2.-3. nädal, transiit koju
24.-26. detsember 2021
Reede hommik algas mõnusa jõeületusega ja paari tunni pärast olimegi taaskord Hispaanias: kuskil Kantaabria ja Leonese mäestike edelapoolses osas. Sihiks oli rada nimega “Pista del Morroqui” mis on 9 km pikk, kaljunõlvadel 800-1000 meetri kõrgusel kulgev hüljatud, osati asfalteeritud kuid autosõidu jaoks hooldamata kurikuulus teelõik. 1927-1940 raudtee hoolduseks rajatud hooldustee ehitusega oli seotud 15000 inimest, kellest 12000 seal oma elu kaotasid, sellest ka selle tee teine nimi: “surnute rada”. Eelinfo kohaselt on rada maalihke tõttu läbimatu, meie seda ei tahtnud uskuda ja läksime siiski, tegime lõunapausi raudteetunneli ääres, lisaks hulgaliselt pilte ja imetlesime vaateid, rada ei olnud just kõige hullem aga kui keegi oleks vastu sõitnud, siis oleks pidanud kõvasti vaeva nägema, et üksteisest mööda saada. Samas ehituse raskusest võis aru saada, sest tee oli rajatud järskudele mäenõlvadele, mis olid alt toestuseks kõrgete seinte näol kividest täis laotud + raudteetunneli rajamine mäe sisse. Lõpuks jõudsime keelumärgi ja tõkke taha ning seal see maalihe oligi, paraku ainult jalgsi läbitav, ka kõige parema tahtmise juures. Keerasime otsa ringi ja võtsime ühe teise tee mida sõites nägime, selle kaudu ronisime juba järgmistesse mägedesse umbes 1400 meetri kõrgusele. Aga ilm oli meil kehva: mäe otsas kõigest 4 kraadi sooja, pilved varjasid vaateid, tuul oli tugev ja vihm sadas alt üles jope alt ja ninast sisse, kuidas me jõululaupäeva peame?! Natukene tööd kaardiga andis meile lootust mägionniks, kuskil täiesti eraldatud üksilduses, võtsimegi läbi üpris kehvade ilmastikuolude keskelt tee natuke mägedest alla, lootuses varju leida. Läbi muinasjutulise metsa kus kasvasid samblaga kaunistatud suured puud viis meid kitsas metsarada, udune tee ja pilvisest ilmast tingitud valguse vähesus oli omamoodi maagiline. Mingisugusel uskumatul kombel sõitis meile vastu vana Patrol Y60, millest hüppas välja üks väga lõbus noormees kes küll inglise keelt ei rääkinud kuid jutuvadast ja käemärkidest võis aru saada, et ta juhatas meid selle sama metsaonni poole, jagasime käepigistused, naeratused ja kleepsud omavahel ära ning järgmise kurvi tagant juba paistiski Edreira jõgi, mille kõrgel kaldal armas, väike metsamajake. Asusime seda uudistama ja ukse avades võttis meid vastu soe õhk, sest majakeses oli isegi olemas ahi, millel oli lõbusatest Hispaanlastest veel tuligi all (tuli oli siiski puudest :) ). Seda tunnet ei ole ilmselt võimalik sõnadessegi panna, sest selliste ilmastikuoludega ei oleks eikuskilt oodanud selliseid super tingimusi jõulude pidamiseks: looduskaunis koht, kuiv ja soe metsamaja jõe kaldal, tupikteel, täielikus vaikuses ja eemal tsivilisatsioonist, nii eemal, et levi ei olnud isegi lähedastele helistamiseks, harva näeb isegi eraldatud laagrites levimärgil püsivat x-i.
Jõulusöögiks valmistasime kambaga ühepajatoidu, millesse igaüks sai anda panuse täpselt nii nagu ta ise tahtis ja küll see maitses lõpuks hästi, väljas krabistas vihma aga meil oli ahju ääres mõnus, soe.
Laupäeva hommikul koristasime enda järelt majakese, jätsime sinna pudeli Vana Tallinnat ja muud eestipärast nänni ning asusime uuesti teele, kuigi oleks hea meelega seal edasi puhanud, tasub kindlasti kunagi tagasi minna. Mööda imelist väikest mägirada tõusime ja langesime, tegime paar jõeületust, millest üks oli isegi natuke tõsisem ning seejärel tõusime uuesti mäkke ning saime selle reisi kõrgusrekordi u 1750 m, isegi väike lumesõda sai peetud.
Otsisime poodi aga kõik poed olid eranditult kinni, otsimise peale kulus natuke aega ära ja nii otsustasime järgmise huvipunkti külastuse edasi lükata ning lähedusesse laagri otsida, ronisime mäkke ja leidsime endile väikese platsi võimsate kastanite all. Rait ja Kai valmistasid meile maitsva õhtusöögi, sõime kõhud täis ja otsustasime varakult tuttu minna, sest vihma sadas nii kõvasti, et istumisest ei tulnud midagi välja. Sirvisin enne magama jäämist päeva pilte ja videosid, jõeületuste omasid vaadates taipasin ühel hetkel, et olime unustanud ühe väga tähtsa asja: ehitasime hiljuti ümber mootori õhuvõtu mille käigus sai lisatud teine õhukopsik koos lisafiltriga, sest mootori õhutarve on mootori õhutarbe jaoks liialt suur. Kuna lahendus on veel pooleli, nagu matkaautodel ikka, siis võtab teine filter õhku otse kapoti alt ja ei ole ühendatud snorkliga, seega sõites üle meetri sügavusse vette tekib oht, et õhusüsteem võib vett sisse tõmmata. Enne reisi pakkisime kaasa kummikindad, et kui jõeületuseks läheb, siis paneme õhuvõtule kinda ette aga tuli välja, et meist keegi ei mäletanud õigel hetkel hasardiga mitte midagi ning meil lihtsalt vedas, et vesi mootorisse ei jõudnud.
Pühapäeva alustame eile ära jäänud huvipunktiga milleks on Rooma Impeeriumi kunagine kullakaevandus “Las Medulas”, kaevandati seal juba umbes 2000 aastat tagasi ja tänaseks on mäkke uuristatud käigud sisse kukkunud ning tekitanud kõrged punasest savist sambad mis metsast välja kõrguvad ning hommikuse udukooslusega müstiliselt mõjuvad. Kulda leiti sealt u 800 000 kg ning kaevandamine lõpetati umbes 3ndal sajandil.
Edasi nühkisime läbi vihmase maantee 400 + transiidikilomeetrit, et järgmistele huvipunktidele lähemale jõuda, enne majutust sõitsime veel natuke looduses: läbime Tartalese kanjoni, asfalttee nii kitsas, et kaks autot küll kaljude vahele liikuma ei pääse; seejärel sõidame Sobroni kanjonis, piki Ebro jõe Santa Maria de Garoña tuumajaama tarbeks paisutatud kallast. Tänaseks on tuumajaam suletud ning selle dekomisjoneerimist alustatud kuid tegu on olnud kõige kauem töötanud tuumajaamaga Hispaanias (1971-2013). Vihma on terve päev sadanud ja õhtuks sätime endid Estavillosse majutusse. Majutuses võtsid meid vastu ema ja tütar kes lahkesti meile maja tutvustasid, majas on mitu tuba ja kaminasaal, õhtu sujub.
27. -28.12.2021
Esmaspäevast sai vaikne esmaspäev, kamp otsustas mõnusas majutuses veel ühe päeva puhata ning kõigil oli vaba kava. Oleme Baskimaal ja meist 40 km kaugusele jäi üks Euroopa kõrgemaid koski “Salto del Nervion” (Monte Santiago looduspark), algsed andmed väitsid küll vee vabalangemiseks 300 meetrit kuid hiljem lisandus veel numbreid: nt 220 m. Vahet pole, ära näha tuleb ikka. Parklast tuli koseni käia 4 km, ilm oli täitsa enam-vähem ja mööda matka-karjateed me sinnapoole astusime. Teel tervitasid meid suurt kasvu hobused ja hiljem ka mõned veised. Kui enamuse maast maha olime käinud, siis selgus tõsiasi, et jões mis kosena peaks kaljult alla voolama, polegi vett... ehk siis täna on meie “menüüs” kosk ilma veeta. Sellegipoolest oli vaade kanjonile võimas, vaateplatvorm ulatus üle kaljuserva ja selle äärelt alla vaadates olid kõrgused ja kaugused nii suured, et lausa raske tajuda. Meist allpool, kaljude vahel liugles Kaeluskotkas (Griffon Vulture) kes vaatas, et keegi talle toiduks hetkel ei kuku, võttis tuti kuivanud heina ja viis selle oma pesasse. Nad võivad elada 40 aastat, kaaluvad kuni 11 kg ja tiivaulatus on u 3 m.
Liikusime tagasi auto poole ja olime läbinud jalakestel u 10 km, kõhud olid tühjad ja asusime otsima kohta kus toituda. Toitumisega on Hispaanias aga see probleem, et pealelõunat-õhtu ei tööta köögid, käisime vähemalt 6 kohta läbi kuid ei midagi, McDonalds oli lõpuks meie valik ning liikusime tagasi majutusesse.
Teisipäeval jätkasime Põhja-Hispaania avastamist ning vaatasime üle Butroni lossi. Loss on ehitatud keskajal kuid tänane välimus on suuresti pärit 19 sajandi lõpust (inspireeritud Baierimaa losside stiilist), seest seda näha ei saa kuid juurdepääs ümber lossi käimiseks on vaba ja ilma piletita. Lossil on olnud erinevaid otstarbeid ning sellega on seotud ka verised sõjad (nt kodusõda Guerra de los Bandos). Lossi viimane otstarve oli pulmapidude paik kuid see tegevus on tänaseks pankrotistunud ning loss seisab lihtsalt vaatamiseks.
Edasi liikusime sarja “Troonide mäng” radadel ning läksime vaatama San Juan de Gaztelugatxe saart. Kes Troonide mängu on vaadanud, siis tunneb selles kohas ära Dragonstone kaadrid. Enne veel tegime väikese lõikeka 4x4 sõidukitele sobivale rajale kust avanesid võimsad vaated ookeanile, tee läks lõpuks nii kitsaks, et tekitas kahtluse kas siin üldse sõidetakse kuid mingid jäljed siiski olid ja maja õues askeldanud meesterahvas korra vaatas aga ei teinud sellest suurt probleemi, et seal sõidame, ju siis aeg-ajalt mingid sõidukid sellest võsast ikkagi ilmuvad.
Gas-Tea-Loo-Gat-seh saar on maismaaga ühendatud kivisilla abil 11 sajandil, eesmärgiga lihtsustada liikumist kirikusse mis sellel saarel asub. Meie pettumuseks oli osa sellest sillast kas kokku varisenud või muul viisil läbimatuks muutunud ning me ei saanudki täit rada läbida vaid pidime vaatepilti kaugelt imetlema. Kõrghooajal tasub piletid ette broneerida ja arvestada sellega, et rada nõuab füüsilist pingutust, sest see on järsk kivisillutis; plätud ja kingad on kindlasti välistatud, võib öelda, et isegi keelatud aga koht mida tasub siiski külastada. Detsembri lõpp pakkus meile päikepaistelist ilma ja 20 kraadi sooja.
Vahepeal juhtus meil väike õnnetus kus tagurdasime kitsal tänaval Fedexi mõlkis riskikulleri kaubikule oma taga asuva varurattaga küljeuksele veel ühe väikse mõlgi, ise ei tundnud aga meie poole jooksev hispaaniakeelne sõim andis märku, et midagi on juhtunud… peale mõningast omapoolset uurimist võis rehvi ja mõlgi vahel seose leida küll, hea küll… hispaaniakeelse jutuvada peale selgitasime välja, et ta tahab meie kindlustuse paberist pilti teha ning asi sellega laheneski, oeh. Rohkem polegi midagi kommenteerida kui, et võib olla: meie varurehv jäi terveks.
Õhtu poole ronisime mäkke, tuuleparki kust avanes võimas 360 kraadi vaade ümbrusele, isegi ookeani oli veel näha. Edasi sättisime endid natuke madalamale laagrisse ja saadame nüüd õhtut mööda vaatega Durango linnatuledele ja mägedele.
29.-30.12.2021
“Pikad puude read olid kuuvalguses tumedad. Mäkke ronival teel paistsid auto tuled ja mäe otsas oli näha kindluse valgustust” mitteametlik tõlge (Hemingway “Ja päike tõuseb”). Kolmapäeva alustame Pamplona linna kõrval, Ezcaba mäe (892 m) otsas asuva San Cristóbal-i kindlusega (Fort Alfonso XII) millele Hemingway oma raamatus viitab. 1878 kindluseks ehitatud ja 1934-1945 poliitvanglana kasutatud ehitis on rajatud mäe sisse ning on seotud ühe Hispaania kodusõja ühe veriseima episoodiga. Nende aastate jooksul üle 4000 vangistatud inimese, põhjuseks kõigest erinev maailmavaade. Sadade kaupa surmasid, mille põhjuseks on märgitud näiteks infarkt, alatoitumus, trauma jne. 1938 aastal toimus vanglas mäss, u 800 vabariiklast põgenes, üle 200 vangi hukati kohapeal, kätte saades; 14 mässu eestvedajat mõisteti surma ning ülejäänud kes Franco (Hispaania riigipea 1936-1975) vägede poolt kätte saadi jäeti nälja ja haiguste kätte surema. Kõigest kolm meest suutsid põgeneda ja jõuda Prantsusmaa piirile, 53 km kaugusele, nende põgenemistee on täna tuntud matkarada tähistusega GR-225. Vangis hukkunud maeti mitmetesse märgistamata massihaudadesse samale mäele. Need kes meie viimase Ukrainas käiguga kursis on, leiavad sarnasuse Tarankovi kindlusega, pealtvaates hästi ära tuntav struktuur ei olnud kindlusena kasutatav.
Saabusime kindluse juurde aga selle värav oli suletud, ainult ühiskondlikult kasulikku tööd tegev tätoveeritud tegelane pesi kindluse seina pealt graffiteid maha. Palju matkajaid ümberringi, asusime vanglasse sissepääsu otsima, natuke kõndimist ja allakäigu trepp oligi leitud: mida mööda kõik suurima heameelega laskuma hakkasid. Hoone välisseinad on võrreldes Tarankovi kindluse omadega hästi säilinud kuid näiteks sees ringi käimine ei ole nii lihtne, ronisime kambakesi üle ühe kraavi, et sisemust uurima minna kuid peale seda tuli juba järgmine takistus mille ületas vabatahtlikult ainult Siim. Paar raudlatti seinale astmeks toetatud ning peenikese nööri abil Siim väiksest aknast sisse kaduski. Pimedates käikudes, pealambi abil ta väga palju liiga huvitavat ei näinud, kõik sisu on mööblist ja muust tühjaks tehtnud. Liikusime mööda siseperimeetrit edasi ja leidsime väljapääsu kinni olnud värava kõrvalt.
Peale kindluse külastamist suundusime süüa otsima, järjekordse restoraniga oli mingi imelik lugu ja see oli suletud. Läksime selle asemel hoopis poodi ja pidasime lõuna Mercadona (meie Prisma moodi) parklas, laotasime oma võileiva materjali ja keedukannud laiali ning asusime lõunat pidama, möödasõitjatel ei olnud samuti igav: maskiga kaetud nägude silmad proovisid meie mustlaseestlaslaagrit salamisi või mitte nii salamisi piiluda. Huvitav on see, et oodatud avatud hispaanlastest jäi tihti hoopis teine mulje, võrreldes näiteks rumeenlaste või türklastega ei naerata siin tädid ja onud meiesuguseid matkajaid nähes.
Õhtuks võtsime suuna Pürenee mägede poole, et leida sealt endale õhtune laagripaik ja selgitada välja kuidas me saaksime külastada Cueva de las Guixas, lubjakivisse uuristunud koobast. Saime koopapiletid järgmiseks hommikuks, 9 eur/nägu ja asusime laagrit otsima, meie teel kohtasime taaskord inimesi kes meid nähes just kõige rõõmsamad polnud, eriti üks vanem meesterahvas. Samas liiklesime täiesti avaliku tee peal millel liikumist ei keelanud ükski märk. Ei tea siis kas üldiselt on matkajad Hispaanias palju kurja teinud või meile ainult tundub, et nad meid liiga rõõmsalt just ei tervita. See selleks, ronisime mõnusat metsateed pidi mäest üles, natuke liiga tuulisel platsil avanes meile vaade ümbritsevatele mägedele milledest mõnede omad lumemütsidega. Õhtuks sõime hernesuppi, mida tuuleke lahkelt puhudes meie lusikal parajaks jahutas.
Neljapäev algas Güixase koopakülastusega. Ca 20 liikmeline grupp võeti kokku ja viidi lukustatud koopasse. Giid rääkis hispaania keeles ja meie kuulasime audiogiidi pealt igas punktis inglise keelset juttu. Kahjuks oli audiogiidi salvestus oluliselt lühem kui giidi jutt reaalsuses ning “tänu” sellele jäi ilmselt nii mõnigi huvitav fakt kuulmata. Aga koobas ise on ilus: vee poolt natuke-natukese haaval 2,6 miljoni aasta jooksul lubjakivisse uuristatud koopas võib näha stalaktiite, stalagmiite, lugematuid looduse kivimustreid, magavaid nahkhiiri jne. Koopas on läbi ajaloo leidnud peale nahkhiirte varju ka inimesed erinevatel põhjustel, nt kodusõja ajal. Koopa pildistamine on lubatud aga rangelt välguta, sest nahkhiiri ei tohi häirida, samuti ei ole lubatud enda taskulambi kasutamine. Koobas on samas ise sobiva valgustusega varustatud, seega päris pimeduses kobama ei pea.
Koopa vaated olid ilusad, kuskil poolepeal oli koopa laes auk: legendid räägivad, et kunagi olevat seal naised täiskuu paistel endid noorendanud. Ühel korral järgnenud üks uudishimulik meesterahvas naistele koopasse ning olnud nähtust niivõrd šokeeritud, et jäi kurdiks ja tummaks. Guirandana de Lay oli nõidade kogukonna juht kelle vastu algatati kohtuprotsess, süüdistades teda laste ja meeste mürgitamises ning veel mitmetes tegudes. Aluseks võeti tummaks jäänud mehe kirjeldused (kuidas see täpselt välja nägi, ei kujuta ette) kes olevat oma “ütlusi” korduvalt muutnud kuid 1498 aastal mõisteti de Lay surma seitsme meeskohtuniku poolt Jaca linnas ning põletati tuleriidal. See on ainus paberil eksisteeriv kohtuprotsess mis käsitleb kohtuprotsessi “nõidade” osas. Kas ainus dokumenteeritud kohtuprotsess üldse või tänaseks paberil säilinud, jäi segaseks. Siim sai üldse aru, et esimene. Google otsingut kasutades jõuan Netflixi filmini “Coven of Sisters”, mis räägib Baskimaa nõidadest Hispaanias 1600 aastatel, väidetavalt osaliselt tõene kirjeldamaks nõiajahti mis sel ajal Hispaanias toimus.
Jõudsime koopa teise otsa, seal oli ilus looduslik galerii ja püstloodis trepp millest me kõik tahtsime kangesti üles ronida. Giid seletas hispaania keeles pikalt ja laialt, meie samal ajal saime lihtsalt koopa ilu nautida ja laes magavaid nahkhiiri kaugusest vaadelda. Ühel hetkel hakkasid kõik hoopis tagasi liikuma, mitte oodatud trepist üles. Giid jäi grupi tahaotsa ja asusin temalt selgitusi nõudma, tuli välja, et seoses koroonaviirusega ei lubata nahkhiirtele lähemale minna, et neid mitte nakatada.
Päeva teiseks pooleks asusime Püreneede mäestiku imeilusate vaadetega teid vallutama, siinpool on paraku suur osa neist kahjuks asfalteeritud ja liiga palju pole vaja meie sõidukeid proovile panna. Jälgida tuleb lihtsalt, et pimedates ja kitsastes kurvides kellegiga kokku ei põrkaks ja seistes vaadet nautides käsipidurit ei unustaks peale tõmmata ning käiku sisse jätta. Üks ilus tee oli meie peamiseks sihiks: Añisclo kanjonis looklev, väidetavalt kehva asfaldiga, väga kitsas, kohati kalju sisse uuristatud vana mägitee. Sõitsime sellest umbes 15 km ning enne seda kui tee kõige põnevamaks läks, tuli keelumärk lisatahvliga meile ette, kohaliku käest küsisime, et mis see tähendab, aru täpselt ei saanud mida ta vastas aga tundus, et pole mõtet pressima minna. Jube kahju kuid tuli selle teadmisega leppida ja edasi liikuda, vaated kanjonile olid ka teise tee pealt imeilusad, pildidel raske edasi anda. Päev veeres vaikselt õhtusse, asusime laagrit otsima. Kõrgete mägede vahel, all jõe ääres oli võrreldes mägedes viibitud päevase päikesepaiste ja 15 kraadise soojaga kuidagi eriti pime, külm ja kõle, isegi lund oli. Tegime mõned mini-jõeületused ning lõpuks hargnesime, et enne pimedat endile sobiv laagripaik leida. Rait ja Kai keerasid metsateele, mis viis nad väikese teetaskuni kust avanes super vaade mägedele ja külale, miski mõnus soe õhumass mäekülge soojendamas. Loodisime endi autod suurte kivide abil ööseks paika ja õhtu võis mõnusalt lõppeda. Tähtis oli pimedas ilma taskulambita mitte liikuda, sest kitsalt tupikteelt otse alla oleks olnud kõrge kukkumine.
31.12.2021.-6.01.2022
Kätte jõudis reede, väga tähtis päev, sest tegu on 2021 aasta viimase päevaga. Leppisime kokku, et käime toidupoes, otsime suveniiripoe ja hakkame kohe sobivat laagripaika otsima, eelistatult: soe, avar, vaatega külale või linnale, et rakette näha. Peale väikest tiirutamist leidsime omale veehoidla äärest, mäe otsas, mändide vahelt päikeselise platsi kus aastavahetus vastu võtta, nautisime pealelõunast sooja päikest, kahlasime läbi väga kurjade okkaliste taimede vee poole ja Siim käis väga külmas vees ujumas.
Õhtul hakkas Siimul halb, lausa nii halb, et ajas iiveldama (ei olnud alkoholi tarbinud) ja voodisse pikali, korduvalt käis ta ka oksendamas kuid olemine ei tahtnud kuidagi paremaks minna, võis arvata, et tal on ka väike palavik ning iga lõhn mis temani jõudis tegi olemise veel kehvemaks. Mingil hetkel kui teistel pidu otsa sai, oli kuulda kuidas veel keegi oksendab - see oli Rommi, kellel oli samuti väga kehva olla. Vastu hommikut rahunes Siimu olukord kuid väsimus oli suur ja toit ei tahtnud ka kuidagi alla minna.
Laupäeval, 2022 aasta esimesel päeval liigume vaikselt mäest alla, et alustada sõitu Eesti poole. Prantsusmaa piirini on umbes 70 km, lookleme läbi linnakeste ja püüame veel viimaseid kilomeetreid neid ilusaid Hispaania Püreneesid endile mällu salvestada. Hispaanias on ka õues maskikohustus, mida üllataval kombel 99,9 % inimestest täidab... samal ajal on tänavad täis vabaõhukohvikuid ja -restorane, mis on paksult inimesi täis, kes ei pea söögi ja õlleklaasi taga maski kandma. Kokkuvõttev vaatepilt on see, et tervest hulgast puntras koos maskita kohvitajatest mööduvad tänaval, lihtsalt jala käies maskiga inimesed. Sürreaalseks on see maailm muutunud. Matkaradadel maskikohustust vabas õhus kõik ei täitnud kuid ka seal kohtas palju inimesi kes üksikus metsatukas mask ees värsket õhku nautisid.
Siimu ja Rommi tervised olid endiselt kehvad, äkki on asi mingisuguses mürgistuses... aga millises? Sõime ju kõik eelmisel päeval sama toitu, siis tekkis aga Rommil teooria, et äkki oli asi mõnes nendest kurjadest okastega taimedest mis meid eile vee äärde seigeldes torkisid. Teooriaga klappisid ka Siimu säärtel olevad rohked punased väikesed torkeaugud ning see, et Siim kondas eile kuskil põõsavahel ajaviiteks veel ringi.
Teooria otseselt kinnitust doktor googlega ei leidnud kuid tuletas meelde, et igat taime pole vaja puutuda, veel vähem suhu pista.
Enne Prantsusmaad läbime tunneli nimega Vielha ( Juan Carlos I Tunnel), see on meie Patroli seni kõige pikem läbitud tunnel, pikkusega 5,23 km. Selle tunneli kõrval asub ka vanem tunnel, mis valmis 1948 aastal ja oli omal ajal pikim tunnel maailmas (Alfonso XIII, 5,24 km), täna on see varutunnel kuid kasutamiseks ohtlikele veostele igapäevaselt. Vielhast alustades on tõus12,3 km pikk. Selle vahemaa jooksul kogub tee kõrgust 664 meetrit. Keskmine protsent on 5,4%. Meie sõitsime teed hoopis langevas suunas, tunnel oli sirge ja 4nda käigu mootoripidurdus hoidis täpselt parajat kiirust. Igal juhul lahe kogemus.
Prantsusmaa võtab meid vastu kiiruskaamera pildiga, kes täpselt trahvi sai selgub hiljem, sest kolme auto möödudes käib kaks välku. Lisaks tervitavad meid kõrged diislihinnad (kõrgeim nähtud hind 1,89 eur/l). Õhtuks otsime endile hotelli, 60 eur/öö + hommikusöök 9,5 eur inimene, ehk siis kokku ca 80 eur. Hotell ise oli retro aga siiski puhas, pigem tekitas pettumust hommikusöök sellise raha eest: jogurt, krõbinad, sai, juust, sink ja rohkem mitte midagi.
Õhtul käib Margit süüa otsimas hotelli vastas asuvast McDonaldsist, ukse värk prantsuse mäkis jääb natuke segaseks ja lahti tuleb tõmmata esimene ettejuhtuv. Margit esitab tellimuse, saab selle kätte ja vaatab, et kust siis välja pääseda... seal kus kõige suurem sagimine käib kontrollitakse maski ja koroonakoodi olemasolu ning otsustab oma valitud uksest - mis osutus varuväljapääsuks - ka väljuda. Olgu öeldud, et koroonapropuska on tal olemas.
Teemaksud on siin üpris krõbedad ning aeg-ajalt arusaamatu arvestussüsteemiga. Meie patrolil on peal katuseboks, teisel patrolil katusetelk ning Toyotal katuseraam ning saame kohati täiesti ebaselgeid erinevusi maksu tasumisel, meie jaoks kalleim lõik oli ca 30 euri, kokku läks Prantsusmaa läbimine teemaksu näol ca 100 eur. Tasumine putkast putkasse, üksikud putkad arvestasid juba auto nr järgi (st piletita).
Pühapäevasel sõidupäeval teeme möödasõitu ühest kaubikust kui järsku käib kuskil vali PTSSSSSSSST, meie Patroli kapoti all. Jäime tee äärde seisma ning vana hea (suht uus tegelikult) turbolõdvik oli lahti tulnud, kruvisime selle uuesti kinni ning tee võis jätkuda.
Päeva teine ehmatus kuulus suitsupaki hinnale, mida taaskord lihtsalt vaatasime - 15 eur/Marlboro 20 sigaretti. Ning kolmas ehmatus oli vb prantslastel kes meid maskide tagant suurte silmadega vaatasid. Need suured silmad panid kuskil ajuarhiivis tööle tulukese mille sireenid rääkisid kurjast Saksamaa politseist kes meiesuguste autosid rajalt maha võtavad. Kiire googeldus viis meid teadmiseni, et erinevates EU riikides on linnasid ja piirkondasid kuhu ei võigi oma vana diisliga sisse sõita: Map (urbanaccessregulations.eu).Neljandaks: kirjutasin siin blogi ja ühel hetkel, ei kuskilt läks ka minul süda pahaks ja kohe nii pahaks, et oligi päris hull. Keset Prantsusmaa kiirteid, pimedal kellaajal ei ole just kõige sobivam hetk teepervel maosisaldist tahtetu lihastegevusega suu kaudu välja paiskama hakata. Selline jama kestab umbes 24 h, järgmised 48 tundi vaevab samuti kuidagi töss olemine ja kogu blogikirjutamine ning piltide sorteerimine on vastunäidustatud. Teeme dr google abil kindlaks, et meie seltskonna sai ilmselt kätte noroviirus. Õhtuks jõuame Saksamaale ja pargime endid metsavahele tühja autoparklasse kuhu ööpimeduses ühineb meie parklamagalasse ka uhke Mercedese 6x6, Krug Expeditoni poolt ehitatud matkakas - suur ja ilus, kindlasti mugav ja ilus elada kuid meie otsitavate radade jaoks ikka väga suur aga eks nii palju kui on erinevaid inimesi, on ka erinevaid soove, tahtmiseid ja unistusi kuidas reisida.
Esmaspäev algab sõiduga, lõunaks läheme süüa otsima aga Saksamaa on otsustanud viiruse tõrjeks söögikohad kinni panna, isegi klassikalist kaasamüüki ei toimu kui mingisugused tingimused on täitmata. Äri õitseb muidugi McDonaldsil kellel on drive-in luuk ja McDonaldseid siin jagub. “Hoolime enda ja teiste tervisest”!
Mingil hetkel viskab vedru välja reisi alguses parandatud generaatoririhma pingutusvedru, mis on nüüd otsustanud teisest otsast ära murduda, ka see tuunitakse piltlikult öeldes tati, teibi ja seibiga piisavalt heasse seisundisse, et sõitu jätkata. Asume uut vedrut otsima, sest olemasolev vedru ei ole enam usaldusväärne. Keerame suhteliselt lähedal asuva autolammutuse poole aga selle väraval kahjuks silt, et nad viibivad kollektiivpuhkusel. Kõrval asub autoteenindus kus tuled säravad ja autod pargivad, Siim läheb sinna abi otsima ja vestlus kõlas umbes selliselt:
Siim näitab vedru pilti: “kus võiks seda detaili saada?”
Tüüp: “kõrvalt, lammutusest”
Siim: “nad viibivad puhkusel”
Tüüp, irvitades: “ma tean”
Mnjah, kehvake maik suus leiame lahkudes veel ühe autoteeninduse kus juba kaasa mõeldi ja teises linnakeses asuvasse teenindusse suunati, läksime sinna ja seal telliti meile jupp järgmiseks hommikuks kella 8ks. Otsisime metsatuka ja parkisime endid hommikuootele.
Teisipäeva hommikul ootab meid lubatud ajal teeninduses vedru, saame selle kätte ja vahetame ära ning sõit kodupoole jätkub. Umbes poolest päevast jõuame Poola, maski kannab siseruumis see kes tahab, söögikohas ega hotellis koroonapaberit ei küsita. Kilometraažiks saab 900 + km, selle reisi pikim sõit.
Kolmapäeva õhtuks pargime endid juba Leedu metsa. Terve reisi vältel ei ole me lõket teinud aga selle reisi viimases, küllaltki jahedas metsalaagris proovime märgade puudega lõket üles saada. Leiame ka natuke metsakuiva ning sussutame lõkke lõpuks mõnusasti põlema ja lõkkelõhna riietele, muidu äkki Eestis ootavad 4x4 sõbrad ei võta võõrasti lõhnavaid karjaliikmeid oma karja tagasi.
Neljapäeval jõuame Lätti, avastame, et meie lemmik Läti-Leedu piiri ääres olev söögikoht on uksed kinni pannud, mitte ajutiselt vaid ilmselt igaveseks, sest majal ripub silt “for rent”.
Eesti tervitab meid juba päris talvise olemisega ja ilusa heleroosa päikeseloojanguga ning õhtuks olemegi taaskord kodus.
