3. nädala rannapäevad Montenegros ja Albaanias
1.08.2022
Uus nädal algas Montenegroga, sooviks oli stepsel seinast välja tõmmata ja natuke aega rannas vedeleda. Võtsimegi suuna sisemaalt Aadria mere poole. Montenegro esimesed vaated on võimsad, küll mõnele riigile on ikka mägesid antud. Mõned punktid kaardile on märgitud lähedalolevatesse mägedesse aga neid sel korral ei võta, sest vaja on randa jõuda. Vahepeal tegime Nikšiki linnas peatuse, et hankida internet ning rannapuhkuse ajaks jooki ja sööki. Internet “One” maksis 10 eur/500 GB, miski turisti pakett ja söök ja jook olid võrreldes BH-ga oluliselt kallimad. Ühes poes nõudis väga närviline müüja meilt maski ja andis meile hello kitty pildiga maskid, samal ajal teised teenindajad ja osad kliendid käisid ilma maskideta. Sellest poest lahkusime, järgmises poes maske ei nõutud.
Enne randa jõudmist istume päris suures ummikus, kahtlusi tekitas, et paljudel on autodes rannapallid, tekid jm puhkusetavaar, kas tõesti kõik need inimesed lähevad randa?! Läksidki! See mis toimus rannas oli täielik hullus, hullus oli ka liikluses - kes vehkis keskmise sõrmega kui kellegi vahele lasid, kes lihtsalt signaalitas (mitte mingit sõbralikku törtsu) ja kes tegi mingeid põikeid millest ei olnud võimalik aru saada. Esimeses välja valitud rannas oli nii palju inimesi ja prügi, et seda pole võimalik üldse ette kujutada. Prügikotte, mööblit, wc-paberit, mähkmeid ja mida vaid ära oli visatud leidus nii maal, vees kui puu otsas. Kogu see nähtu tipnes sellega, et üle ajavast suurest prügikastist otsisid hobused! süüa. Ma ei tea mis siin toimub aga see ei meeldi mulle. Sõitsime mööda rannikut edasi, teeääred paksult prügi täis, inimesed nö kuurortides, prügi vahel päevitamas ja jalutamas, vahepeal ei lõppenud hingemattev hais vähemalt 3 km ja randa oli võimatu leida. Suurest otsimisest juba väsinuna sobitavad tutvuse Ketu ja Veiksi Patroli tagapiilar ja oliivipuu, õnneks klaas katki ei läinud ja sõit saab enam-vähem endiselt jätkuda.
Lõpuks peame ikkagi maanduma ametlikus kämpingus, mis asub pikal rannal teiste ametlike kämpingute seas. Midagi liiga meeldivat just polnud, endiselt palju rahvast ja ühe öö eest platsil küsitakse auto ja kahe inimese eest 35 eurot (vähemalt saab dushi all ära käia ja öö ära magada. Õhtul külastasid meie laagrit erinevad hulkuvad koerad ja paar kassi, üks koer nägi ööpimeduses välja nagu hüaan. Koerade haukumise ja palavuse saatel see öö möödus.
2.08.2022
Teisipäevane äratus toimus lehepuhuri mürina saatel, millega veidi peale kella 7 hommikul randa viivat kõnniteed puhastati, loomulikult tõusis sellest hirmus tolmupilv mis kohe ja kutsumata autosse maandus. Hommikul nägime veel sama hüaani kes meres just oli ujumas käinud ja uut liivakihti endale peale püherdas, tegelikult oli ta üpris armas. Eileõhtune laagrikassipoeg tõsteti juba kuskilt järgmisest autost välja ja lõpuks ei voolanud enam dushi all vett, oli aeg lahkuda.
Kuna Albaania rannad tundusid natuke vähem inimesterohked ja piir oli üpris lähedal, siis otsustasime randa minna sealt otsima. Montenegro-Albaania piiriületus toimus lausa nii valutult, et isegi passi ei küsitud. Küsiti ilma autosse vaatamata ainult, et mitu inimest. Ja kõik. Albaania piiril pakuti kohe ka internetti Vodafone poolt. Tegelikult on nii, et Lääne-Balkanil on alates eelmisest aastast võimalik rändlustasudeta kasutada enamiku operaatorite sim-kaarte, eile ostetud “One” kohta öeldi, et peame minema roamingut kuhugi esindusse eraldi aktiveerima*. Sellega ei viitsinud keegi tegeleda ja ostsime Vodafone sim-kaardi mille eest küsiti 13 eur/20 GB ja 17 eur/35 GB, lisati veel, et kui tõmbame alla Vodafone rakenduse, siis saame 10 GB tasuta internetti (nii lihtne see lõpuks ei olnud, sest allalaadimise pidi eraldi numbritele helistades tegema ikkagi esindaja). Vodafone lubas juba aktiveeritud rändlust kõikides Lääne-Balkani riikides ja pidasime kasulikumaks see võtta.
*Hiljem Montenegrosse tagasi tulles ja peale seda Bosnia ja Hertsogoviinasse minnes toimis ilma eraldi aktiveerimata rändlus ideaalselt ja levi oli hea aga see lubatud 500 GB on mingi trikiga, sest enne BH-st kodu poole sõites sain juba sõnumi, et mahust on 80 % kasutatud.
**Vodafonel ei olnud jällegi omakorda levi Kosovos, seal peaks kaaluma mingi teise operaatori teenuseid, lisaks sai ka see 30 GB kuidagi väga kiiresti otsa.
Albaanias tervitas meid samuti prügi, lisaks hulgaliselt mustlastest kerjuseid kelle lapsed ummikus meil autode küljes rippusid. Söök ja jook olid poes veel kallimad kui Montenegros ja Albaanias võis kaardimaksest ainult und näha, vaatamata kohalikule valuutale sai ka seal eurodes maksta kuid kuna 1 eur = umbes 115 kohalikku lekki, siis tuleb väga tähelepanelikult jälgida mida ja palju sulle tagasi antakse, sest pettus pidi seal kergelt tulema. Nii rääkis meile üks restoranipidaja kes meil lahkelt kõhu täis söötis, kohaliku joogikultuuri õpetas ja muidu chill oli. Küsisime ka temalt, et kust võiks hea ranna leida ja ta soovitas meile sama kohta mille juba olime varasemalt kaardi pealt välja vaadanud.
Jõudsime randa kohale, rand oli üpris inimtühi aga kahjuks mitte prügitühi. Kuna inimeste ja prügi kontsentratsioon selles kohas oli parem kui Montenegros, ilusad mäed ümberringi ja Aadria meri ujutav, siis otsustasime sinna jääda. Käisime ujumas, nautisime õhtut kuniks tõusis tuul ja aeg oli hakata magama minema. Enne magamaminekut märkasime, et kauguses põleb üks mägi ja võisime arvata kui kiiresti tulekahju sellise tuulega levib, õnneks meie selja taga olnud mägi ei põlenud. Tuulerünnakud öösel olid sellised mida keegi meist ei ole varem kogenud, need tulid hooti ja mitte merelt vaid mäe poolelt. Need puhusid nii kõvasti, et ei lasknud magada ega ka tuulepoolset akent isegi mitte väikese piluna lahti hoida, sest liiva lendas autosse nagu liivapritsist. Lõpuks pidin isegi padja poolt vahetama, sest padi oli liiva täis. Tugevat heli ja auto kõikumist tekitanud tugevad tuuleiilid vaheldusid haudvaikusega, see kõik oli kuidagi nii teistmoodi, sest näiteks tormistes mägedes ei häiri tuul meie und mitte kunagi.
3.- 4.08.2022
Kolmapäeva hommikuks polnud tuuleiilid katkenud - see pole väga meeldiv viis rannapuhkust veeta. Otsustasime Siimuga minna paremat kohta otsima ja teistele teada anda kui selle leiame.
Kohe peale otsingute algust kohtusime ühe austerlastest paariga kes 1988 aasta Toyota Hilux LN65-ga samuti maailma avastavad, ka nemad kaebasid tugeva tuule üle möödunud öösel. Edasi liikusime mööda randa, et jõuda suurema teeni, seal tuli juba rohkem inimesi vastu. Liiva sisse olid kinni jäänud Põhja-Makedoonlased oma väikese Daewooga, asusime neid abistama kui järsku sõitis meie kõrvale Pajeroga kohalik kes üsnagi intensiivsel viisil peale lennates keelas meil neid aidata. Ühtegi ühist keelt me suhtlemiseks ei leidnud aga makedoonlane oskas öelda, et ta on mingi kohalik võll kes küsis nende väljatõmbamise eest 30 eur. Saime aru, et tüüp ei taha teenistusest kuidagi ilma jääda, sest ta oli ennast meie aknaavast sisse pigistanud ja ei tahtnud meid liikuma lasta. Ütlesime raadio teel teisele kahele ekipaažile, et meil on siin selline olukord ja nad tõttasid meile järele. Kunagi ei tea kas järgmises parklas ootab meid arveteklaarimine mingi kohaliku kambaga või mitte. Teised lõid laagri rekordkiirusel kokku ja samal ajal tõmbasime meie Daewoo ikkagi vastu selle naga tahtmist välja. Makedoonlane tänas meid väga ja surus ikkagi 10 eurot vaevatasuks. Mingit seisu õnneks parklas ei tekkinud, ainult altkulmu põrnitsev pilk ja mobiiltelefoniga tehtud foto meie autost. Ei tea mida ta mõtles, et kas tuleme spetsiaalselt Eestist “tema randa” kinni jäänud autosid välja tõmbama.
Kamp jälle koos, asusime uue ranna otsingule. Otsing viis meid ühele poolsaarele, mis tundus olevad metsasem. Selle ühel küljel suubus lahte jõgi ja seal olid ka kohalikud kalamehed. Veikko läks nendega rääkima, et kas sealt saab edasi või mitte ja mis värk üldse on ning kalamehed ütlesid, et me võime sinna jääda küll aga see laht on prügi täis, sest jõgi kannab seda sinna...
See lõi reaalsusega ja tahtsin kohe teada, et mida kuradit siin kandis selle prügiga toimub, et seda siin nii massiliselt on?! Vahepeal leidsime teispoolt poolsaart väikese prügiga kaetud rannajupi kus puhkasid veel mõned meiesugused. Teel sinna nägime, et mets on enamvähem meie planeeritud laagris põlenud ja tossab veel… meile sõitis vastu ka tuletõrjeauto, kellelt oleks võinud oodata sinna minemise keelavat signaali aga seda ei tulnud, tuli vaid sõbralik lehvitus, ju siis on ok. Otsustasime endid sinna ära parkida ja võtta mida meile antakse. Muideks, tuul oli siin ka väga tugev. Öösel näevad Kristina ja Kristo kuskil eemal mägedes metsatulekahju möllu ja mingit plahvatuse moodi asja - juba teine öö mil meie seltskonnal tuleb tunnistajaks olla, et metsatulekahjud on praegusel hooajal Albaanias teema.
Niisiis, see prügi. Lääne-Balkani riikides on prügiprobleem kasvanud kergelt öeldes nii üle pea, et seda lahendada on aina raskem ja raskem. 90ndatel lagunenud Jugoslaavia avas uksed maailmakaupadele ning kodusõjad lükkasid prügimajandusega tegelemise pikkadeks aastateks ka peale sõdu tahaplaanile. Alguses prooviti tekkinud prügi põletada kuid lõpuks oli seda nii palju, et tekkisid illegaalsed prügilad. Prügi oli lihtne jõkke visata kus vesi selle ära viis, samuti mäest alla, silma alt ära visata. Albaanias jõuab 40 % prügi ametlikesse prügilatesse ja 60 % illegaalsetesse. Tegeletakse hämara prügiäriga kus imporditakse teistest riikidest, eriti Itaaliast toksiliste jäätmetega jne, jne. See tegevus on reostanud Albaania pinna, vee ja õhu. Mitmedki hinnangud ütlevad, et tehtud kahju on väga raske kui mitte võimatu tagasi pöörata.
Mõned ilmekad pildid siin: Lake of garbage: Every winter pollution is swept from overflowing landfills into Balkan waterways - CBS News
Natuke lisalugemist: Italy’s Toxic Waste Vanishes into Albania - Prishtina Insight Prishtina Insight
Neljapäev möödus rannas, proovisime ka snorgeldada aga mürgiseid meresiile oli nii palju, et see kõik tundus liialt suur risk. Üks perekond näiteks korjas neid merisiile ja siis pärast puhastasid neid kambakesi. Läksime Ketliniga asja uurima, kahjuks oli meie ja perekonna vahel keelebarjäär. Niipalju saime aru, et müügiks need pole ja neid süüakse sidruni ja soolaga. Nad lõikasid merisiili kooriku lahti ja seal sees oli kalamarjataoline moodustis peenikeste kiirtena mida nad lusikaga välja kraapisid, enamvähem üks väike teelusikatäis marja. Meile anti ka proovida ja see maitses nagu kalamari. Ju ikka selle marja kogus varieerub, sest näen internetist, et on ka päris täis kestasid.
Siim käis päeval kohalikus remonditöökojas Patrolil õli vahetamas, õlil lasti lahkelt voolata põrandale ja kogu auto veermikule. Töö ja õli eest küsiti 60 eur, filtrid olid meil endil kaasas.
