2. nädala esimene pool Bosnia & Hertsogoviinas
25.07.2022
Esmaspäeva hommikul tegi Kristo ja Kristina päikesepaneeli kontroller väikese paugu ja hakkas USB aukudest tossu välja ajama, õnneks säilis autoaku laadimise võimalus. Otsime enne siia tulekut endale päikesepaneelid, et kui jääme kuhugi pikalt laagrisse, siis on hea kui saab auto akut laadida, sest selle järel on külmkapp, läpakad ja telefonid. Meie oma veel pauku pole teinud.
Edasi kulgeme läbi imeilusate BS metsade ja mägede esimeste kaardile märgitud punktide juurde. Üllatav on, et metsade vahel on siin isegi internetilevi.
Vanas nulumetsas
Jõudsime paksu metsa sees oleva objektini, mis asub Sanski Mostist 32 km kaugusel Grmeči mäel. Pärast Teist maailmasõda ehitati sinna mälestusobelisk, purskkaev ja kaks massihauda, kuhu maeti 316 langenud Jugoslaavia Rahvavabastusarmee ja partisanisalkade võitlejat. Neid peetakse kõige edukamaks Euroopa vastupanuliikumiseks, mis kommunistliku juhtimise all lõi lõpuks uue riigi - Jugoslaavia Föderatiivne Rahvavabariik. 1970. aastate lõpus ehitati mälestusobeliski kohale "Revolutsiooni" monument. Kompleks ehitati metsaalale, kus aastatel 1942 ja 1943 tegutses tõenäoliselt kogu vabanenud territooriumi suurim partisanihaigla. Sellel oli 19 hoonet, mille pindala oli kokku 2732 m2.
Olgu öeldud, et monumendi juurde viis meid selle huvitav disain, mitte poliitilised vaated või uskumused. Avastasin täiesti juhuslikult ühe koha peal seistes, et seal kajas enda hääl nii selgelt vastu, et tunne oleks nagu keegi räägiks enda häälega selja taga. Seda efekti oligi kuulda ainult kindla kohtapeal, samuti jäi see videole vaid kindla kohapeal. See lõi muidugi kõigil laulu lahti ja laulsid ka need kes laulda ei oska.
Imeline Bliha kosk (pilet 1,5 eur) - ennem sellest kosest pilte vaadates ei oleks elusees osanud oodata, et reaalsus pildist oluliselt erineb. Tavaliselt on ikka vastupidi, et pilt meelitab kohale aga reaalsus on pigem kehvemapoolne - nagu eile Plitvices, imeline koht aga energiast kuidagi tühjaks imetud ja meeletud turistihordid ei lase koha võlu nautida.
Aga tagasi Bliha kose juurde: legend räägib, et peale õdede traagilist surma sündis kaks jõge: üks nendest, Zdena, selge ja külm, et kustutada janu ning teine, pikem, Bliha. Bliha jõest sai kaunis kärestikuline vetevool ja selle võimsaim langemine toimubki 56 m kõrguse kosena kauni looduse keskel.
Peale seda liikusime mööda väikeseid teid võimaliku laagripaiga poole, vanale kaevanduse territooriumile, järve äärde. Saime oma esimese pinnasetee ja autodele natukene ronimist. Leidsime ühe laagrikoha kuhu teised valvama jäid ja läksime ise järgmist, võib olla veidi privaatsemat laagrikohta otsima. Sattusime aga tegutseva kaevanduse territooriumile mille valvur, relv vööl ja punane kärbsepiits käes meiega juttu tuli tegema. Kui ennetavalt vabandades ära hakkasime sõitma, siis valvur ainult lehvitas piitsaga ja ütles sõbralikult chaaaooo. Liikusime tagasi teiste juurde ja jäime laagrisse. Seal olid ka mõned sõbralikult lehvitavad kohalikud kes samuti kuumale suvepäevale järvest jahutust otsisid. Järv oli kristallselge veega ja võrreldes varasemate külmade jõgedega oli see vesi ikka puhas supp, nagu öeldakse. Järves tegutseid ka väikesed ja natuke suuremad spa-kalad kes isukalt meid näksisid kui vees ühe kohapeal püsisime.
Kuna maapind oli seal ebaühtlane, siis hakkasid kõik hooga oma autosid tasakaalustama, läksin ühe paku järgi ja seda liigutades veeres mu käele teine, suurem pakk peale ja nii mu parema käe keskmine sõrm (ei tea kas karma?!) muljutud ja katki läks. Kristina tuli mulle appi ja kangutades pakku kukkus ise veel selili, õnneks temal midagi katki ei läinud. Siis hakkasime mu näppu tohterdama, hea nipp mida Kristina oskas soovitada ja mis töötas: Cutasepti tuleb kõvasti peale lasta iga natukese aja tagant, sest paistetus mis õhtul tekkis, oli hommikuks suuremalt osalt kadunud.
26.07.2022
Teisipäeva alustasime järve juurest sõitu koopa poole. Et tagasi mitte sama rada sõita, otsustasime uue kasuks. Sattusime karjateel kokku kohalike põllumeestega, kellest esimene arvas, et me ei saa edasi sõita. Teine ja kolmas vaatasid meie autosid hindava pilguga ning lõpuks otsustas külakonsiilium, et meie autod on sobivad seda rada läbima. Rada iseenesest midagi hullu polnud, lihtsalt veidi kokkukasvanud ja künklik. Praegu on siin üsna kuiv ka, see teeb radasid lihtsamaks.
Möödusime ühest põnevast ja väga siledast Fiatist ning põrsastest, keegi meist polnud sellist Fiati varem näinud. Tegu oli vanema Nuova Campagnolaga.
Vahemärkusena, et siin saab paljudes kohtades eurodes maksta, tagasi antakse kohalikud margad.
Esimene päeva huvipunkt: Dabarska (kopra) koobas. Ilma piletirahata ja turistideta koobas on riikliku kaitse all. Koopas on erinevad väikesed järved, see on olnud asustatud väga ammustel aegadel, on praegu koduks mitut liiki nahkhiirtele ja kõige põnevam elanik on seal koopaolm (Proteus anguinus) kes suudab olla söömata 10 aastat ja elada 100 aastaseks. Koopa sissepääsu lähedal asub asub kristallselge veega, näpistavalt külm allikas. Päike paistis sellele allikale kaljupilust piiludes peale ja kogu vaatepilt oli pehmelt öeldes maagiline. Nii väga kutsus ujuma, ühel hetkel jõudis mulle kohale, et keegi ju ei keela mind ja nii ma ujuma läksin, oli seni üks vägevamaid ja külmemaid ujumiskogemusi.
Järgmiseks koopaks sai Hrustovačka, samuti loodusmälestis ja riikliku kaitse all. 600 meetrit on käidavat osa, edasi läks juba prakku pugemiseks (jätsime järgmiseks korraks). Koopa kivimid helkisid taskulambi valguses kuldselt ja hõbedalt, vahepeal oli tunne nagu kõnniks tähistaeva sees, lisaks kaunistasid koobast stalaktiidid ja stalagmiidid - seda kõike kogesime ilma ühegi teise inimeseta ja täiesti tasuta.
Seejärel võtsime ette laagrikoha otsingu, kuna nö poolkõva kohaga on väga raske leppida, siis esimesse ei maandunud, teine väljavaadatud koht oli ka kuidagi üldse mitte kutsuv. Teelt nägime aga ühte kena kohta, mis oli jõe ääres ja aiaga piiratud, hea tasane plats koos söögilaua ja hubase olemisega, ühtegi keelumärki sellel ei olnud. Kahtlusi tekitas siiski ümber olev aed ja otsustasime Siimuga esimesel kohalikul hõlmast kinni haarata ja platsi kohta küsida. Esimene inimene oli juhuslikult platsi üks omanikest, ta ütles, et ta laseks meid hea meelega sinna platsile aga tal on see plats vennaga kahepeale ja et ta vend on natuke peast soe ta peab järgi küsima. Küsimise tulemusel saime teada, et öö eest sellel platsil taheti meilt 50 eurot, seda oli ilmselgelt liiga palju ja otsustasime edasi otsida. Läksime teisele poole jõge ja kohtasime seal ühte perekonda kes soovitas meile 5 km kaugusel, jõe ääres olevat “no man’s land”-i, kutsusime teised ka poolkõvalt laagriplatsilt ära ja läksime asja kaema. Tegu oli väga mõnusa kohaga Sana jõe ääres. Kõrval platsil olid kohalikud, kes kohe, ühes naiste ja lastega meid üle vaatama ja vastu võtma tulid. Saime proovida nende samakat ja andsime vastu proovida Vana Tallinnat. Loomulikult kutsuti meid ka sööma aga meie häbenesime ja ei läinud (tegelikult oli meil juba oma toit planeeritud). Natukese aja pärast ilmusid kõik mehed, naised ja lapsed uuesti põõsavahelt välja, suure ja raske malmpajaga, mis oli ääreni toitu täis ja käskisid meil selle ära süüa. Söögiks pakuti veiseliha ja köögivilju. Toidu kõrvale rääkisid nad veel, et seal läheduses oli eelmisel aastal toimunud ka lendõnge maailmakarika etapp. Peale paja tühjaks söömist viisid Kristina ja Kristo paja neile tagasi, võtsid ühe Eesti õlu ka kaasa, et neile proovida anda ning vastu said loomulikult neli kohalikku õlu. Inimesed on siin väga sõbralikud ja tasus tunnike veel kulutada, et laagrit leida.
27.07.2022
Kolmapäeval hommikul andsime stardi ja üsna varsti jäime peatuma kaupmehe juures kes äritses kirveste, kellukeste, vikatite jms. Samal ajal kui mehed kirveid jm käsitööd valisid, siis tegid naised ärikaga pitsi Slivovici (kohalik kange alkohol) ühele ja siis pitsi teisele jalale, tuletan meelde, et veel polnud lõunagi käes.
Slivovic tegi üsna pea kõhu tühjaks ja asusime söögikohta otsima, läheduses asus restoran kus oli lootust heale toidule ja vaadetele ilusale kosele. Google juhatatud teed asulas ei eksisteerinud, see jooksis tupikusse ning Slivovicine pea raalis välja metsatee, mis pidi ka sinna söögikohani jõudma. Rada läks ikka päris offroadiks kätte ära, ületasime keset teed asetsenud kraatri ja siis algas jõhker oksapesu. Otsustasime, et läheme käime ikka raja ette ja vaatame kas tasub edasi pressida või on sellel mingi põhjus mis seda teed pole üldse sõidetud. Põhjus asuski üsna tee lõpus: oli toimunud maalihe ja teed lihtsalt polnud enam. Tee millele jõuda tahtsime paistis kiuslikult muidugi mäest all vastu. Paaritunnise ragistamise kaotused:
mõlema Patroli snorklid
meie Patroli tagumine stabikas ja labidakinnitused
Toyota tagastange
no ja hulgaliselt triibulisi kõigile autodele
Kokkuvõttes me soovitud restorani ei jõudnud, valisime järgmise. Peale seda hankisime ehituspoest vajalikud asjad (nt needitangid snorkli kinnitamiseks) autode kosmeetilisteks parandusteks ja seejärel suundusime mäkke, täpsemalt Dinaari Alpidesse, Gornji Vakuf-Uskoplje kanti. Kulgesime mööda vägevat mägiteed kuniks oli aeg taaskord laagrisse sättida. Parkisime endid põneva laskumisega kenale enam-vähem tasasele lagendikule, päike paistis ja kõik oli hästi. Natukese ajapärast hakkasid meie ümber kogunema tumedad äikesepilved mis ähvardavalt välkusid ja mürisesid, tõusis ka tuul. Vaatasime mäel kulgevat rada ja nägime tulesid, Siim vaatas monokliga kaugusesse ja nägi, et tegu on Patroliga Y60 ja et ta liigub meie poole, järsaku juures kust meie laagrisse sai, jäi auto seisma. Viipasime kaugelt, et tulgu meie juurde aga läks ennem vähemalt 10 minutit kui nad otsustasid, et ikka usaldavad meid ja tulevad. Tegu oli Tšehhist pärist Lucie ja Jonnyga kes kahekesi oma udupeenelt siledas, renoveeritud Patrolis BH ringi trippisid. Jonny oli saanud Patroli oma isalt kes oli selle eelmine omanik ja nad renoveerisid auto täielikult neli aastat tagasi.
Vihma hakkas sadama, välku veel rohkem lööma ja tuul tõusis. Püstitasime varjualuse ja istusime värskelt täienenud seltskonnaga õhtut veetma. Pakkusime neile Vana-Tallinnat ja rääkisime üksteise seiklustest, alustuseks näitasime Raidi ja Kai Toyota põhja minemise (ära uppumise) videot Tseljuškini neemel mõni aasta tagasi, mille peale tehti suured silmad ja öeldi: “no snow!”
Põhjaminek: Tšeljuskini neem - uppumine (22.02.2019) - YouTube
Jutustasime veel natuke ja läksime tuulisesse öösse puhkama, katusetelgi elanikud vaevlesid tuules kõlisevate lukkude heli käes, varjualune loperdas Nurkade Patroli taga ja meile puhus aknapilust tuul sisse.
