2. nädala teine pool Bosnia ja Hertsegoviinas
28.07.2022
Neljapäeva hommik algas avastusega, et olime oma keedupoti eelmise õhtu laagrisse, jõe ääre unustanud. Jõudsin juba mõelda, et tore, et keegi endale hea poti saab aga potikaas oli ju meile jäänud...
Teiseks avastasime, et meie salongiradikas lekib, kõrvalistuja jalgealune ujub tosoolist... ok, pole hullu, selle saab süsteemist välja lülitada torude ümber ühendamisega aga meil pole vajalikku juppi. Saaks ka põlveotsas midagi valmis meisterdada kuid igaksjuhuks tuleb ikkagi üheksa korda mõõta ja siis ühe korra lõigata. Mis seal ikka valasime aga vett juurde ja sõit läks edasi.
Kulgesime mööda mägiteid ringi, sõitsime mõned põnevad teed ja saime ilusad vaated. Lõuna paiku laskusime tsivilisatsiooni tagasi ja hakkasime BH pealinna Sarajevo poole liikuma, et teha üks hotelli- ja linnapäev.
Vahepeal otsisin internetist kedagi kes tegeleks 4x4 asjadega, sattusin vestlema Herceg ProTeami inimesega kellel oli natukese aja pärast meile salongiradikas lausa olemas. Samas soovitas ka tema, et me selle lihtsalt süsteemist välja lülitaksime, sest vahetus on igavene nagu öeldakse... käpikud. Kuna asusime Sarajevos ja tema Mostaris, siis soovitas ta meil minna oma hea sõbra töökotta “Dakar 4x4”. Tehtud-mõeldud, ta helistas sõbrale ette ja nii me varsti kohal olimegi. Seal hakati kohe probleemiga tegelema, tehti kiiresti valmis vajalik torujupp, et tosooliringlus ümber lülitada. Küsimuse eest, et palju maksab öeldi, et: “teil on meie maal probleem aitame meie teid ja kui mina tulen Eestisse, siis aitate teie mind”. Andsime talle siiski tänutäheks Vana-Tallinna, mille ta eile saadud poolakate viina kõrvale asetas.
Samal ajal kui kõik eelnev juhtus, tuli välja, et meie broneeritud majale oli topeltbroneering ja seal juba elasid inimesed sees. Otsisime kiiresti hotelli ja saime endale retromajutuse kus ennast linnakõlbulikuks küürida.
Sarajevo on väga mitmekesine, lisaks uue ja vana kokkusaamisele on esindatud peamiselt kolm religiooni: katoliku-, ortodoksi- ja islamiusk. Tänavatel võib näha niivõrd kinni kaetud inimesi, et heal juhul ainult silmad paistavad ja samal ajal inimesi kellel piltlikult öeldes ongi ainult silmad kaetud. Sagimist on tänavatel palju, külastasime nö vana turgu kus müüdi igasugust turistidele suunatud nodi ning seejärel leidsime paljude restoranide seast ühe kuhu mahtusime seitsmekesi istuma. Kayi restoranis pakutakse igale maitsele midagi, teenindus oli sõbralik, toit maitses tõesti hästi ja hinnad on vanalinna kohta väga taskukohased, nt valge kala koos grillitud köögiviljadega ca 6,5 eur ning õlu ca 1 eur.
29.07.2022
Reede hommikut alustasime taaskord linnaga, et eile välja valitud kaup pealinnast kaasa osta. Kes ostis magneteid, kes tassi, kes kohaliku kohvi valmistamise serviisi, käis hoopis muuseumis või sõjaarmidega maju pildistamas.
Viimasega seotult ongi ehk hetk natukene rääkida BH verisest sõjast mida ei lase unustada Sarajevo kuuli- ja killuaukudega kaetud majade seinad. Väga paljud on need minevikku meelde tuletavad armid alles jätnud, et ajalugu ei ununeks. Täna on BH taaskord keerulise poliitlilise olukorra tõttu kodusõja äärel, sest sündmused ja sõjakuriteod 1992-1995 toimunud Bosnia sõja ajal ei lase ennast unustada. Bosnia sõda lõpetati Daytoni rahulepinguga millega jagati BH territoorium suures osas kaheks. Bosnia ja Hertsegoviinast sai Föderatsioon ning osa selle territooriumist nimetati Srpska Vabariigiks (ei ole sama mis Serbia kuid etniliselt on elanikud enamasti serblased ja territoorium kuulub BH-le). Et asja veel keerulisemaks ajada on BH-l kolm presidenti, igaüks neist esindamas erinevat kogukonda ja religiooni: bosniak, serblane ja horvaat.
Kõik see on Jugoslaavia Föderatiivne Sotsialistliku Vabariigi lagunemise tulemus kui üksteise järgi vallandusid iseseisvussõjad Lääne-Balkanil ja etniliste kuuluvuste tõttu oli kohati väga raske piirileppeid saavutada. Bosnia sõjas tapeti ja jäi kadunuks 3,5 aasta jooksul hinnanguliselt 100 000 inimest. Veel tänagi, üleujutuste või juhuleidude tulemusel, leitakse uusi massihaudasid. Nimetutes haudades ei puhka mitte ainult sõdurid vaid ka hulgaliselt tsiviilisikuid. Bosnia sõda on on kurikuulus suure hulga tsiviilisikute hukkumise (teiste hulgas ca 12 000 last), süsteemse naiste vägistamiste (ametlikke raporteid 50 000 tk) ja migratsiooni tõttu (2,2 miljonit inimest oli sunnitud oma kodust lahkuma).
Bosniakkide (moslemid) vastu suunatud genotsiidis koguti nad koonduslaagritesse, kus naisi ja tüdrukuid vägistati süstemaatiliselt, et neid rasestada ning 8000 meest ja poissi hukati. Esimest nimetas sõjatribunal sõjapidamise relvaks ja teist on nimetatud ühe generatsiooni kadumiseks. Vägistamise tulemusel sündinud laste arvu ei tea täna keegi täpselt aga teadaolevad 2000-4000 last ja nende pere kes lapsed endale jätsid on pidanud taluma häbi ja alandust. Neid nimetatakse unustatud lasteks, sest nad ei ole ei bosniakid ega serblased. Alles kuu aega tagasi otsustati, et need lapsed on samuti seaduslikult sõja tsiviilohvrid kuid veel ei anna see neile õiguseid. Andmed puuduvad täielikult nende laste kohta kes sündides loovutati, hüljati või...
'Invisible' Bosnians born of wartime rape use art to find their voice | Reuters
Bosnian War- A Brief Overview | Remembering Srebrenica
Endise Jugoslaavia Rahvusvahelise Kriminaaltribunali (ICTY) otsusel on süüdi mõistetud 160 sõjakurjategijat, kellest kaks kannavad karistust Tartu vanglas: Milan Martić (karistus 35 aastat) ja Dragomir Milošević (karistus 33 aastat). Jugoslaavia sõjakurjategijaid paigutati maailma eri riikide vanglatesse, sest rahvusvahelisel tribunalil polnud kinnipidamisasutust ja karistuse täideviimise organiseerisid ÜRO liikmed.
Serbia tahab oma sõjakurjategijad Eestist ära viia | Eesti | ERR
Sarajevo tänavatel ringi liikudes sattusime ühele turule kus oli maa sees auk millest paistis välja suurema miinipildujamiini saba. Pidasin seda lihtsalt kellegi viisiks meenutada Bosnia sõda, kuid hiljem mingi muu asja kohta internetist infot otsides sattusin selliste sündmuste peale: tegu oli Markale rahvast täis turuga kuhu 1994 ja 1995 aastal 120 mm miinipildujamiini tuli avati, esimesel korral hukkus 68 ja sai vigastada 144 inimest; teisel korral hukkus 38 ja sai vigastada 75 inimest. Kelle poolelt tuli esimesel korral avati, ei ole täna selge. Teisel korral mõisteti süüdi Srpska Vabariigi Armee (VRS) kindral Miloševic, kes täna kannab karistust Tartu vanglas. Ja veel väga lühidalt kokku võttes, siis peale 1995 aasta Markale turu sündmuseid kasvas avalik tähelepanu Bosnia sündmuste osas märgatavalt. Lõpuks avas NATO tule Sarajevo ümbruses paiknenud VRS pihta ja sellest sündis Daytoni vaherahu. Täna hõõguvad endiselt konfliktid toimunu pärast ja kui enne sõda oli täiesti okei, et abielus ollakse või koolis käivad koos erinevate etniliste gruppide esindajad, siis täna see enam nii ei ole.
Markale massacres | Military Wiki | Fandom
Markale Massacre Revisited | Institute for War and Peace Reporting (iwpr.net)
Päeva teises pooles suundusime uuesti radadele ja mäkke. Võtsime ette Sarajevo lähedal oleva endise Ida-Bosnia raudtee (ehitatud 1906) mis ühendas Sarajevot ja Uvacit. Täna on raudtee kõva oksapesu saatel autoga osaliselt sõidetav: see kulgeb kõrgesse kaljusse raiutud teena sügaviku äärel. Kuna tee on nii võssa kasvanud, siis tihti ei tajugi, et kuristiku serval asud. Raudteetunneleid siin teel jagub, kõik on loomulikult valgustamata ja küsitavas seisukorras. Oma kulgemisel jõuame lõpuks sillani, mis õnneks või kahjuks on täiesti lagunenud. Õnneks sellepärast, et siis me peaksime sellest kitsast kõrgel asuvast sillast kindlasti üle sõitma ja kahjuks, sest ikkagi ju oleks tahtnud sõita. Tegime mõned pildid ja asusime järgmist osa sellest raudteest püüdma. Algus oli paljulubav, sest endine raudtee kulges kanjonis, teadsime ette, et seal on üks katkine sild mis mõne aasta eest sisse vajus kui sinna ülekaalus olev veoauto peale sõitis. Teadsime ka seda, et mingi võimalus peaks olema ka silla kõrvalt minna. Kohale jõudes pidime kahjuks tõdema, et läbi jõe, üle kivide ja kõrgest, püstloodis kaldast üles saamine oleks võtnud kolme autoga liialt kaua aega ja viinud meid tegelikult teadmatusesse, kas see tee edaspidi on ikka läbitav. Võtsime vastu otsuse, et otsime ööbimise kuskilt mujalt, keerasime otsa ringi ja asusime mööda maalilisi väikseid karjateid mägedel loogeldes laagrit otsima ja lõpuks leidma.
30.07.2022
Laupäeva alustasime vaikselt, vaikselt Montenegro piiri äärde sättimisega. Selleks sõitsime mööda väikeseid teid viimaste huvipunktideni BH-s.
Olime juba BH-sse sisenedes näinud miinide eest hoiatavaid silte metsatukas kuid nüüd sattusime lausa lintidega piiratud metsa kõrvale kuhu olid miinidest puhastatud koridorid sisse tehtnud. BH-s on miiniväljade probleem üks suurimaid maailmas, lisaks kahest maailmasõjast jäänud lõhkemata lõhkekehadele lisas Bosnia sõda 1990ndatel veel suuremates kogustes miinivälju ja muud lahingumoona, mis olid suunatud just tsiviilisikute vastu. Nö rahuaegseid demineerimistöid on tehtud alates 1996, sellegpoolest on sellest ajast kuni tänaseni hukkunud üle 600 tsiviilisiku ning umbes 60 demineerijat, vigastatuid on kokku paar tuhat.
Enamasti on tsiviilisikute hukkumise põhjuseks liigne enesekindlus mitte see, et nad oleks kogemata või teadmatusest miiniväljale sattunud. BH Miinitõrjekeskuse hinnangul on miine täna veel alles umbes 180 000 ja aastate jooksul on leitud ja kahjutuks tehtud 130 000 miini; lisaks on ohuks ka muud tüüpi suurtes kogustes lõhkemata lahingumoon (mürsud, miinipildujamiinid, granaadid jne).
BH valitsus on teinud valmis ka rakenduse “BH Mine Suspected Area” mille saab alla laadida enda nutitelefoni ning asukohapõhiselt veenduda, et sa ei asu suure tõenäosusega ohtlikus alas. Nii, et kes BH metsadesse ja mägedesse kavatseb seiklema minna, soovitan selle rakenduse kaudu oma ohutust tagada. Kuna ka Eestis on lõhkemata lahingumoona probleem üsna suur (õnneks ei ole meil Eestis miiniväljasid), siis on siinkohal hea meelde tuletada, et kui märkad kahtlast objekti, siis: ära näpi, ära käpi, ära topi!
Remaining Unexploded Ordnance from the past War is still a Danger in BiH - Sarajevo Times
Everyday Danger Lurks: Mines and Unexploded Ordinances in Bosnia and Herzegovina | Balkan Diskurs
Oma teel põikasime läbi Pješčane liivapüramiidide juurest. Neid on mainitud juba 200 aastat tagasi ja need on tekkinud maapinna erosiooni tõttu. On arvatud, et seal võis kunagi tegutseda kivisöe kaevandus ja seetõttu on sellised savi-liiva kõrged sambad sinna kaevanduse sissekukkumisel pikkade aastate jooksul moodustunud. Sarnast kaevanduse tagajärjel tekkinud maastikupilti nägime ka möödunud talvel Hispaanias, Roomlaste kunagises kullakaevanduse aladel (Las Medulas) ja teised möödunud suvel Serbias (Đavolja Varoš - kuradite linn) samal ajal kui meie Siimuga Belgradi lähedal sidurit remontisime.
Mööda väikeseid metsateid seigeldes jõudsime Sutjeska Rahvusparki (UNESCO, Natura 2000). See on asutatud 1962 ja on ühtlasi vanim BH rahvuspark. Võtsime sihiks Selengora mäeaheliku, sest selle lagedad väljad pakuvad kindlasti ilusaid vaateid ja vägevaid radu mida oma kollide rataste all läbida. Lisaks on Selengora mäeahelikus ka järvistu (9 järve) mida nimetatakse “mägede silmadeks”. Loomulikult oli järvede ümber koondunud kõva turismiarendus ja inimesi seal liialt palju. Keegi pargivaht müüs meile ka pargipiletid 5 euri eest ja ütles, et võime siin platsi peal laagrisse jääda. Vaatamata super-kaunitele vaadetele otsustasime privaatsemat kohta otsima minna. Jätsime teised kaks ekipaaži liustikujärve suplema ja läksime ise radu avastama ning laagrikohta otsima. Siim vaatas välja raja mis suundus teisele poole mäge, rada osutus seni kõige lahedamaks rajaks selle reisi jooksul, see pakkus pori, kive, tõuse ja languseid täpselt sellises doosis mis pani autod proovile aga päris ära lõhkuda ei ähvardanud. Läbi pöögimetsa kulgenud rada pakkus lisaks offroadi põnevusele ka vana metsa mõnusat tunnetust läbi silmade ja nina. Metsast uuesti lagendikule jõudes avanes uskumatult ilus vaade mägedele ja sellega oligi laagrikoht leitud. Teised kaks ekipaaži jõudsid ka varsti meile järgi ja saime hakata mõnusat laagriõhtut veetma.
31.07.2022
Pühapäeva hommikul äratas mind karjakellade kõlin, aknast välja piiludes ei olnudki tegu külalistega kelleks on tavaliselt veised, vaid see oli hoopis hobuste trio kes vahepeal rõõmsalt kepsutades, toitusid. Äratus tehtud, otsustasin neid sügama minna ja sügamine ning tähelepanu neile meeldis. Kahju, et ühtegi porgandit ega õuna varuks polnud, et neile jagada.
Vahepeal oli ka ülejäänud laager unest ärganud ja peale hommikukohvi alustasime taaskord oma teed, et õhtuks äkki Montenegrosse jõuda. Tee oli taaskord vägev, väga mitmekesine ja sõiduoskuseid ning sõidukeid proovile panev - kivised tõusud ja langused vaheldusid poriste, libedate ja kitsaste pöörangute saatel mägedest laskudes. Nii mõneski autos läksid külgkalde andurid häälekalt tööle :)
Mõningate tupikutega teedel laskusime jällegi tsivilisatsiooni kus oli sooviks külastada memoriaali ja koske. Memoriaal “Kangelaste Org” on pühendatud Sutjeska lahingus hukkunutele. Lahing toimus 15. maist 16. juunini 1943. Eesmärk oli likvideerida Kesk-Jugoslaavia partisanide formatsioonid ja tabada nende ülem Josip Broz Tito. Teljeriigid (Axis) - peamiselt Saksamaa ja Itaalia - koondasid pealetungiks 127 000 maaväelast, sealhulgas Horvaatia, Bulgaaria ja Kreeka SS-vägesid ning 300 lennukit. Kesk-Jugoslaavia partisanidel oli 18 000 meest (väga suur osa nendest vabatahtlike grupid). Pärast kuu aega kestnud raskeid võitlusi õnnestus partisanidel piiramisrõngast põgeneda. Teljeväed mõrvasid kõik mehed, kes ei põgeneda ei saanud, sealhulgas terve haiglatäie inimesi. Kokku hukkus Sutjeska lahingus 6391 partisani ja 2000 tsiviilisikut. Kuna suurem osa partisanide armeest põgenes koos oma juhi Josib Broz Titoga, kukkus operatsioon Fall Schwarz läbi. Rünnaku ebaõnnestumine tähistas Jugoslaavia jaoks pöördepunkti Teise maailmasõja ajal.
Monument on loodud ühishaua juurde kuhu on maetud 3301 langenud võitlejat. 19 meetrit kõrged valgest betoonist tiibade kujutised sümboliseerivad vabadust, tiibade kujude sisse on raiutud näod mis ühel ja teisel poolel sümboliseerivad kahe partisanide kolonni võitlejate läbimurret natside piiramisest. Siin soovin veelkord öelda, et me ei külasta neid monumente poliitiliste vaadete pärast.
Memorial Valley of Heroes - Tjentiste - TracesOfWar.com
Memorial complex to the Battle of Sutjeska | Architectuul
Peale monumendi vaatamist tundus kuidagi tobe jätta külastamata lähedal asuv Skakavaci kosk. Eriti kutsuvaks tegi selle idee, et see asub Perućica ürgmetsas, mis on üks kahest ürgmetsast Euroopas ja peamine põhjus miks Sutjeska rahvuspark asutati ning UNESCO maailmapärandi nimekirja võeti; teine asub Poola-Valgevene piirialadel ja seda kutsutakse “Białowieża”-ks, kus oleme samuti mõni aasta tagasi käinud. Need kaks metsaala on heaks näiteks milline oli metsamaastik ja keskkond enne seda kui inimene sellesse sekkus.
Sutjeska rahvuspark on Euroopa roheline kroonijuveel mida pole kunagi täielikult uuritud: suurim sedalaadi looduskaitseala Euroopas; tõeline väljakutse kõigile teadlastele ja samal ajal sisaldades aastakümneid tavainimesele kättesaamatu range kaitse all olevat 1434 ha suurust metsakaitseala “Perućica”. On hinnatud, et sellel alal on mets saanud häirimatult (majandamata) kasvada 20 000 aastat ja selle metsa puude vanused on tihti 300 + aastat.
Selles ürgmetsas kasvavad 170 liigi puude seas hiiglaslikud pöögid, nulud ja kuused; rohttaimi on loetletud umbes 1000 erinevat liiki. Mõnda metsaosa peetakse läbimatuks ja hinnatakse puistu hektari tagavaraks üle 1000 m3. Metsas ulatuvad puude kõrgused tihti 50 meetrile ning ühtlasi leiab sellest metsast mõne liigi kõige kõrgemad esindajad: nt harilik kuusk 57,5 m ja Euroopa hõbekuusk 54 m. Võrdluseks Eesti kõrgeim harilik kuusk ja ühtlasi kodumaa kõrgeim puu, mis tänaseks on kahjuks kuivanud, oli 48,58 m pikk.
Strict Nature Reserve - Primeval forest “Perućica” - UNESCO World Heritage Centre
Kosk nimega Skakavac, mida vaadata tahtsime asub selle imelise metsa sees ja seda on võimalik kaugelt vaadelda ühelt vaateplatvormilt või siis minna selle lähedale mööda väga vähe trambitud matkarada (1,7 km) läbi ürgmetsa. Matkarajale asudes võtsid meid vastu puuhiiglased ja metsakõdu lõhn, kirjeldamatu kui eriline see mets oli. Mitte kedagi teist sellel rajal polnud peale meie kuniks rajatähistused sootuks kadusid ja käia tuli mööda aimatavat rada ja ennast gps-i järgi rajale positsioneerida. Kristo sai herilaste rünnaku osaliseks kes teda vähemalt 5 torkega kostitasid.
Oli veel minna 400 meetrit kui rada eriti järsuks läks, siis ilmus kuskilt mäesügavikust välja üksik matkaline kes teatas, et edasi on rada üliohtlik aga, et kosk on väga ilus. Koos väikese ära eksimisega oli ta kose juurest seda 400 meetrit tulnud 50 minutit. Peale mõningast arupidamist otsustasime meie: Maya, Siim ja Kristo ikkagi kose juures ära käia. Rada läks tõesti ohtlikuks, sest kalded olid lehtedest, kividest ja mullast libedal maastikul tihti vähemalt 45 kraadi ning väga paksud murdunud tüved veel risti takistuseks ees. Vahepeal aga polnud ühtegi takistust mis oleks võimaliku sügavikku libisemist pidurdanud... lõpuks kõrgus meie küljel ja peakohal kalju millest ilmselgelt pudeneb vahepeal kivisid või rahne. Laskusime edasi kose juurde ja metsakõdune pinnas vahetus kivise raja vastu millel liikudes suuremad ja väiksemad kivid veerema läksid. Keegi meist pihta nendega õnneks ei saanud. Vahepeal tuli kalde ja ronimise tõttu ikka tagumikuga maaga kontaktis olla ja minul isiklikult hakkasid tekkima mõtted, et ei tea kas ikka suudan pärast elusalt üles tagasi jõuda, sest kohati oli jalgeall libisemine selline, mis tõesti tekitas eluohtlikku tunde (pole varem sellist asja jala kõndides tundnud), lisaks ei lasknud vana põlvevigastus samuti ennast unustada.
Aga siis avanes vaade 75 meetri kõrguselt alla kukkuvale Skakavace kosele ja see oli hämmastav, pani unustama selle kui ekstreemne on sinna viiv rada. Nautisime natukene aega vaadet ja poisid käisid karges vees ka ujumas, mina leidsin samal ajal kellegi rohusööja kolju koos sarvedega ja loomulikult oli mul see vaja endalevõtta. Üldse ei tahtnud sellest kohast lahkuda aga kuna oli juba õhtune aeg, rada raske ja teised meid autode juures ootasid, siis oli aeg minema hakata. Hindaksin üles minekut isegi lihtsamaks, sest kalde tõttu oli võimalik üles ronides enamuse ajast maaga kontaktis olla ja kuskilt kinni haarata. Maaga kontaktis olemine tõi ühel hetkel nina ette ka väikese skorpioni kelle liiki hetkel ei suuda tuvastada aga niipalju infot ikka, et Euroopas elavad skorpionid ei tohiks eluohtlikult mürgised olla. Läbi kirjeldamatult imelise ürgse metsa lõpuks me tervelt autode juurde tagasi jõudsime, kõrgusjoonte järgi hindasime oma tõusu ja langust kokku 800le meetrile. See jäi küll suuresti teadmatuse taha, et milliseks rada kujuneb aga järgmiseks korraks tasub kätte panna kindad, jalga korralikud matkasaapad ja kaasa võtta joogivesi ning mingi snäkk.
Proovisime veel õhtul google lubatud avatud poode külastada, et toiduvarusid täiendada aga ükski polnud siiski lahti. Keerasime Foca linna juurest üle Drina jõe viiva silla Montenegro piiri poole. Päevavalgus oli juba kadumas aga kahtlases kandis ja kõrgetel jõekallastel ei olnud laagrikohta võtta. Kaardilt vaadates asus üks ahvatlev ligipääsetav jõeäärne koht raftingukämpingute juures ja otsustasime küsima minna kas võime sinna ööseks ennast ära parkida. Lubati ja seda täiesti tasuta. Saime öö turvaliselt mööda saata ja hommikukohvi Drina türkiissinise vee ääres nautida. Tänutäheks jätsime neile Kristina ja Kristo kaasavõetud Vana-Tallinna ja Eestist pärit šokolaadi.
Inimeste kohta BH-s võib öelda, et nad on väga sõbralikud, naeratavad alati laialt kui sa tuled või siis jäävad lihtsalt imestunud näoga sind vaatama. Teedel liiklemine on lihtne, kui kuskil on karjaaed kinni, siis tee see lahti ja sulge enda järel ning liigu edasi. BH on lahe ja leidis meie südames erilise koha.
BH võtab meid vastu ja saadab ära sõbralike inimestega ja imelise loodusega. Kõhu saab täis ca 5 euroga, diisli paaki ca 1,55 eur/l, interneti 2 euroga (15 GB). Kohalikuks rahaks on mark, mis on enamvähem 0,5 eur. Alati saab maksta ka eurodes, tasumine pigem sularahas ja tagasi saab üldiselt kohalikus margas.
