4. nädal, Rumeenia ja Ukraina
Sissekanded ajavahemikul 13.-21.07.2021
Pühapäeval sõitsime veel paar tundi, saime paduvihma ning sättisime ennast Zhrebchevo paisjärve äärde laagrisse. Laagrikoht oli huvitav, sest nagu tihti juhtub on suurte paisude jaoks vaja mõni küla(d) ära uputada, meie laagrikohast mõned meetrid vees oli näiteks paistmas Ivan Rilski kirik, millest alles seinad ja mille olid oma koduks valinud terve armee varblaseid ja vähemalt üks rästa paar. Laagrikoht oli ka teistele inimestele huvitav, sest pilte kirikust käisid tegemas mitu erinevat seltskonda. Õhtu veetsime lõkke ääres, öösel kaklesid laagris kellegi koerad, konnad krooksusid südamest ja saabus uue päeva hommik.
*Kui nutitelefonis pilti suurelt vaadates pealkiri puudub, siis leia ekraani alt paremast nurgast väike hall täpp ja vajuta sellele, siis ilmub pealkiri nähtavale
Esmaspäeval käisime kirikus ujumas, pakkisime killavoori uuesti kokku ja võtame suuna Bulgaaria-Rumeenia piiriületusele (Nikopol-Turnu Măgurele), mida saab teha praamiga üle Danube jõe. Praamiga piiriületusi on Bulgaaria-Rumeenia piiril kolm: Oryahovo-Bechet, Nikopol-Turnu Măgurele ja Svishtov-Zimnicea. Piiriületuspunkt ja alus millega autosid ja inimesi üle Danube jõe transporditi olid veidi väsinud moega. Rait sai kapteniga, kes on sellel alusel terve elu töötanud, jutule ning roolis meid kalda poole. Auto ja kahe inimese eest küsiti Bulgaaria poole peal alusesõidu eest kokku 14 eurot ning Rumeenia poole peal veel inimeste või teenuste või jumal teab mille eest 1 eurot per nägu. Teemaks kehtib Rumeenias peaaegu kõigile teedele ja selle eest tuleb tasuda 3 eurot 7 päeva eest, selle sai järgmises putkas ära maksta.
Edasine plaan oli natukene Rumeenias hoogu maha võtta, et mitte nii kiiresti koju tagasi jõuda. Rumeenias plaanisime külastada kurikuulsat Doftana vanglat ja Geamana “mürgijärve”. Esmaspäev kulus suhteliselt igavale transiidile kohalike põldude vahel ja õhtuks jõudsime Doftana vangla lähistele. Otsustasime vanglat hommikul külastada, sest muidu oleks laagerdamine hiljapeale jäänud. Laagerdasime suhteliselt suvalise koha peal, väikese jõe ääres.
Teisipäeva hommik algas Doftana vangla külastusega. Kuna see on piiratud territoorium ja sisenemisel ähvardas trahv 200 leu-d (ca 40 eur), siis kartsime, et näeme ainult vanglamüüre või peame salaja ringi hiilima. Tuli eikuskilt üks vanamees, seletas midagi rumeenia keeles, näitas käemärkidega koera ja varisemisohtu, võttis taskust võtmekimbu ja tegi värava lahti. Nii hästi läkski.
Hoone, mis valmis 1895 aastal lähedal asuvate kaevanduste tarbeks oli 20 sajandi alguses kurikuulus (poliit)vangla. Vangistuses istusid peamiselt kommunistliku mõttemaailmaga filosoofid, terroristid, revolutsionäärid ning tulevase “Punase Rumeenia” kõrged juhid nt Gheorghe Gheorghiu-Dej ja diktaator Nicolae Ceaușescu. Gheorghiu-Dej-st sai vanglas kiiresti Ceaușescu-le suur eeskuju. Kui Nõukogude Liit Rumeenia okupeeris sai Gheorghiu-Dej-st Rumeenia Kommunistliku Partei peasekretär (1944). Gheorghiu-Dej võttis Ceaușescu oma tiiva alla ning viimane kolistas mööda tähtsaid riigiameteid kuniks Gheorghiu-Dej 1965 aastal vähki suri. Enne surma oli Gheorghiu-Dej oma “järglaseks” juba määranud Ceaușescu.
Ceaușescu-st ja tema naisest said diktaatoritest valitsejad. Ceaușescu kehtestas abordikeelu, et tõsta Rumeenia rahvaarvu 19 miljonilt 25 miljonini 1990. aastaks ja 30 miljonini 2000. aastaks (rahvaarv praegu u 19 mlj). Ta teostas ametnike ja arstide läbi kontrolli, et naised ei kasutaks rasestumisvastaseid meetodeid. Samal ajal muidugi suurenes naiste suremus, sest protseduure hakati läbi viima iseseisvalt ning “nurga taga”. Rumeenial oli “tänu” Ceaușescu suurtele ehitusprojektidele 1970ndatel tekkinud 1980ndateks suur välisvõlg millest vabanemiseks lasi ta eksportida peaaegu kõik põllumajandussaadused, ravimid, kütuse jne, jne lükates sellega oma rahva suurde puudusesse ja nälga. Ta lasi lammutada mitmeid olulisi ja ajaloolisi hooneid, püstitades nende asemel enda paleed, kutsudes ennast Karpaatide Geeniuseks ning Mõtete Doonauks.
Vangla juurde tagasi tulles - seal oli 308 kongi mis olid jagatud kaheksasse sektorisse A-H, 3 sektorit olid nn luksuskongid naturaalse valgusega ning 5 sektorit ilma naturaalse valguseta. Erinevates sektorites olid erinevad tingimused, tihti puudus kongidest mööbel, süüa saadi väga kehvasti ning talvel ei köetud. Kommunistlikult meelestatud vange peksti ja piinati, et nad oma uskumusi muudaks ning seda valjult välja ütleks, eraldi olid olemas kartsad kust tihti elusalt ei väljutud, kartsas istus korduvalt ka tulevane diktaator Ceaușescu. Haigla osakonda ravile sattunud vangid ei tulnud tihti ka sealt tagasi, vangid maeti mitteametlikku surnuaeda vangla kõrvale, märgistamata haudadesse. Korduvad maavärinad ei teinud olukorda seal paremaks ning eriti hullusti laastas maavärid 1940 aastal kui rusude all sai vigastada ja surma kokku 300 vangi.
Režiimi muutudes sai vanglast hiljem muuseum ning Ceaușescu valitsusajal “eriline, püha” koht. 1977 aasta maavärinas sai koht sedavõrd suured kahjustused, et seda polnud enam võimalik kasutada.
Peale vangla külastamist võtsime suuna Geamana “mürgijärve” poole, teekond üle 300 km pikk ja mööda käänulisi mägiteid, me sinna samal päeval ei jõudnud. Vahepeal läksid ummikus meie ekipaažide teed lahku ja meie sattusime mägede vahel väga huvitava ja suure hoone juurde mis osutus täitsa töötavaks hotelliks. Hotell nimega Lotru on Googles 194 inimese poolt keskmiselt hinnatud 3,1/5. Tahtsime seda seest minna uudistama aga hotelli ees kohtasime keskit hotelli administraatorit kes meiega juttu hakkas puhuma, nõukogude ajal oli see olnud hiiglaslik puhkekeskus mis tänaseks on hääbunud ja keegi pole huvitatud selle renoveerimisest. Siiski on mõned aastad tagasi mõned toad remonditud ja nende eest küsitakse pisut rohkem kui vanas toas ööbimise eest, hinnad jäävad 30 eur ringi öö eest. Kes tahab elamusmajutust ajarändamisega minevikku, sellel tasub sinna sattuda, meie igaljuhul plaanime selle ette võtta. Õhtuks sättisime ennast koos teistega Transalpina lähistele tee ja jõe äärde laagrisse. Korduvalt sõitsid meist tänavaseades kastimaasturid mööda kes lõpuks osutusid poolakatest laagriotsijateks, lubasime neil lahkelt teisele poole jõge laagrisse jääda.
Kolmapäeva hommikul sõitsime mööda kaunist, mägist Transalpinat läbi paksu kuusemetsa Geamana poole. Transalpina on ühe 4x4 sõiduki jaoks võib olla veidi igav kuna on kaetud sileda asfaldiga, kuid näiteks mootorratturitele ilmselt vaid rõõm, sest kallutada saab nii, et isu täis. Meie sisenesime Trsansalpinale keskelt ja läbisime selle madalama osa, kuid kõrgeim 20 km pikkune lõik asub kuni 2228 meetri kõrgusel ning internetis leiduvate piltide põhjal peaks pakkuma kauneid vaateid. Mootorrattureid tuli meile vastu ja hulgaliselt mootorrattaid ammutasid bensiinijaamades bensiini.
Enne õhtut jõudsime Geamanasse, eelmisel aastal külastatud kohta näitasime sel aastal teistele ka. Geamana on küla mis asub Karpaatide mäestiku Apuseni mägedeks kutsutavas osas ja on Rumeenia ametlikult kaardilt juba ammu pühitud. Kunagi elas selles piirkonnas umbes tuhatkond inimest. Kui tagasi minna Ceaușescu tegude juurde, siis siin on üks nendest. 1977 aastal tuli diktaatorilt käsk hakata vaske kaevandama ning 1978ndal aastal tegevus juba algas, 300-400 peret lubati üheskoos lähedusse ümber asustada, raha ja maad anda, kuid lubatut muidugi ei sündinud, vähemalt mitte sellises ulatuses ja inimesed puistati üle maa kaugele laiali, jättes nad vaesusse. Mõned jonnakamad jäid kohale ja on järve täitudes aina üles poole kolinud, kuid ega neilgi pikka pidu pole kuna järv kerkib aastas umbes meetri jagu.
Vasekaevandused ongi probleemsed kuna 1 tonni vase jaoks tuleb läbi töödelda umbes 150 000 tonni pinnast ning on erinevaid mooduseid kuidas keemiliselt vaske eraldada ning mida ja kuidas jäätmetega edasi käituda. Euroopa omal ajal suurima vasemaardla aastane toodetav vasekogus on hiigelaegadel olnud 11000 tonni. Vase eraldamisel pinnasest tekib vedel ja tihke hall muda mida hakatakse tavaliselt kuhugi kokku koguma. Mineraalid, mis tavatingimustes ja aeglaselt lagunedes probleeme ei tekita, hakkavad nii peene töötlemise peale aktiivselt lagunema, omavahel reageerima ning reageerivad omakorda ka kemikaalidega, mida kasutatakse vase eraldamiseks. Need reaktsioonid tekitavadki kogumisjärvedes erinevaid värve.
Riigi ettevõtet on üritatud ka erastada ja Kanada firma on oksjoni isegi võitnud kuid ei suutnud/ahtnud täita oksjoni tingimust milleks oli 32 miljoni ettemaks mingi aja jooksul. See raha pidi olema keskkonna küsimustega tegelemise tagatiseks piirkonnas. Praegu kaevandus veel tegutseb, sellel on üle 500 töölise ning enamus toodetavast vasest müüakse Hiina. Oma silmaga nähtud tammiga on olnud aastate jooksul mitmeid õnnetusi kus jäätmeid on keskkonda voolanud, samuti on jäätmete toru lõhkenud ning reostanud Ariese jõge, põhjavett jne. 2004 lekkis sadu kuupmeetreid samast järvest ning sama reostus jõudis ka allavoolu 80 km kaugusele Turdasse, 2008 ei lakanud kolm päeva tuhandete surnud kalade vool Ariesi jões, sest mingid kontrollseadmed kaevanduses olid unustatud sisse lülitada, 2011 lõhkes jäätmetoru, keskkonda lekkis sadu tonne jäätmeid, mis taaskord jõudsid Ariese jõkke, põhjavette jne.
The dark side of Rosia Poieni, Europe’s second largest copper mine | ISF SystExt
Suurte kaevanduste tammide lõhkemised ei ole siin maailmas midagi uut ning suured keskkonnakatastroofid ei jää meie moodsas maailmas juhtumata. Isegi Kanadas, mis on väga arenenud kaevandustööstusmaa juhtus 2014 katastroof Mount Polley vase- ja kullakaevanduses kus sarnase jäätmejärve tamm purunes ning 24 miljonit kuupmeetrit jäätmeid reostas ümbruskonna järve, põhjavee, maismaa jne. 2015 Brasiilia rauamaardla jäätmejärve tamm purunes, 43 miljonit kuupmeetrit jäätmeid voolas keskkonda, tappis 20 inimest, mürgitas Brasiilia pikkuselt teise jõe Doce, reostus voolas allavoolu üle 600 km, jõudes lõpuks Atlandi Ookeani. Mõjutas oluliselt ökosüsteeme, tappis tonnide viisi kalu. Ujutas mudaga üle 7000 km2 suuruse ala jne, jne. Majanduslik kahju hinnanguliselt pool miljardit aastas. 2019, taaskord Brasiilia, rauamaardla jäätmejärve tamm purunes, tekitades 10 m kõrguse mudalaine mis jõudis 10 km allavoolu, tappes 259 inimest ja jättes kadunuks 11 ning tekitades taaskord tohutu keskkonnakahju.
Science Desk: How Sulfide-Ore Copper Mines Pollute | Save the Boundary Waters
Rumeenia valitsusele ei meeldi, et sellest järvest on saanud mõnes mõttes nagu turistiatraktsioon ja nad on proovinud isegi kirikutorni lammutada. Kohalikud elanikud olid selle vastu ja kirikutorn on veel täna näha aga mitte kauaks. Sama efektseid värve nagu eelmisel aastal me seekord ei näinud, eks see ole “õnne” küsimus, millised on vihmasajud, juurdevool, milline on parasjagu töödeldav pinnas, segunemine jne.
Tegime tiiru järvele peale ja eelmisel aastal nägemata jäänud surnuaia leidsime seekord üles, viimasel hetkel, sest viimased ristid veel paistsid ning tõenäoliselt järgmisel aastal neid enam näha ei ole. Selle surnuaia surnud oli valitsus lubanud ümber matta aga seda ei tehtud, rääkimata surnuaiast, mis on ammu muda alla mattunud ja asub kiriku kõrval. Nägime ka ühte majapidamist, mille majaesisel väiksel rohumaal veel loomad toimetasid kuid sel aastal oli muda ulatunud juba peaaegu ukse ette, keegi veel tegutses ja elas seal majas.
Aeg oli see külastus lõpetada, ühtlasi oli see ka selle reisi viimane planeeritud külastus ning aeg oli hakata kodu poole liikuma, meie ekipaaž võttis veel endile aega ja teised kaks panid kodu poole ajama. Musid, kallid ja šokolaadipallid jagatud läksime oma teed, klassikaliselt, lõpetuseks sõitsime ikka keelumärgi tagant välja ning asusime endale majutust otsima.
Esimene ettejuhtuv tundus kuidagi liiga teeääres, teine ja kolmas full-house, neljanda kuuri tagant tuli välja pool-alasti perenaine kes lahkelt oli nõus meid majutama kuid ei pakkunud süüa, toad olid sassis ja tualetipotil puudus prill-laud, jätsime ka selle vahele, viies oli juba veits parem aga samuti ilma toitlustuseta ja sealt suunati meid edasi järgmisesse külla kus on ühes majas nii toitlustus kui majutus. Kuuendaks osutunud koht oli samuti väga imelik, kaks tüdrukut istusid hotelli ees kes ei osanud meile öelda kas tuba on ja süüa saab, lõpuks selgus, et tuba ei ole ning süüa ka ei saa kuigi üks härra politseinik mingit toitu ühe laua taga sõi. Okei. Sama majutuse teeristist näitas restorani/majutuse peale 1,5 km ning sinna suundusimegi, keerasime vaiksesse hoovi, kuskilt teepealt küsis naisterahvas, et mida või keda otsime, küsisime majutust ning ta vastas rõõmsalt, et on olemas, ütles, et midagi leiab süüa ka, näitas meile toa ette ning ütles, et poole tunni pärast on toit valmis. Tuba oli puhas, korras, jahe, rõduga, kõik väga ok, ühtegi teist külastajat peale meie seal ei olnud.
See “midagi leiab söögiks ka” osutus täielikuks feast-ks, sõime kohalikust kraamist valmistatud lihasuppi, millele saime peale panna seal samas valmistatud hapukoort, meile grilliti köögivilja ja liha ning lõpetuseks veel oma valmistatud ülimaitsvat meekoogitaolist kooki. Proovida saime ka kohalikku kanget alkoholi. Enamus toidukraamist tuleb neil enda tagaaiast või naabruskonnast, ise kasvatatakse köögivilju ning paari lehma ning kanu.
Elamine on kaasaegne kuid samas väga traditsiooniline. Väga hinnas on isiklikud loomad ning enda tarbeks millegi kasvatamine või loomine. Terve õhtu möödus perenaisega jutustades, lõpuks saabus koju ka metsavahist mees, kes küll inglise keelt ei rääkinud, kuid ega sellepärast jutud rääkimata ei jäänud. Talle väga meeldis meie Patrol ja näitas kuidas ja millega nemad mägedes liiguvad, Rumeenias on autode modifitseerimine lubatud. Sai arutatud seda kuidas Eestit on Euroopa Liitu astumine ning Euro kasutusele võtt muutnud, kui palju ja keerulised on regulatsioonid ning kuidas see võiks ka Rumeeniat lõpuks mõjutama hakata, sest Rumeenia on juba Euroopa Liidus kuid raha on veel oma ja samuti ei olda Schengeni viisaruumis, esimene võib juhtuda 2024 ja Schengen 2021. Millised on rahvustoidud, millistest puudest kummaski riigis mets koosneb, et Eestis tuleb iga kana registreerida jne, jne. Rääkisime ka külastatud kaevanduse järvest ja nende teada on seal tegevus lõppenud, või vähemalt nii neile räägitakse, tegelikkuses ei ole. Samuti kuulsime nende käest, et seal piirkonnas tahab avada kullakaevanduse üks Kanada firma (Gabriel Resources), kuid see vallandas üle Rumeenia laialdased protestid, mistõttu Rumeenia valitsus, kes oli juba firmale lube väljastamas, muutis hoopis oma seadusandlust rohkem loodust kaitsvaks ning umbes aasta tagasi suudeti see piirkond UNESCO maailmapärandiks kuulutada. Ka see ei tulnud lihtsalt, sest vahepeal võttis valitsus juba UNESCO taotluse tagasi ja Rumeenia rahvas kartiski, et taaskord raha otsustab. Kaevandust praeguse seisuga ei tohiks tulla aga Kanada firma on kaevanud Rumeenia valitsuse kohtusse, et see nende tegevust takistab ning küsinud 3,6 miljardit eurot kahjutasu Rumeenia valitsuselt, see summa on 2 % Rumeenia SKP-st. Et kulda pinnasest kätte saada tahetakse pinnast töödelda tsüaniidiga ja loomulikult tekitaks uus kaevandus uue Geamana kogumisjärve. Euroopa Liit on tsüaniidi kasutamise kaevandustes tahtnud keelata kuid kuna sama efektiivset ja odavat alternatiivi pole, siis kasutatakse seda edasi.
Romania Backtracks on Bid to Protect Roman Gold Mine in Transylvania (nationalgeographic.com)
Neljapäeva hommikul toideti meie kõhud hea ja paremaga täis, näitasime oma Patroli elamist pererahvale ja liikusime läbi ilusa Rumeenia Ukraina piiri poole, et veeta veel üks öö Rumeenias ning seejärel mõned päevad Ukraina Karpaatides.
Kaardilt nägime, et Rumeenias on olemas Sekvoiade park, kuna sekvoiasid kasvamas näha oleme me mõlemad tahtnud ja teada tuntud koht nende leidmiseks on Kalifornia Sierra Nevada mäed, siis tundus igati mõistlik sekvoiad kohe üle vaadata, juhuks kui elu Sierra Nevada mägedesse ei vii. Pargis oli kahjuks küll ainult kaks sekvoiat kuid see-eest väga ilusad ja võimsad, “Arborele de sequoia” Dealul Domnului-s kasvavad veel ka lehised ja must mänd. Need kaks sekvoiat ei ole Rumeenias ainsad, kõige suurem sekvoiade arv on linnas nimega Oradea.
Kui olime puud ära kallistanud, offroadisime mäest alla ning liikusime Ukraina piiri poole edasi. Sõitsime läbi Huedini linnakese ja koheselt haarasid meie pilgu eriti imeliku arhidektuurse vaatemänguga gigantsed majad. Algselt ei saanud hästi pihta kas need majad on kasutusel või poolikud või mis värk üldse nendega on, et nad sellised välja näevad, kes andis loa sellised ehitada. Kiirest “googeldusest” tuleb välja, et need on Romade ehk Mustlaste ehitatud majad ja selliseid eksisteerib veel ka näiteks Hunedoara-s, Caransebeş ja Buzescu. Selline arhidektuuriline väljendusviis on nö rahvuse olemasolu ja “iseseisvuse” näitamine peale Romade genotsiidi II maailmasõja ajal kus natsid tapsid 250 000 e veerandi Romade rahvast ja Rumeenia diktaator Ceaușescu valitsusajal ei olnud neil samuti lihtne, peale režiimi lagunemist hangeldati mustlaste kogukondades kinnisvaraga ebaseaduslikult ning ilma mingisuguste planeeringuteta ja mustlased said ennast väljendada neid maju ehitades, öeldes, et ka nemad suudavad paiksed olla, ehitada rohkem ja samal ajal mitte kopeerides kohalikke elanikke. Samas kui Rumeenia 2007 aastal Euroopa Liitu astus, olid Mustlased esimesed kes vabadusi ära kasutasid ning teistesse, paremini arenud riikidesse ära läksid. Paljud majad seisavad tühjana või poolikuna, seal kus sees elatakse, elatakse võib olla ainult ühes-kahes toas kahekümnest, samas kõik raha mis on pannakse maja laiendamisele.
The gaudy, joyful palaces of the Roma | Financial Times
Oma teel kohtasime veel tee ääres seisvat Patrolit ja selle kallal pusivat meesterahvast, jäime seisma, et küsida, et kas tal on abi vaja. Abi vaja ei olnud, ta sättis katusel olevatele asjadele vihmakaitset ning oli koos oma perekonnaga teel Apuseni mägede poole. Mõned sõnad ja kleepsud vahetatud liikusime edasi.
Baia Mare-st läbi sõites haaras meie tähelepanu mega pikk korsten, kiire info otsing andis korstna pikkuseks 351,5 meetrit, olles pikkuselt kolmas Euroopas ja jäädes esimesele alla 8,5 meetriga. Võrdluseks: Tallinnas, Iru soojuselektrijaama korstna pikkus on 200 m. Baia Mare korstent kasutati vasetööstuse tarbeks, ei saagi täpselt aru kas selleks, et mürgiseid aure paremini keskkonda hajutada pärast seda kui sadama hakkas happevihmasid või on see korsten sellepärast suletud, et peale mürgiste aurude juhtimist läbi kõrge korstna, hakkas happevihma sadama. Baia Mares asub ka kullakaevandus, sealgi on aastal 2000 toimunud üks Euroopa suurimaid keskkonnakatastroofe, kus jäätmejärve tammi purunedes voolas 100 000 m3 tsüaniidiga saastunud vett keskkonda. Saaste jõudis läbi Szamose and Lapo-se jõgede ligi 1000 km pikka Tisza jõkke tappes nendes jõgedes peaaegu kõik elava, sellest jõest omakorda jõudis saaste lõpuks Danube jõkke.
Õhtuks jõudsime juba üsnagi Ukraina piiri lähedale, leidsime laagriks ühe mõnusa metsalagendiku, laagrisse jõudes kuulsime müristamist aga kui pimedaks hakkas minema, siis müristamine kadus. Mõne aja pärast hakkas metsa taga välku lööma, mitte nii nagu tavaliselt Eestis, et üks kaks sähvatust korraga vaid nagu oleks kuskil disko ja töötaks strobo, mis vahetpidamata valgust vilgutab. Lisaks sellele uskumatule vaatemängule ei ulatunud meieni müristamine vaid valgusmängule oli taustaks ainult ritsikate laul. Vaatasime lighningmaps.org-st, et show toimub kuskil Ukraina Karpaatides, meist hinnanguliselt 50-70 km kaugusel, mis tundus uskumatu arvestades valgusemängu peaaaegu meie peade kohal aga usutav, arvestades, et heli meieni ei jõudnud. Nautisime vaatemängu üle tunni kuniks oli aeg magama minna ja välk jäi omi tegemisi tegema.
Reedel seadsime suuna Rumeenia-Ukraina piirile (Sighetu Marmației-Solotvyno). Teel sinna nägime järjekordse tammi ehitamist, ei tea mille tarbeks. Auto pesime ka puhtaks, piiriületuse tarbeks. Piiriületus toimus üle huvitava 3,5 tonni kaalupiiranguga puidust kitsa silla. Ukraina poole peal oli selle reisi teine piiriületus kus kovidi passi küsiti, Ukraina piirivalve oli oma töös eriti põhjalik ja uuris autot ja selles olevaid asju tõsisel meelel, isegi Türgist toodud halvaapakke pidas kokaiiniks. Veits ebameeldiv piiriületus seljataga, olime taaskord Ukrainas, mida viimati külastasime 2018 aasta suvel. Enne Ukrainasse jõudmist ei teadnudki kui väga hea meel oli seal taaskord olla. Esimesest Lifecell putkast võtsime ligi mobiilse interneti, 70 Ukraina grivna (2,2 eur) eest lubati meile kõneminuteid, piiramatut interneti mahtu ja parimat levi vähemalt asustatud paikades. Asulast väljas ja mägede vahel või mägede vahel asulas pole interneti peale väga mõtet loota ja kolme päeva pärast tahtis sim-kaart raha juurde saada, et internetti kasutada.
Vanad head Ukraina teed olid ikka sama auklikud, kuigi paar päeva hiljem tuli tõdeda, et vähemalt ühe suurema asulatevahelise tee peale oli juba poolest saati täitsa hea asfalt pandud. Mööda künkadi-künkadi teed ja külade vahel sõites tulid vastu ning seisid majade ees aastakümnete tagused 6x6 ZIL-d, mis on täna veel väga aktiivselt kasutusel. Võtsime suuna laagripaiga poole aga söömas olles vaatasime kaardilt, et oleme paar aastat tagasi ühe teise teeotsa ära märkinud, mis viib meie laagrikohta otse. Kuna see oli 20 km lähemal, siis otsustasime selle üle vaadata. Tee peal tuli meile vastu üleni õline meesterahvas, kes üritas meile midagi seletada ja saime temast aru, et üks tee on kinni, sest tema auto on katki. Jätkasime oma teed, meie planeeritud tee oli lahti aga nii kui küla vahelt metsa ja mäkke keerasime, läks tee 4x4 sõiduki nägu, õues lõi välku ja sadas õrnalt vihma. Raskest teest andsid märku tee peal vedelevad autojupid nagu näiteks pooltelg ja erinevate jõuülekannete detailid, ronisime ja ronisime kuniks teed tõkestas üks metsatööliste kamp kes oma ZIL-lile puid peale ladusid. Osa seltskonda, kui mitte kõik olid ennast rohkemal või vähemal määral pehmeks joonud ja hakkasid ennast liigutama, et teed vabastada. Üks eriti purjus tööline küsis meil õlut ja oli kuidagi ebameeldiva olekuga aga mööda meid lasti.
Offroadisime ikka mäest üles edasi, aeg hakkas juba õhtuks muutuma ning vaja oli mõtlema hakata kuhu laagrisse jääda. Korra eksisime teelt tupikusse, sest õige rada tundus pigem vee allavoolu teena kui õige teena aga suundusime sellele rajale ning jõudsime mäe tipus olevale lagedamale alale kus oli ka kellegi suvila. Vihma hakkas veel tugevamalt sadama ja rada mis läks edasi muutus libedaks. Mõtlesime, et proovime sinna laagrisse jääda, loodisime auto mitte just kõige lamedamal mäe lagendikul, kerisime lahti auto küljel asuva vihmakatte, sättisime laua ja toolid, istusime pool tundi aga midagi jäi jubedalt kripeldama seoses nende purjus töölistega. Mõtted muudkui kerisid ja kerisid, naljakas, sest midagi otseselt ju ei juhtunud aga sisetunne ütles valjult: “parem karta, kui kahetseda”. Ütlesin selle ka Siimule välja, et mingi imelik hirm on sees ja nii me oma killavoori kokku pakkisime ning hämaras valguses sama rada alla tagasi hakkasime minema. Sellist asja meil tihti ei juhtu, et laagrist ohutunde pärast lahkume, õigemini oli see teine kord, ühe korra sõitsime Lätis laagrist ära sest kõrvale tekkis eriti märatsev piduliste kamp. Mäest alla, külavahele jõudes tulid meile jala vastu ka kaks selles tööliste seltskonnas olnud tüüpi, naeratasid rõõmsalt ja kõndisid ilmselt koju.
Plaan oli võtta majutus üks mitmetest kaardile märgitutest, kuid mitte üheski ei põlenud tuled ning majutuse leidmine tundus suhteliselt võimatu missioon. Üldse on maailm hoopis teistsugune kui päike ei paista, eriti võõras riigis. Tänavavalgustus enamasti külade vahel puudus, kui mõni lambipost ka oli, siis selle valgusallikas pigem pimestas silmi kui valgustas tänavat. Majade akendes põlesid tuled, teedel liikusid jalakäijad ja sõidukid, milledel tihti tehnilise seisukorra tõttu põles ainult üks tagumine kabariit või sedagi mitte. Põiklesime pimedas tänavaaukude ja inimeste vahel ja olime juba nii kaugel, et saime võtta ette selle teeotsa, mis viis meid algselt mõeldud laagri poole.
Alustasime mäkketõusu, sihtpunktini oli 6 km ja väljas kottpime. Tee oli õnneks ilma selliste üllatusteta, mis oleks meid seisma jätnud kuid siiski lahtise kiviklibuga ja järsu tõusuna ning serpentiinidega kulgev. Tegu oli märgistatud matkateega ja ilmselt sellepärast ka piisavalt hooldatud, et mäest poleks võimalik nii lihtsasti alla kukkuda. Maurasime lõpuks oma sihtpunktini ja sealt veel mööda nüüd juba kehvemaks minevat teed edasi kuniks keerasime veel omakorda vasakule ja kõrgemale ning jõudsime mäetippu, mis oli õnneks lage ja tasane. Pakkisime taaskord laagri lahti ja seekord oli laagripaigas hinges rahu.
Pimedas laagrisse jõudes on alati huvitav, et milline vaatepilt võiks hommikul avaneda ning laupäeva hommikul ärgates avanes 360º vaade ümbritsevatele Karpaatidele. Hakkasime mõtlema, et mida me päevaga pihta hakkame. Mõni aasta tagasi Lviv-st läbi sõites tundus see linn väga sümpaatne ja kuna ta sel aastal meie marsuudile jääb, siis otsustasime seda külastada. Aga siis millal? No plaan paar päeva tagasi oli sinna laupäeval jõuda ja laupäev oli kätte jõudnud, meie ilusa mäe otsas valiku ees kas võtta ette mööda mäeharjasid kulgev uus tee, mis on üle 20 km pikk või minna sama teed tagasi kust tulime. Silmapiiri taha ulatuv mägitee oli muidugi kutsuvam ja seda me sõitma asusime.
Kulgesime mööda imeliste vaadetega teed, mustikad ja pohlad katsid mägesid. Tee oli kivine pinnasetee, mille edenedes muutusid tõusud ja langused aina järsemaks. Ja nagu kiuste pidid just tõusud ja langused olema lahtisel kiviklibul, milles esines rohkelt suuremõõtmelisi lahtiseid kive. Lasime rehve tühjemaks, et haardepind oleks suurem ja lõpuks peale mitut laskumist, millest tagasi üles sõites oleks adrenaliin laes paistis ülejärgmise mäe järsk tõus. Ega muud polnudki, kui ikka edasi sõita, sest tagasi ka ei tahtnud minna. Jõudsime tõusu jalamile, et tõus oma silmaga üle vaadata ja jalaga läbi käia. Lahtine kiviklibu ja tõusu lõpus olevad suured, siledad ja lahtised kivid koos viimase veel järsema tõusunukiga tundusid olevat siiski tehtavad kuid selge oli ka see, et kui midagi autol suure koormuse all puruneb, siis ei edasi ega tagasi me ainult tagasillaga ei saa ning vintsimispunkte seal samuti ei olnud (ja nende loomine oleks olnud tunde kestev protsess). Reisi alguses praksus meil veel teadmata põhjusel esiratta rummulukk, vihjates võimalikust tulevasest rikkest, mis siiski õnneks ei realiseerunudki. Antud tõusu tegi esisillale ohtlikuks palju lahtiseid kive ja järsk kivitrepp, millelt ratas võib õhku hüpata ja maandudes tekib äriline koormus veotelgedele, mis võib need murda. Abi järgi minek oleks tähendanud 10-15 km jalgsimatka ja kindlasti palju muid sekeldusi.
Jäin ülesse seda tõusu filmima, hoidsin hinge kinni kui tõusul rattad ringi käisid kuid ühtlase tempoga üles ta ronis. Õnneks tehnika pidas siiski vastu ja tõus võetud. Emotsioonid läbi elatud, oli väike lootus, et see ehk jääb selle raja viimaseks selliseks hetkeks aga kus sa sellega. Lisaks veel paarile sarnasele tõusule tuli teha mäest alla tulles pikk ja järsk laskumine. Tead seda tunnet kui arvad, et kõik on möödas, et viimane hull laskumine mäest peale kolme tundi on raja lõpp, tuleb veel mingi poolkõva metsarada ja kaardilt vaadates peaks kohe küla tulema. Sõidad rõõmsalt läbi porilombi ja siis tõmbab rada välja eelviimase kaardi ühe ära uhutud karjatee näol, mis osutub nii raskeks ja allamäge, et tagasi pole pöörduda võimalik. Oma hinges lepime juba mõningate tulevate kahjustusega auto kerel, stange käib kraapsudes vastu kõrgeid teeääri, auto sõidab kolmel rattal, õõtsub külili käimise poole aga imede ime, jõuame ka sellelt teelt ilma kadudeta ära.
Mõtleme, et nüüd on kõik aga ei, tee muutub mingiks oja vooluteeks, vesi voolab all näha oleva jõe poole ning teed näha pole, lihtsalt jõgi ja teisel pool jõge aed ja elumaja. Libistasime ennast mööda kive ja voolavat vett jõkke, majast väljus kiire sammu ja tõsise näoga mees kellega meil õnneks rääkida ei õnnestnud.
Rada ette joostes selgus tõsiasi, et kaardi peal olnud autotee oli hoopis jalgrada. U 50 m paremal paistis sild, mille juures oli õnneks ka väljasõit autole, mööda jõge sõites õnnestus meil see rada lõpetada ja olime terve naha ja kuhja emotsioonidega pääsenud. Väsinult aga õnnelikult. Raja pikkuseks kujunes umbes 29 km ja aega kulus 4 tundi.
Lähedal asuvas külas saime kõhu täis süüa ja mõelda mis siis ülejäänud päevajupiga pihta hakata, sest ilmselgelt me 200 km kaugusele Lvivi enam ei jõua, sest päev oli juba tugevalt teises pooles, mis seal ikka. Pumpasime rehvid uuesti täis ja võtsime suuna hoopis ühte majutusesse, kus olime ka mõni aasta tagasi viibinud ja mis jättis tookord väga hea ja rahuliku mulje. Teel nägime II MS mälestusmärgi otsa tehtud toonekure pesa, käsitsi heina tegevaid kohalikke, ilusaid bussijaamasid ja põnevaid sõidukeid. Jõudsime majutusesse “12 kuud” ja erinevalt eelmisest korrast, oli seekord seal palju rahvast ning kõva trampimine, mis õnneks ööseks maha rahunes.
Pühapäeva hommikul pakkusid “tädid” hommikusöögiks sõrnikuid ja pannkooke ning üritasid ikka vene keeles juttu ka teha, üks neist isegi veidi pahur, et me nii lollid Eestlased oleme, et isegi vene keeles ei saa räägitud.
Täna oli see päev kui pidime Lviv-i jõudma, broneerisime endale ühe mõnusa majutuse ja asusime teele. Toa pidime kätte saama kell 14.00 aga meie jõudsime Lviv-i oluliselt varem, seega tegime sõidu peal plaani, et mida enne hotelli jõudmist võiks linnas vaadada. Selge oli see, et õhtu poole liigume jala vanalinna kandis, seega sai otsitud niiöelda päris Lviv-i hiilgavast vanalinnast väljaspool. Lviv-s elab üle 700 000 inimese ja linn on pika ajalooga, 1356. aastal sai linnaõigused, II maailmasõjas see pommidega väga pihta ei saanud, seega on seal säilinud palju vanema arhidektruuriga hooneid, mis muudavad linna väga eriilmeliseks, huvitavaks ja ilusaks.
Esimene peatus oli Lviv-i bussijaam, kust ei väljunud Lux-Expressi-d wifi-ühenduse, konditsioneeri ja mugavate istmetega vaid ikka need nostalgiahõngulised vanad ja mõned mitte nii vanad bussid. Nostalgia-hõng haaras meid endasse ja leidsime bussijaamast ühe tšebureki kohviku, mille kohvi maitses reisi ühe parimana ja tšeburek oli samuti väga maitsev. Veidi väsinud olemisega nõuka-aja arhidektuuriline ehitis jättis oma olekuga meeldiva mulje ja positsiivse kogemuse. Järgmiseks suundusime üle tee vaatama, mida on kujutatud tänavakunstil, seal oli kujutatud erinevaid probleeme nagu: vargused ja turvavööta või purjuspeaga sõitmine.
Edasi tahtsime näha suurel territooriumil asuvad Lvivi Bussitehast (L’vivs’ky Avtobusnyi Zavod), mis tegutses aastatel 1945-2014 ja tootis sõidukeid, mille brändinimi oli pika nime akronüüm LAZ, tehasest väljunud bussidel, trammidel ja muudel sõidukitel oli/on edu üle maailma. Põhilise põntsu tehase sulgemisele pani kriis Krimmiga, mis peatas põhimõtteliselt busside ekspordi suurimale ostjale Venemaale. Tehase territoorimile me kahjuks sissepääsu ei leidnud ja otsimisele liiga palju aega ka ei hakanud kulutama, kuid territoorium sisaldab üle 300 hoone. See-eest läksime vaatasime inimtühja jalakäijate tunneli kaudu ajakirjandusmaja kaunistavat nõukogude sümboolikat ja selle taga asuvat “Taras Shevchenko Research Institute of the Printing Industry” seinal ilutsevat 3D mosaiiki.
Järgmiseks võtsime ette Lviv-i Oblasti Maksuteenuste maja taga asuva, rahaliste raskuste tõttu pooleli jäänud auditooriumi. Auditoorium oli hüljatud, prügi ja liimipulkasid vedeles lademetes, pressisime ennast trellide vahelt sisse, vaatasime natuke ringi ja tulime tulema. Aeg hakkas vaikselt lähenema hotellitoa kättesaamisele, jätsime mõne huvipunkti vahele ja liikusime hotellile lähemale, et veel üle vaadata hüljatud veinitehas ning järjekordne nõukogude arhidektuuripärand kus täna tegutseb noortekeskus. Jan Klein-i nimeline pruulikoda hakkas I MS ajal hääbuma ja lõpuks sulges üldse oma uksed, peale nõukogude okupatsiooni võeti territoorium uuesti kasutusele ning “UkrVino Plant”-st väljus toormaterjal alkoholitoodanguks. Tuntuim ilmselt vermut “Flowers of a Walk”. Veel 2000. aastatel oli võimalik sealt osta kohalikku veinitoodangut kuid tänaseks on sellest kohast järgi vaid varemed. Varemetes kolades leidsime ühe säilinud mosaiigi, mingid vennad kes telliseid endale korjasid ja mõnusa jaheda veinikeldri. Noortekeskuse (Center for Creativity of Children and Youth of Galicia) hoone on ehitatud konstruktivismi stiilis aastal 1984 kui “Palace of Pioneers” ja kompleks on 14000 m2 suur. Maja taga asub tiik, kus kaldal päevitas mõnusalt linnarahvas.
Unusual Lviv: Pohulianka | Lviv.Travel
Kell näitas, et aeg on hotellituba kätte saada. Parkida sai “Andriyivskiy Guest House” kinnisele territooriumile, mis on tore, sest siis ei jää äkki labidale kellegi näpud nii kergesti taha. Tegelikult ikka lisatuled on suurem mure. Tuba oli mõnusalt jahe, puhkasime paar tundi ja siis läksime vanalinna vaatama ja sööma, toitu - mitte vanalinna. Kõhud sõime kurguni täis ülimaitsvast “rämpstoidust”, mida pakuti “Nice Guys” kohvikus, mille hitid on “kuumad koerad” ja friikartulid, mis on kaetud eriti rikkaliku juustu ja kastmetega. Kõhud punnis asusime kaloreid maha kõndima, üritasime leida nõukogude-aegset teema aeda, mis on mitteametlik näitus, kuid kahjuks lubatud koordinaatidel olnud privaatset aeda/sisehoovi me sügavamalt uurima ei läinud ja kui seda natukese aja pärast teha otsustasime, siis oli see meie eest üldse lukku keeratud.
Vanalinnas oli suur melu, palju inimesi ja kohvikuid. Kuskilt jäi silma, et Lviv-s on kõige rohkem kohvikuid inimese kohta. Istusime ühte kuulsasse õllebaari “Pravda Beer Theatre”, kõlab nagu paljuõluline koht ja internetist uurides võiks ka arvata, et seal suur valik, kuid teenindaja ei osanud üle ühe IPA soovitada ja kirsiõlu oli ka õnnetu. Samas hinnangud sellele kohale on head ja minemata vast ei tasu jätta. Meie istusime väljas aga sisse minnes peaks avanema muljetavaldav vaatepilt ning nimekirjas peaks olema umbes 200 õlut.
Jälgisime natuke aega ümbritevat melu ja siis sättisime väikese ringiga hotelli poole ja ei suutnud uskuda, et see meie nö viimane reisiõhtu kuskil vähem tuttavas kohas ja enne otseselt kodu poole sõitma hakkamist. Lviv-s jäi külastamata väga kuulus ja kuuldavasti väga ilus surnuaed, nägemata veel tänavakunsti, mõned okupatsioonimuuseumid ja näitused. Linn on väga sümpaatne ja seda tasub külastada.
Esmaspäeval serveeriti meile uhke hommikusöök ja siis oligi aeg kahjuks kodu poole sõitma hakata. Ees ootas Ukraina-Poola piiriületus (Rava-Ruska – Hrebenne), mis kujunes üsna ebameeldivaks kogemuseks, sest Ukraina piirivalve ei rääkinud sõnagi inglise keelt (keel iseenesest ei olnud tegelikult see probleem), lülitas puusal diktofoni sisse ja muudkui pressis ukraina keeles suulist deklaratsiooni, küsis mingeid küsimusi üsna nõudval ja tusasel toonil, lootes millestki kinni hakata, sobras väga põhjalikult isiklikes asjades (you know what i mean) ja muudkui vaatas silma ja seletas omas keeles. Taaskord olid kahtlased halvaapakid, mida peeti kokaiiniks, Siim pakkus maitsta ka aga nad ei tahtnud. Mitte, et nad ei peaks oma tööd tegema aga seda saab vähe viisakamalt kah teha. Poola piirivalve oli vähe normaalsem. Aega läks piiriületuseks umbes 1 tund. Nüüd google mapsist selle piiriületuse nime vaadates avastasin, et piiriületuspunkti keskmine hinne on 601 arvustaja kohta 2,2/5, ei imesta.
Ja olimegi Poolas, sõime kõhud täis ja algas transiidiots. Päeva teise poolega jõudsime sõita 350 km ja siis otsisime endale ööbimiskoha Bug-i jõe ääres, kus õhtul saime jälgida kobraste toimetusi.
Teisipäeval taaskord tuim transiit, päevaplaan (ca 550 km) oli jõuda Lõuna-Lätti, kohalikku RMK platsile. Sinna me õhtuks ka jõudsime, koht oli ilus, kõrge männimets, väike rabajärv, palju mustikaid ja täielik vaikus. Kui muidu Poolat sõites kuidagi ei tahtnud reisi ära lõpetada ning hea meelega oleks lõuna poole tagasi keeranud, siis peaaegu juba kodumetsas olles oli tegelikult hea näha tuttavat loodust ja tunda tuttavaid lõhnu, tegime lõket ja kõik oli idüll.
Kolmapäeva hommikul kell 6.30 idüll lõhuti, sest laagriplatsile sõitis muusika mürtsudes kamp pensionieas joodikuid, jumal küll kus nad lärmasid, üks naisterahvas tõmbas mustikapõõsa maast välja ja toppis selle teisele nina alla, gin-i pudelid tühjenesid ja need poetati vaikselt meie prügikotti, midagi tegi neile jubedalt nalja ja muudkui kõlas: “IGAUNIJA DŽIIP, IGAUNIJA DŽIIP, HAHAHAHAA”. Meie siis kahekesi autos “vaikselt” ärkasime ja nemad ilmselt ei teadnudki, et keegi autos magab, lõpuks jagunes pensionäridest mustikakorjajate jõuk oma mannergutega metsa alla ja me saime ohutult autost väljuda, hommikusöögi ära süüa ja uttu tõmmata. Mööda otsemat ja muidugi treppis kruusateed me Eesti poole suundusime ja õhtuks me kodus olime.
