Esimesed muljed: hüljatud objektid Horvaatias ja jõudmine Bosnia & Hertsogoviinasse
21. -24.07.2022
Reisi algus venis, venis üllatusrikete pärast Patrolil. Algselt planeeritud start venis 24 h pikemaks neljapäeva varahommikule, kuid lõpuks saime liikuma. Esimesel õhtul jõudsime Poola, ca 1100 km sai sõidetud. Laagrikoha leidsime jõe äärde, raudtee kõrvale ning esimene rong mis tuli ajas meid pasunate saatel mõnisada meetrit eemale, sest rongi rattad ragisesid ja pasunad pasundasid nii kõvasti, et head und seal oodata just polnud. Ka paarisaja meetri kõrval oli raudteemüra kõva kuid olime kõik 4.30 äratusest ja pikast päevast nii väsinud, et kuni hommikuni olid kõik unekoomas ja ei kuulnud midagi.
Reedel jõudsime otsapidi Tšehhi, siis Slovakkiasse, Austriasse, Ungarisse ja Sloveeniasse. Sloveenias leidsime Muri jõe ääres superlaheda ööbimiskoha kus sai mõnusalt jõesopis ujuda ning kiirevoolulises jões vooluga kaasa minna.
Laupäeva hommikul startisime Horvaatia poole kus võtsime ette mõned hüljatud hooned:
- Monument to the uprising of the people of Kordun and Banija
Mali Petrovaci tipus, mis on linna kõrgeim punkt asub 37 m kõrge, betoonkonstruktsioonist, roostevabast terasest paneelidega kaetud hoone. Suur osa paneelidest on tänaseks paraku hoonelt läinud, sest tegu oli kalli importmaterjaliga Rootsist. 1981 aastal valminud monument on pühendatud etniliste serblastest talupoegadele kes hukkusid Petrova Gora mägedes Ustaše miilitsa vastu võideldes, eriti aastatel 1941 ja 1942. Vastasseisu tõttu hukkus Korduni piirkonnast umbes 27 000 inimest (umbes 30% sõjaeelsest elanikkonnast).
Monumenti oli algselt ette nähtud 250 inimest mahutav saal, raamatukogu, lugemissaal, kohvik ja muuseum, mis sisaldas sadu lahinguga seotud dokumente, säilmeid ja esemeid. Jugoslaavia sõdade ajal monument rüüstati - enamik hoone sisust ja esemeist varastati või lõhuti täielikult. Siim sattus rääkima ühe kohalikuga kes oskas öelda, et monumenti ei ole taastatud, sest see loodi kommunistliku partei eestvedamisel ning hilisemal ajal sattusid need ideoloogiad põlu alla.
Petrova Gora WWII Partisanide Haigla
See kompleks pöögimetsa all oma üksiku olemisega pakkus kolamist küllaga, vastu võttis meid kõigepealt surnuaed nimetute haudadega, mida on seal umbes tuhatkond. Hoonetekompleksist on tehtud vabakäigu muuseum, osades hoonetes on säilinud ka veel haiglaatribuutikat mis andis kogu olustikule veel täiesti omalaadse mõnusalt õõnsa olemise.
Monumendist ja haiglast pikemat lugemist:
Spomenik Database | Monument to the Uprising at Petrova Gora
Edasi tahtsime kangesti sööma minna aga tee mis otse söögikohani viis oli korralik offroad ja kahjuks läbi kalmistu ning hoonete ala. Jäime ikka viisakaks ja sealt kaudu ei läinud. Kangesti ei tahtnud sama rada tagasi sõita ja seetõttu tegime mitmeid katseid uusi teid võtta aga see lõppes mitmekordsete tagasipööretega ja lõpuks pidime ikkagi sama rada alla tagasi sõitma. Kui 2,5 h tagasi ühest söögikohast mööda sõitsime, siis nägime, et seal oli terve siga grillahju vardasse aetud. Meie kohale jõudes oli sellest seast vaid 300 g liha alles jäänud, siiski pakuti meile külluslik lõuna ja saime kamba peale ka seda maitsvat siga maitsta.
Željava lennubaas ja Douglas C-47 lennukivaremed
Horvaatia ning Bosnia ja Hertsogoviina piiril, mäe sees, asub tänaseks mitte kasutusel olev Jugoslaavia-aegne lennubaas. Ehitus toimus 1948-1968, maksumuseks hinnanguliselt 6 miljarit dollarit ja see oli üks suurimaid – ja kalleimaid – sõjalisi ehitusprojekte, mida Euroopa kunagi näinud oli (selle maksumus võrdub ligikaudu kolm korda Horvaatia ja Serbia tänapäevasest sõjalise eelarvega kokku).
Baas sisaldas 3,5 km jagu tunneleid ja mahutas kuni 60 MiG-21 lennukit. Baas oli varustatud generaatorite ja puurkaevuga, võimaldas olla varjatult 30 päeva/1000 inimesel. Erinevad sektsioonid olid kaitstud 100-tonni survejõule vastupidavate ustega.
1992 aastal, Jugoslaavia sõdade ajal hävitati lennubaas täielikult, kokku kasutati umbes 56 tonni lõhkeainet.
Lennubaasil on 4 sissekäiku, meie sisenesime nr 2st. Lennubaas on illegaalsetele immigrantidele uks Euroopasse, kuna ühendab tunnelite kaudu kahte riiki ning seetõttu on see regulaarne koht kus politsei patrullimas käib. Veel mõned aastad tagasi aeti uudishimulikud turistid üldiselt sealt minema aga kuna koht sai popiks siis enam uudistajaid üldiselt ära ei aeta. Hoiatus on nendes käikudes ka see, et seal võib olla lõhkemata lõhkekehasid ja suvalistel hunnikutes ei soovitata torkida.
Pikemalt lugemist: Željava Airbase: The Abandoned Yugoslav Airport Inside a Mountain (exutopia.com)
Samuti on võimalik territooriumil imetleda Douglas C-47 kaubalennukivaremeid mis on külastajate kleepse tihedalt täis kleebitud. Väga uhke vaatepilt.
Peale seda kui olime oma kollidega käikudes ringi sõitnud ja kuulanud seda vägevat mootoriheli mis vastu kajas asusime endale laagrikohta otsima. Suundusime samasse mäkke mille sisse lennubaas oli ehtitatud, peale mõningast sõitmist kõrguste poole nägime politseiautot, mõtlesime, et keerame kähku teises suunas ja saagu mis saab. Teises suunas hüppas metsast välja politsei kellel oli käes automaatrelv ja ta vehkis meid käega eemale, ise samal ajal koguaeg metsapoole vaadates. Kes teab millega ta tegeles aga kuna on teada, et seal on illegaalse immigratsooni probleem, siis võis aimata, et ju nad immigrante seal jahtisid. Väljusime teises suunas, sõitsime mõnikümmend kilomeetrit eemale mäkke ja nautsisime õhtut.
Pühapäeval külastasime kuulsat Horvaatia Plitvice Järvestiku Rahvusparki. Pilet maksis 40 eur/nägu ja rahvast oli palju. Tegu on Horvaatia esimese (1949) ja suurima rahvuspargiga (ca 300 km2). Unikaalsete järvede tõttu kuulub kaitseala ka UNESCO maailmapärandisse. Järvi on 16 ja vesi voolab koskedena ühest teise, türkiisinine kristallselge vesi on imeline vaadata. Suurimas koses kahjuks reklaamidel nähtud veemassi alla ei pahisenud aga mis teha, tegu siiski kesksuvega ja vett vähe. Valida saab mitme pikkusega raja vahel ja järvedes on keelatud ujuda.
Tegime oma päeva sammud kenasti täis ja seejärel võtsime suuna Bosnia ja Hertsogoviina (edaspidi BH) poole, piiriületus läks lihtsalt (ca 15 min) ning nii me kõik endi ja autode jaoks uude riiki sisenesimegi.
Mida me seni BH-st teame:
BH tuleb olla metsa all ja üldse looduses väga tähelepanelik, sest neli aastat kestnud Bosnia sõja ajal külvati maa üle hulgaliselt maamiinidega. Sõdisid erinevad osapooled ja seetõttu on dokumentatsioon miiniväljadest puudulik (hinnanguliselt 1 miljon maamiini + muud lõhkemata lahingumoon). Rahuajal on proovitud maa-alasid ka puhastada ning hoiatussildistada kuid erinevad suured üleujutused on taaskord miine liigutanud. Umbes 700 inimest on maamiinide tõttu 25 aasta jooksul hukkunud + palju vigastatuid.
Õlle võib baaris vähem maksta kui vesi
Kõige liberaarsem moslemiusu piirkond, tarbitakse alkoholi
Samas on uskude lahusus suur, kui varem oli tavaline, et näiteks moslem oli abielus kristlasega, siis peale BH sõda 1990ndatel nii ei ole, sest üksteist tapeti selles sõjas palju
Võib leida ilusat käsitööd, nt vaibad (muidugi ei võtnud taaskord me kodus ühtegi mõõtu)
BH leiutati eimene välikemps euroopas (1513)
Bosnialased söövad kaks korda päevas, hommikul ja ca 17 ajal
BH on kolm presidenti - moslem, kristlane ja ortodoks (bosniak, horvaatlane ja serblane)
Esimene peatus oli tankla (diisel 1,69 eur), sealt saime ka interneti (15 G B/2 eur - kehtib 5 päeva). Peale seda toidupood ja siis asusime laagripaika otsima, leidsime selle Una jõe ääres - poolametlik kämping kus üks naisterahvas meilt auto kohta kõigilt 10 eur küsis ja pärast tema seltskond millegipärast naeris, võta siis nüüd kinni kas andsime suvalisele inimesele raha või mitte aga ära nad pärast kambaga kõik sõitsid...
