1. nädal, transiit ja mõned päevad imelises Serbias
Sissekanne 24.06.2021
Esimesel päeval jõudsime Poola, teisel päeval Slovakkiasse ja kolmanda päeva õhtupoolikul on planeeritud jõuda Serbiasse. Transiit on olnud nagu transiit ikka aga kui Lõuna-Poolas mäed paistma hakkavad, siis läheb meel rõõmsaks ja võib autost vaadet nautida küll.
Esimesed kaks ööd oleme otsinud endale ööbimiseks koha looduses, millest esimene asus Poolas imelisel madalikul, jõe kaldal kus hommikuks loomad elutoas olid (Elver tuli telgist välja, nägi lehmakarja ja imestas, et loomad elutoas”) ja teine Slovakkia Tatrate keskel, kus pidasime ära ka jaanipäeva.
Jaaniõhtu laagriplatsi otsing laienes kolme ilmakaarde, meie ekipaaž suundus vasakule mäkke laagriplatsi otsima, kuid pikk tõus osutus nii rängaks, et pidime tagurpidi alla tagasi tulema. Samal ajal tõstis Veiks Ketu autost välja meid filmima ja suundus samuti laagrikohta otsima, seal nägi väga suuurt põtra ja kolmas ekipaaž suundus paremale, kust sobiva platsi ka leidis. Laagriplatsil olid jaanilõkke puud ja tingimused sobivad, tegime üles lõkke, Kai oli kodus kaasa teinud terve ämbri šašlõkki ja ühel hetkel võttis Ketlin välja saumiksri ja valmistas meile keset metsa vahukooretordi rikkaliku marjakattega. Ühel hetkel kuuldus selja tagant krabinat ja seal oli šašlõkijäänuste kallale asunud üks peenike aga julge rebane, ei pidanud ta paljuks korduvalt tagasi tulla ning hommikul Väintsi tassist juua otsida. Hiljem, kui laagrist ära hakkasime liikuma, istus ta tee ääres, hiir hambus - ilmselt oli tal meist kahju ja ta tahtis ta selle meile tuua, sest öösel nägi, et meil on vaid lihajäänused söögiks.
Täna, kolmanda päeva õhtuks jõuame Serbiasse, oleme läbinud põrgukuuma Ungarit, auto temperatuurinäidik on ära käinud 40 °C peal aga keskmine näit püsib 37-38 °C.
*Kui nutitelefonis pilti suurelt vaadates pealkiri puudub, siis leia ekraani alt paremast nurgast väike hall täpp ja vajuta sellele, siis ilmub pealkiri nähtavale
Sissekanne 25.06.2021
Slovakkia-Serbia (Röszke - Határátkelő) piiriületus kujunes oodatust pikemaks, piiril käis klassikaline trügimine ning lõpuks trügisime ka meie, sest EU märgitud rida liikus teost aeglasemalt ja “all passports” ridade autod muudkui vahetusid, passikontrolli jõudmiseks kulus aega 2 + tundi ja passikontrollis endas 2 sekundit - vaadati passi, löödi tempel ja autot ei kontrollitud. Senimaani pole vaktsineerimispass kedagi huvitanud.
Kella 22.00 ajal jõudsime piirilähedasse majutusesse, mis oli parajasti ka veiniistandus, väike hirm oli, et meid äkki ei võeta vastu kuna päeval helistasin ühte teise majutusesse, milles booking.com andmetel olid toad olemas, kuid helistades selgus, et ühtegi vaba tuba ei ole. Veiniistanduse majutuse kontakte ei suutnud ma leida ning broneerisin heas usus uue koha ära, retseptsioon oli küll lukku keeratud ja õu pime, kuid ukse peal olevale telefoninumbrile vastas krapsakas perenaine ja tuli tegi meile uksed lahti. Esitasime dokumendi, maksime tubade eest ja saime võtmed kätte, toad olid küll konditsioneerimata (bookingus - air conditioned) kuid jahedamad kui kell 22.30/30+°C õues. Inglisesaksaungariserbia keeles küsisime kohaliku veinimõisa veini, mille peale perenaine oma härra üles ajas ja kell hilja tehti meile veinikeldris veinidegustatsioon. Vein maitses hästi, hommikul sõime omletti, ostsime kohaliku internetikaardi (alla 5 eur/10GB, Telenor) ja asume Serbiat avastama lääneküljest.
Sissekanne 26.06.2021
Eile kolistasime veel paarsada transiidikilomeetrit Serbias enne kui jõudsime mägisemale poolele, vaatasime auguga vett, keerasime peateelt külavahele ja külavahelt metsavahele, kus saime natuke ka tehnilisemat offroad rada. Raja lõpuks oli kirsiks tordil esimene mäetipuke (Srednji Povlen, Makovište) 1301 meetril, millelt avanes 360 kraadi vaade ümbrusele.
Lõunasöögi paus lükkus offroadimise tulemusel pigem õhtusöögiks ja nii me ennast ühte kohta maha istutasime. Serbias on mitu päris võimsat jõge ja jõeäärsed ja -pealsed restoranid, kohvikud ning klubid (splavad) on väga populaarsed. Meie küll seda päris õiget, mis jõe peal oleks asunud ei leidnud, kuid vaade Drina jõele oli võimas ja toit maitses hästi, arve 8-le inimesele kokku ca 70 eurot/8000 kohalikku dinaari (joogid, söögid).
Drina jõgi kulgeb siinpool Serbia - Bosnia-Hertsogovina piiril, paar kilomeetrit ülesvoolu meie söögikohast asub jõe keskele ehitatud “Maja Drina jõel — Kućica na Drini”, mis ehitati sinna 1969 ujujatele puhkamiseks, mõtlesime ka meie sinna ujuma minna, kuid jõe veetase oli kõrge, et vool oleks meid ära viinud.
Ööseks sättisime ennast taaskord mäkke, õhtul tõusis tuul, lükkas asjad laagris ümber ja kõigutas meie laagrirahva magama.
Sissekanne II 26.06.2021
Alustasime päeva rohkem tsivilisatsioonis ja külastasime Serbia kuulsa režisöör Emir Kusturica filmi “Life is a Miracle” (2004) filmimise tarbeks ehitatud küla Drvengrad, Mokra Gora. Film on võitnud 2005. aastal Kuldkotka auhinna nominatsiooni parima võõrkeelse filmi kategoorias. Nüüd on sellest külast saanud turismimagnet, juurde on ilmselt veel ehitatud samas stiilis hooned majutuseks. Detailsus oli muidugi muljetavaldav ning küla viitas nimetatud režisööri erinevatele filmidele. Suveniire müüdi ka, müüdi kandmiseks, vaatamiseks ja joomiseks, ühed vahvad pipra- ja soolaveskid olid samuti müügiks, kuid põhja alla oli kirjutatud “made in Turkey” ja me otsustasime, et ostame pigem Türgist Türgi kraami. Kui keegi peaks kunagi sellesse külakesse sattuma, siis seal kuskil on ka sama filmiga seotud rong, mis meil nägemata jäi.
Edasi suundusime mööda väikseid teid Uvaci looduskaitsealale, kus asub Serbia kohalik kanjon, väikesest karjuseväravast sisse, üle kivide ja lehmakoogihunnite vahelt läbi ning meie ees avanes võimas vaade Uvaci jõe kiviuuristuse kunstile. Uvaci looduskaitsealal on palju koopaid, millesse enamasti pidavat pääsema vaid jõe pealt, selle jaoks väljuvad erinevatest punktidest ka paadid. Koopad pidavat olema suures osas avastamata ja inimestele on kõndimiseks väga väike ala kuna koopas elavad kaitsealused nahkhiired. Looduskaitse ise on kõige kuulsam kaeluskotka pärast kellel on väga tähtis roll kohalikus toiduahelas, temaga on seotud palju müüte ja kohalikud austavad seda lindu väga. Mööda samasuguseid väikseid teid veeresime mäest alla jõe kaldale sööma kus meid väga hästi vastu võeti ja kõhud kohalikku kraami täis söödeti.
Järgmiseks plaanisime kulgeda Kosovo piiri lähedalt ja hakata otsima ööbimiskohta aga enne veel käia kohalikus väikeses linnas nimega Sjenitsa oma varusid täiendamas. Kaardimaksed ei olnud enamikes poodides võimalikud, usulistel põhjustel oli ka alkohol eraldi poega eraldi nurga taha ära peidetud ja üldse oli kuidagi muust Serbiast olukord erinev. Vahepeal aga oli meie Eesti stardist saati kriuksuma hakanud sidur järjest rohkem veidrusi tegema ja eskaleerus kriuksust-peeaaegu sõidukõlbmatuks paari tunniga.
Hakkasime otsima vajalikku detaili aga kuna olime kuskil Serbia tagumises otsas, siis polnud lootustki seda lähedalt leida. Elver leidis netist ühe Serbia offroadettevõtja kontaktid ja võtsime talle kõne. Tüüp kuulas mure ära ja ütles ,et hakkab tegelema. Ei olnud möödunud poolt tundigi, kui telefoni prantsatas foto käest, mis hoidis meile vajalikku varuosa - siduri peasilindrit. Detail asus meist 220 km kaugusel ja sõiduaeg sinna oli 3,5 tundi. Siin polnud pikalt mõelda, ning võtsime koheselt suuna Belgradi poole. Teel sinna imestasime serblaste lahkust ja abivalmidust. Kokkulepitud tanklas ootasime kauem, peale aja üle minekut hakkas juba kahtluseuss närima, kas üldse saame oma detaili, väljas oli juba pime ka. Lõpuks õhtupimeduses, umbes kella 21.30 lähenes meile tumedat värvi patrol, sealt väljusid kaks meest kes surusid meil käppa ja talutasid endale järgi sõitma. Meie muidugi eeldasime, et nad annavad meile selle jupi ja läheme laiali. Ok, tegin veel kähku, igaks juhuks autost ja numbrist häguse pildi, et kui meist enam kunagi midagi kuulda ei ole, siis… Sõit kulges mööda pimedat teed kui järsku paistis pimeduse lõpus valgus. Valgus kuulus töökojale kus oli ootamas juba terve meeskond. Töökojas tegutseb “Off Road klub Šumadija 4X4”. Veel enne remondi algust tehti väike tutvustus ning näidati võistlusmasinat ning võistlustelt kogutud trofeesid - nende hulk oli tõsiselt muljetavaldav. Umbes kella poole kaheteistkümneks oli siduri peasilinder vahetatud, ning kiire test andis tõestust, et kõik toimib. Nende vana, meie uus, silinder võeti Patrol Y60 pealt. Annaks loota, et ei ilmneks uusi tegureid. Veel enne kui taas teele asusime, suruti meile pihku 1,5 liitrit kohalikku vägijooki rakit ning kasutusjuhendina lisati, et selle tarbimisel rakendub tarbijal 4x4 veoskeem. Omalt poolt kinkisime neile klassikalise Vana Tallinna likööri. Surusime veelkord kätt ning asusime teele. Töö ja varuosa eest küsiti kokku 80 eurot, kuid andsime 100. Olgu öeldud, et see seltskond inglise keeles ei rääkinud ja vajaliku tõlke saime tehtud läbi selle inimese kellega alguses ühendust võtsime.
Sissekanne 29.06.2021
Vahepeal pole mahti olnud üldse midagi kirjutada ja pilte üles laadida. Proovin täna selle vea parandada, teise nädala esimene hommik on käes.
Aga nüüd tagasi üleeilsesse hommikusse ja sellele eelnenud siduriremondi õhtusse. Peale Patroli sidurivigurit ja selle lahendamist suundusime uuesti lõuna poole, et broneeritud majutusesse jõuda. Sidur tegi siiski veel mingisuguseid vimpkasid aga kontakteerusime ka Eesti poole toetustiimiga (Soo Autogrupp), kust öeldi, et äkki ehk piisab viimaste anomaaliate kõrvaldamiseks siduripedaali aluse varda pikendamisest. Asi oli lihtsalt selles, et uus silinder on mõõtmetelt suurem ja see muutis sidurikäiku, mis tähendab seda, et hetk millal sidur võtma hakkab - muutub ja selleks on vaja varrast reguleerida. Siim, tubli mees, tegi selle ära ja nüüd töötab sidur nii nagu vajutaks jalaga sulepadja sisse.
Majutuses, taaskord veinimõisas olid just lõppenud pulmad ning öösel 1.30 aeg võeti meid lahkelt vastu, arvasime, et saame võtmed pihku ja läheme magama, kuid meid pandi lauda istuma ning söödeti-joodeti kõhud täis, magama saime kella 3.00 ajal. Kui poleks olnud sellist vastuvõttu, sõbralikkust ja abivalmidust kohalike poolt, oleks see kogemus olnud oluliselt stressirikkam. Veel öösel vahetasime sõnumeid meie kontakti Aleksaga, kes meile jupi ja töökoja otsis ning tuli välja, et ta elab u 1 km kaugusel meie majutusest.
Kui järgmisel päeval üles ärkasime ja olime Jagodina linnakese vahel siduri proovile pannud ning siduri toimimises veendunud, võtsime Aleksaga ühendust ning saime temaga kokku. Jutustamine hommikul viis meid järgmiseks kohvikusse jutustama ja hommikusest jutustamisest sai lõunasöök. Lõunasöögiks sõime kohalikku kotletti ja saime maitsta sulajuustulaadset toodet, mida valmistatakse piima keetmisel peale tulevast nahast, oli väga maitsev ja kindlasti ka väga rammus. Saime teada, et:
Serbias on autode ümberehituse legaliseerimine veel raskem kui Eestis
Diisel on Euroopa kalleimaid (ca 1,5 eur/l) ja keskmine palk ca 350 eur
Kuuma on tihti suvel üle 40 °C aga ametlikud kanalid näitavad alati maksimumiks 39,5 °C, sest alates 40 °C võib öelda, et liiga palav on ja mingeid asju - nagu näiteks töö, ei saa teha
Sääsed Serblastele ei meeldi ja linnade kohal mürgitatakse sääski lennukite pealt. Suure tõenäosusega ei ole mürk sääsespetsiifiline ja tapab ka kõik teised putukad. Küsisime, et aga mida siis linnud söövad, öeldi, et: “kõike muud”
Aeg oli hakata sättima ennast teiste ekipaažidega taasühinema ja jätta head aega Aleksaga. Olime oma Vana Tallinna juba remonditöökojale öösel ära kinkinud ja Eesti asjadest oli anda veel 4 pudelit Saku on Ice, ise ta alkoholi ei tarbinud aga pakkus, et ta isa joob küll õlut - seega sõitsime tema vanemate juurde ning õlle läks tema isale. Seal sai veel tutvutud tema töökojaga “Mad Offroad 4x4 Jagodina”, kus oli igasuguseid võimalusi midagi valmis meisterdada.
Saime liikuma ja võtsime suuna linna Liš poole kus teistega taaskord kokku saime. Kohtumispunktiks oli Cele Kula pealuude müür. Ottomani impeerium valitses Serbiat üle 400 aasta, Serblased tõusid Türklaste vastu üles ja toimus lahing, mille käigus Serblased õhkisid püssirohupommi, millega tapsid u 6000 Türklast. See vihastas Ottomane ja nad maksid kätte lastes nülgida Serblastel langenud Serblased ning eemaldada 925 sõduri pead. Need pead müüriti sisse ja jäeti kõigile vaatamiseks, et mis saab kui Ottomanide vastu veel üles tõustakse. Müür oli ca 80 aastat ilmastikuolude valla ja paljud pealuud on sealt kadunud, täna on selle ümber ehitatud pühakoda.
Loe lisa: The story of Cele-Kula, an eerie tower built from human skulls (itinari.com)
Enne kui laagrisse sättisime käisime vaatamas veel ühte looduskaunist kohta “Most Milutina Milankovica”, mille kaljude sees olid raudteetunnelid.
Viimane öö Serbia tähtede all
Öö magatud, võtsime suuna Bulgaaria poole, et Türgile lähemale edeneda. Piiriületus möödus tõrgeteta ja tänaseni pole koroonapass kedagi endiselt huvitanud. Bulgaaria jaoks oli planeeritud üks vaatamisväärsus nimega “Buzludzha”, mis on NSVL pärandiks. Tegu oli Kommunistliku Partei monumendiga, mis tänaseks on oma hüljatud, kõleda olekuga saanud maailmakuulsaks vaatamisväärsuseks:
- Ehitus 1974-1981, mäetipu tasandamiseks õhatud 9 meetrit mäetippu, ehitada sai ilmastiku tõttu vaid maist-septembrini
- Loodud monumendiks kommunismile, mosaiikidest tehtud pilte 500 m2 jagu kujutades kommunismi rõõme nagu ühismajandis töötavaid inimesi, šlehvidega koolilapsi ning kuuldsaid režiimiaustajaid. Üks kõnekas pilt kujutas kuidas kommunistid hangudega madu pussitasid, madu sümboliseeris lääne kapitalismi
- Kuna tegu oli siiski monumendiga mis “kuulus rahvale”, siis peeti vajalikuks, et selle ehitust ei maksa kinni mitte riik vaid rahvas, seega tolleaja Bulgaaria rahvas (ligi 9 miljonit inimest) pidi annetama vajamineva raha. Kokku annetati 16 miljonit LEV-i, maksma läks ehitus 14 miljonit (tänases vääringus ca 35 miljonit USA dollarit). Ehituses osales palju vabatahtlikke, kes tegid tööd tasuta. Ehitusega oli seotud umbes 6000 inimest
Ehitis on tänaseks rüüstatud, katus on katki ja sisse ei olnud meil võimalik minna, vaade ümberkaudsele oli vapustav.
Lisalugemist: https://buzludzha-monument.com/history/
Monumendimäelt nägime suurt järve ja selle poole hakkasimegi liikuma, leidsime mõnusa laagrikoha ja kätte jõudis uus tehniline rike, sel korral Toyota ekipaažil, käis tugev krõks ning lukk ei lukustanud enam nelivedu. Taaskord google ja 10 km kaugusel üks offroad service ning järgmiseks päevaks tegevus olemas. Laagris käisime ujumas, toitsime sääski, Ketu ja Kai tegid meile mõnusa söögi ning asusime puhkama.
Kommunistliku partei monument “Buzludzha”, Bulgaarias
Täna, teisipäeva hommikul võtsime Kazanluk’i Offroad Service poole suuna ning meie suureks imestuseks oli parasjagu lae alla tõstetud paras doonor ning maas lamasid vajalik jupp, katki oli Toyotal püsikiirusliigend. Tundus korra juba, et läheb sama hästi nagu Serbias, et võetakse auto vägisi käest ära ja remont hakkab juba pihta, kuid puudu oli töökoja komandör ja ilma tema kohaleilmumata ei liigutatud lillegi. Koguaeg tuli ta 15 või 30 minuti pärast ning kui möödas oli 2 h oligi ta kohal. Õnneks hakkas siis asi liikuma ning Veikside Patrolil sai ära vahetada ka genekarihm, ning meile on vaja ka turbolõdvikut... millel on mõra sees... alles sai uus turbo peale kogu uue süsteemiga... polegi nii tehniliste probleemiderikkal reisil varem käinud, 10 minutiga on kohale jõudnud meie tutikas turbolõdvik. Nüüd ootame veel lisavaruosasid autodele ning hakkame Türgi poole liikuma, piirini alla 150 km. He-hee, autod saab reisil lõpuks korda ka.
Kui mehed autosid remontisid, käisid naised poes
