja tsinki.
Osal seltskonnast oli suur soov ka kohalikku lammast süüa ja et see oleks valmistatud mägedes karja karjatavate karjuste poolt. Skanneerisime erinevaid mäetaguseid kuniks jõudsime ühe mägijärve juurde. ühel pool järve pügati lambaid ja meile vastu tulnud karjus oma oli nõus meile lamba ohverdama (müüma) ja valmistama. Kehakeeles tehti selgels mida vaja ja käed löödi lambale kelle elu hinnaks kujunes 1300 liiri e alla 130 euro. Mina isiklikult lamba tapmise protsessi pealt ei vaadanud aga teised rääkisid, et see tehti kiiresti ning ainus hetk kui lammas “mää” ütles, oli see kui tal jalast kinni võeti. Ümber nülitava lamba hakkasid kogunema ka karjakoerad kellel kaelas pikkade ogadega ketid. Pikad ogad vajalikud selle jaoks, et kui koerad huntide või karude eest karja kaitsevad, siis ei saaks neile nii lihtsalt kõrri karata. Ja need koerad ei ole siin mingid niisama löhverdised vaid oma piire kompavad kaitsjad. Meid hoiatati ka, et me väga üksi ega eemale ei liigukuks, isegi u 10 aastane kohalik ja koertele tuttav perepoeg sai koera ähvarduse osaliseks, selle peale visati teda kiviga, mitte poissi vaid koera.
Lammas tehti väikesteks taisteks šašlõkitükkideks ning aeti vardasse, kõik mis üle jäi anti koeradele. Lambaribi valmistati fooliumi ega suure kunstita, vaid lihtsalt sool peale ja otse sütele. Veel pakuti meile teed ja näidati oma elamist. Elavad nad mägedes väikestes lihtsates treilerites mis on varustatud päikesepaneelidega ja muu eluks hädavajalikuga. Omalt poolt jätsime neile oma kleepsud ja nokamütsi, millede üle väiksel poisil oli eriti hea meel ja kaks t-särki vendadele karjustele.
Edasi liikusime mägedest alla, et teha üks poetiir ning leida uus laagrikoht. Laagrikohaks sai Erciyese vulkaani jalam 2500 m kõrgusel, vaatega vulkaanile ning vulkaanikraatri äärele kõrgeima tipuga 3916 m. Laagrikoht oli orus, nagu kellegi krunt, sest lambad olid seal söömas käinud ja muru justkui alles värskelt niidetud. Kõik autod ja telk leidsid lihtsa vaevaga endale tasase magamispinna.
Lund on ikka tore leida
Neljapäeva hommikul tuli mäest alla meid uudistama ka kohalik karjus koos lambakarjaga ja mõne kitsega, hüüdis: “salam alaikum”, võttis väikse kitsetalle sülle ja pakkus meile. Armas oli see kitsetall küll aga me ei võtnud pakutut vastu.
Edasi võtsime suuna Kayseri linna, et teha ära turutiir, leidsime linna Grand Bazaari. Turgu on seal peetud juba 800 aastat ning see sisaldab üle 600 kauplemiskoha. Müüakse ehteid, riideid, jalanõusid, toidu- ja kodukaupa. Riided olid suuresti tuntud brändide koopiad, kõrvuti võis näha samu riideid erinevate brändide logodega. Nö Euroopa naiste riideid sealt ei leidnud, isegi meeste lühikesi pükse ei olnud (dressimaterjalist olid). Kullapoode oli terve suur turu tänav täis aga hinnad olid imelikud ning kõikusid seinast seina, ei julgenud sealtki midagi osta. Google ütleb, et Türgis ongi kuld odav aga tuleb veel natuke eeltööd teha, et mitte tünga saada. Lõpuks ei leidnudki endale turult midagi. Kui juba linnapäev, siis linnapäev ja läksime suurde kaubanduskeskusesse, kust samuti midagi põnevat näppu ei jäänud.
Tanklapeatuses sain ka esimese ebameeldiva kogemuse kohaliku meespoole esindajaga. Pooleli oli veepudeli ost, kassapidaja oli minu pudeli juba läbi piiksutanud kui järsku tuli kuskilt Benicio del Toro (olek ja nägu nagu Kolumbia narkoparunil ja terroristil Pablo Escobar keda Toro filmis “Escobar: Paradise Lost” kehastas) näoga mees, sirutas oma mahlapaki mu nina eest kassapidajale, ütles midagi kohalikus keeles, mille peale kassapidaja minu ostu ära kustutas ja teenindas kõigepealt seda ülbet meest ja seejärel uuesti mind. Kui sellele Pablole otsa vaatasin, et mida kuradit?!, siis ta vaatas minust lihtsalt läbi. Mõtlesin, et küll on ikka hea, et sündisin Eestis.
Suundusime Kapadookia poole (Pärsia k. ilusate hobuste maa) mis on tuntud oma huvitava maastiku poolest (Göreme rahvuspark). Kunagi ammu ammu on Erciyese vulkaanipurske tulemusel piirkond mattunud vulkaanituha alla (tufikivi) seda on omakorda vihm, tuul ja inimene kujundanud. Inimesed on kunagi kivimite sisse uuristanud endale elamised, nendest elamistest on moodustunud erinevatesse kohtadesse suure ala peale külad ja linnad. Kapadookia kõige kõrgem punkt Uchisar (1270 m merepinnast) kujutab ennast 60 meetri kõrgust küngast, mille sisse on uuristatud käigud, toad jm eluks vajalik. Üleüldiselt kutsutakse seda lossiks, kuid pigem tema erilise olemuse/väljanägemise pärast, sest ühtegi kunigliku pere selle moodustisega seotud ei ole. Kunagi, kui siinmail veel kristlased olid ja moslemiusu pealetung alles siia piirkonda jõudis, siis varjusid nendesse uuristatud koobastesse kristlased. Osmanite ajastul oli see Siiditee üks tähtsamaid kaubanduse kontrollpunkte.
Laagrisse sättisime ennast niimoodi, et reede hommikul saaks vaadelda veel ühte Kapadookia suurt vaatamisväärsust - kuumaõhupallide õhkutõusu. Laagrit tabas õhtul veel liivatorm ja kõik hoidsid oma silmi, sest liivatormi tekitatud silmapõletik on kunagi 4x4reisidel inimese poolelt reisilt ka koju saatnud. Õhtul juba kuulsime tuttavate käest, kes mõni aasta tagasi samuti õhupalle olid vaatamas käinud, et üles tuleb tõusta kella 4 aeg, sest kui nemad kell 5 üles tõusid, siis olid pallid juba õhus. Veel kuulsime ühest suveniiripunktist, et kuna turism pole endine, siis peame pettuma ja õhku läheb võib-olla umbes 20 kuumaõhupalli varasema 100 ja maksimum 200 asemel. Suud, silmad ja autod liiva täis, latid ja ootused madalal, jäime magama.
Laager Cappadoocias
Reede hommikul kell 5 hakkas rõõmsalt helisema äratuskell, pead kergitades paistis ainult tühjus, ei ühtki palli, liikumist ega midagi. Ainult Ketlin ja Väino kõndisid sihitult ringi, kas tõesti mitte ühtegi palli?! Natuke aega üleval oldud otsustasime pea tagasi padjale panna ja siis hakkas kostuma kuskilt kaugusest kuumapuhuri kohisemist ja kui siis hakkas järjest kaljude tagant alt palle üles tõusma... Oli vaatepilt muidugi midagi sellist mida varem pole kunagi näinud - päiksetõusul, roosa-puna-sinisesse taevasse tõusid värvilised kuumaõhupallid, mida ei olnud ainult üks või kakskümmend, vaid lõpuks kokku vast 100 ringis. Mõned õhupallikaptenid olid nii pro-d, et tegid kaljude vahel napikaid ja üks lasi gaasipõletiga lausa muusika takti. Meie laagris oli ka üks maandumispunkt ning paari meetrise vahega meie autode katustest üks neist alla ka tuli, kui korv oli maas, siis mitu meest lohisesid köitest kinni hoides pallile järele. Kontroll palli üle saavutatud, paigaldati see otse juba auto järelhaagisele, kui see ka tehtud oli, siis kõik inimesed plaksutasid suurest rõõmust ja ronisid korvist välja, lõpuks tõmmati ka hiiglaslik pall maha ning pakiti kokku.
Kuna eelmisel päeval jäi natuke ikkagi koopauurimist väheks, siis otsustasime Siimuga vaatama minna, et kuidas vanasti elati. Rada läks järsakutest alla, mulje karedast tufikivist oli üsnagi petlik ning ronimine osutus oluliselt raskemaks. Minnes oli üks koht kus nägime kohe, et sealt tagasi tulla on oluliselt raskem, sest toetuspinda kuhu maanduda on vähem. Lootsime, et alt läheb tee ikkagi laagrini tagasi aga all jõudsime hiiglasliku prao juurde kuhu olid tufikivi rahnud kukkunud. Hakkasime mööda neid üles ronima, kuid see tegevus lõppes peale seda, kui ühest suurest rahnust kinni haarates 1/3 ära murdus. Päikseprillid, küünarnukk ja säär kriimulised tuli ikkagi vana rada pidi tagasi minna, jõudes eelnevalt mainitud koha juurde tagasi ja tõdedes, et tufikivi ei ole ikkagi nagu kare kinnine hele asfalt vaid täitsa jahu, siis saime aru, et vist on ikka parem teised ka kutsuda kellest hüpates kinni haarata oleks. Abi saabus, moodustati inimkett ja väike köiejulgestus ning olime taaskord õigel pool - koostöös peitub jõud. Ühes koopas/kodus käisime ka sees, see oli maha maha jäetud loomulikult. Uks sellesse oli väga väike, nagu aken ning sees oli väikese lapiku sambaga eraldatud ilmselt magamise pool ja köögi pool. Kivi sisse olid uuristatud ka riiulikohad.
Meie päästetud ja laager kokku pakitud, liikusime vaatama soolajärve, soolajärveni valisime otsetee ja otsetee viis meid sinna kuhu võib juba ette arvata, teisele poole väravat. Sõitsime läbi küla, mille kõik tänavad olid unikiviga kaetud, kuid majad ise üsna õnnetud, külast väljudes oli meeletus koguses päevalilli ning mingeid muid põllusaadusi kuniks ka need otsa lõppesid ja algas täiesti tühi, silmapiirini ulatuv väli. Kauguses keerlesid tolmu mini-tornaadod ja mitte kuskil ei olnud ega kasvanud mitte midagi, kilomeetrite viisi. Ühel hetkel keset tühja välja oli post hulga kaameratega, mingid erisõidukid ning inimesed, putkad ja valvurid. Üllatunud olime nii meie kui ka valvurid. Otseloomulikult käsutati meid autost välja, läksime valvuriputkasse ja seal kohe küsiti, et kes me oleme, mida me siin teeme, ütlesime, et tahame soolajärve näha ja et gps juhatas. Meile öeldi, et oleme sattunud sõjaväe alasse. Kutsuti kohale taaskord Jandarma aga enne pidime natuke ootama. Kutsuti ka Nurkade ekipaaž ning Toyota ekipaaž meie juurde parkima ning talutati meie kamp ootesaali, mis oli kenasti konditsioneeritud. Meile pakuti vett, kohvi, teed, arbuusi ja muffineid - me ei julgenud keelduda. Lõpuks saabus ka Jandarma kes meie passid üles pildistas ning tõdes, et me lihtsalt eksinud lambukesed ning taaskord eskorditi meid Jandarmaga õigele teele. Kaasa saime baasist veel terve kasti vett. Aga muidu see soolajärv oli suhteliselt kokku kuivanud, jalad sai soolavette siiski kastetud, google lubatud flamingosid seal kahjuks ei olnud.
Õhtuks otsustasime ennast majutusesse sättida kuhugi Ankara kanti. Bookingus ei saa endiselt välismaalane Türki majutust broneerida aga Airbnb töötab. Sealt leidsime ühe nö villa, mille hind (basseiniga) oli ca 2300 kohalikku e u 230 eur/8 inimest. Kuna vaja oli juba samaks päevaks siis oli mõistlik majutusesse ette helistada, mida me ka tegime. Öeldi, et tervet maja ei saa aga, et bungalo-tüüpi majakesed - 4 tk on olemas, hinnaga 1000 kohalikku per 1 maja, lisaks, et bassein on ka covidi tõttu suletud kuid igal bungalol on oma vann vms... kokkuvõttes tundus selline hind võrreldes airbnb-s pakutuga ikka väga ebaõiglane ning ilma basseinita ei oleks tahtnud niikuinii, siis võtsime järgmiseks sihiks Ankara lähedal asuva Mogani järve ümbruse, et ei peaks linna sisse sõitma ja et oleks ilus olla. Ühte majutust proovisime ennem kätte saada aga sealt tuli ainult türgikeelset juttu ning otsustasime kohapeale vaatama minna, seal toimusid pulmad ja maja oli täis, järgmises polnudki üldse majutust, mis siis, et googles oli nii märgitud, veel järgmises jälle pulmad ja täismaja ning sellest omakorda järgmises uuesti pulmad ja täismaja. Olime järve ümbrusele juba paar tundi ära kulutanud, tõdesime, et oleks pidanud bungalosse minema ning võtsime kaardi pealt esimese ette hüpanud hotelli linna äärel, milleks sai kohalik Radisson.
Laupäeval oli meie ekipaažil shopingupäev ja teisel kahel offroad-shopingupäev. Läksime Ankaras asuvasse Kentparki ostukeskusesse, kust võrreldes Kayseri linna konservatiivse ja üksluise tootevalikuga oli juba midagi valida. Samuti võrreldes Eestis olevate kaubanduskeskustega oli pilt ikkagi hoopis teine, sest kangad, millest riided on valmistatud, ei ole üksluine nö dress vaid rikkalik, värvikirev, tugev või heas mõttes õrn ning huvitav. Hinnad ei olnud võrreldes Eestiga odavad, kuid vähemalt oli midagi valida.
Õhtuks võtsid natukeseks ajaks lahku läinud ekipaažid ühise suuna Musta Mere äärde. Esimesena jõudsid kohale Nurgad ja Toyota pere, kes võitlesid järjest inimeste ja laagerdajatega täituval rannal meie auto koha eest ning võitsid. Meie jõudisme kohale enne kella 22 ja veel kõvasti peale seda tuli inimesi ööpimedusest juurde.
Pühapäeval oli aeg nokad Eesti poole tagasi keerata, kahjuks. Päris kahte nädalat algselt plaanitud Türgit millegipärast täis ei tulnud, võib olla oli see liigne kiirustamine, võib olla miski muu aga kaks päeva varem me piirile suunduma hakkasime. Enne piiriületust veel viimane kohaliku sularaha vabastamine Türgi raharinglusesse, kotid, taskud ja põsed halvaad täis läksime piirile. Piiriületusel midagi eirilist ei toimunud, keegi väga millegi vastu huvi ei tundnud ja nii me Bulgaarias olimegi.
Mida me siis Türgist arvame:
Turvalisus
Maapiirkondades tunduvad inimesed rohkem rõõmsamad, kui tihedalt asustatud aladel/turistikates. Eelarvamus, et kahekesi autoreisimiseks on Türgi liiga ohtlik ei pidanud vähemalt seekord otseselt paika. Eks ikka oleks tulnud rohkem valida kuhu ööseks jääda aga see on igal pool nii. Niikaua kui liiga paljastavalt riides pole ning meespool käekõrval, tundub olevat suhteliselt tore kogemus kohalikega kokku puutuda. Inimesed olid tegelikult (kahtlaselt?!) rõõmsad ja abivalmid, maapiirkondades ka mitte pealetükkivad. Karjused kuskil mägiteedel kätt ette ei pannud, et siin ei või sõita või ööbida, pigem tervitasid, küsisid suitsu või pakkusid kingituseks (või müügiks) kitse. Kuna kultuur ja usk on meie omast siiski väga erinev, siis lõpuni esialgu vist ei suudaks usaldadada, kuid suure pildi mulje jäi pigem parem kui alguses kartsime.
Hinnad
Söönuks saab turistikates hingehinnaga ning tavalistes kohtades peaaegu mitte millegi eest. Hind per nägu (toit+jook) varieerub umbes 3 - 20 + eur ja me ei räägi siin tohutust kvaliteedierinevusest ega tipprestoranidest, vaid tasemelt suhteliselt ühele levelile jäävate aga erinevate asukohtadega söögikohtadest. Sama kehtib ka näiteks jäätisehindade kohta, mis varieerusid sentidest kuni 4 euroni/jäätis. Hiigel-kebab on võimalik soetada nt vähem kui 70 eurosendi eest. Riideid leiab nii odavamaid ja kallemaid, kuid valik ja kangad on klass omaette. Majutuse võib leida igaüks vastavalt oma võimalustele.
Erinevate asjade/teenuste saadavuse tähelepanekud
Gaseeritud vett poest/tanklast üles leida on täiesti võimatu ja seda vist ei olegi paljudes kohtades, jäätist ei müüda igas tanklas, kohvi ei müüda peaaegu üldse mingis tanklas, igast poest ei ole võimalik alkoholi osta, veinivalik on väga kesine aga teed saab iga nurga pealt, samuti saab värskeid asju tee äärest hõlpsasti hankida. Tualetid on väga paljudes kohtades “pedaalidega” ehk asju tuleb ajada kükitades, tasub minna oma paberiga, sest tihti paber puudub. Imelik ja võib olla täiesti juhuslik aga kui valida oli potiga või pedaalidega, siis kunagi ei käinud potiga kabiin lukku aga pedaalide kabiin käis.
Ametlikud camp site-d, telkimiskohad on kohalike seas väga populaarsed, telk on telgis kinni ning inimesi on palju.
Autosõit ja teemaks
Sõita on täitsa ok, vahepeal viskab mingisuguseid vimkasid kohalike poolt aga kokkuvõttes ei pea väga palju närvi minema. Suured magistralid on korras ja üüratult laiad, väiksed asfalteeritud teed on samuti täitsa okeid. Häiriv oli see, et teisest reast ilma mahakeeramiseta olid tehtud mingid pool-ringteed-tagasipöördekohad ja rida mis meie mõistes võiks olla möödumiseks, oli tihti hoopis pidurdamiseks.
Teemaksuga on suhteliselt segane lugu, suurtel magistraalidel on HGS, OGS ja cash tähistusega väravad, tihti ei eksisteeri maksmise putkat ja igast putkast ei saa ka piletit, ning pileti korral pole järgmises putkas vahest võimalik maksta. Seal kus võimalik, tuleb ära maksta ning tegelikult on olemas süsteem, mis auto registreerimisnumbri ära loeb ja selle süsteemi ära salvestab, teemaksu on aega tasuda 15 päeva, enne kui selle eest trahvi tehakse. Teemaksu saab tasuda sellelt lingilt (plaka on auto nr): https://webihlaltakip.kgm.gov.tr/WebIhlalSorgulama/Sayfalar/Sorgulama
Rehve saab tanklates pumbata aga mõõtühikuks on PSI mitte BAR (nt 2,2 bar = 32 psi).
4x4 sõidukitele leidub teid avastamiseks aastateks, meeletult ilusates kohtades, igale tasemele ja seikluseotsijatele. Kõik teed, mis pole suletud on avatud, vastutulijad karjakud ja lambad lehvitavad rõõmsalt. Eraldi teema on rahvusparkidega (milli park) kus tuleb jälgida kas seal tohib sõita (üldiselt pole keelatud teedel liigelda), kas seal tuleb näiteks külastamiseks pilet osta ja mis kell väravad kinni pannakse (sest rahvusparki ööseks ei tohi jääda).
Loodus
Mega ilus ja võimas, üks asi on mööda Vahemere kallast sõita või seal viibida aga loodus ja mäed, mis jäävad sisemaale on niivõrd varieeruvad, et avastada ja imestada oleks vist elu lõpuni. Nägime sellest kõigest kahjuks vaid murdosa. Türgis on väga palju eriilmelisi loodusparke, loodus varieerub ürgmetsast kuni paljaste kaljudeni kõrgetel mägedes, mägedest kuni silmapiiri taha laiuvatest tasastest platoodest, soojadest türkiissinistest mererandadest kristallselgete ja kargete jõgedeni. Kellel vähegi huvi on loodust kogeda, siis tasub Türgis turistipiirkondadest välja liikuda ja aega võtta erinevate loodusparkide avastamiseks. Türgil on looduse poolt palju rohkem pakkuda kui kuumad ilmad Vahemere rannal. Mitte, et Vahemere rannik ilus poleks.
Kahjuks leidub nendes kaunites kohtades väga palju prügi ja täiesti arusaamatul põhjusel ei korjata seda enda järgi kokku. Meil ei olnud kunagi probleemi, et kuskil tee ääres avalikku suurt prügikonteinerit poleks mingi mõistliku aja jooksul olnud.
