1. nädal
17. -18. detsember 2021
Tahtsime minna Marokosse, Rait organiseeris meile rekka, et autod Hispaaniasse ette saata ja sellevõrra transiidisõidu pealt aega kokku hoida. Natuke hiljem selgus aga, et Maroko merepiir Hispaaniaga (Algericas-Ceuta) on kinni ja me ei saagi sinna, väike plaan oli ka, et läheme siis Prantsusmaalt praami peale aga Prantsusmaa praamidel ei lubatud ka enam Maroko poole seilata. Olgu, puhkus oli ju paigas, rekka tellitud, võtame siis Hispaania ette, natuke soojem ikka kui Eestis.
Autod pakkisime 5.12 rekka peale ja 11.12 olid nad Malagas. 17nda varahommikul ärkasime kell 3:00 öösel, et lennuki peale ennast sättida, korra Riias vahemaanduda ning siis juba kell 11:05 Malagas olla. Lennujaamas võttis meid vastu päiksepaisteline ilm, temperatuur natuke alla 20 kraadi. Väga mõnus. Kaks ette organiseeritud kohalikku toredat eestlast võtsid meid lahkesti autode peale ja viisid meid meie autodega uuesti kokku. Autodega oli kõik korras, keerasime süüte sisse ja läksime seikluseid otsima. Seiklused leidsime juba esimesel tunnil kui söögikohta otsisime - ühe kuiva ja kivise jõesängi näol mida ääristasid kõrged pillirood. Kahjuks muutus rada lõpuks meie autode jaoks liiga kitsaks ja pidime tuldud teed tagasi minema, sellegipoolest oli seal lahe oma maanteepunnis rehvidega loksuda. Leidsime söögikoha ka, tankisime kõhud täis ning läksime endale põõsast otsima kuhu endid ära peita.
Hispaanias on nö “wild camping” ametlikult keelatud, erinevaid blogisid lugedes selgus nendest, et sellegipoolest inimesed ööbivad looduses ja viisakalt käitudes pigistatakse üldiselt silm kinni. Keeld on rangem just Vahemere äärsetes piirkondades, täielik keeld on rahvusparkides; lõket ei tohi teha ja Eestis olevad harjumuspärased RMK-tüüpi platsid puuduvad. On olemas terve suur hulk ametlikke kämpinguid kuid need on suures osas vaid hooajal avatud. Samas on lubatud autos öösel magada kuid kui lauad ja toolid oled välja tõstnud, siis loetakse seda kohe kämpimiseks ja võidakse teha trahvi. Soovitus on öösel oma lauad-toolid kokku korjata, siis on väiksem võimalus, et keegi öösel pahandama ei tule.
Võtsime otsingusuuna järgmise päeva huvipunkti kanti, absoluutselt kõik väikesed teed olid aiaga piiratud, täiesti võimatu kuhugi ennast ära peita. Peale mõnda tundi otsinguid leidsime lõpuks endale põõsa kuhu ennast ära peita. Kirjelduse järgi võib tunduda üsna trööstitu kuid tegelikult leidsime laheda vaikse nurga ja ümberkaudsetes põõsastes nohistas meiesuguseid metslaseid teisigi.
Laupäeva (18.12) hommikut alustasime El Caminito Del Rey matkarajaga ja see ei ole niisama koht, vaid kõrgete kaljude seinale rajatud tee, mille vaated võtavad hingetuks. Kaljud ise on umbes 400 meetrit kõrgel ja rada on tehtud umbes 100 meetri kõrgusele. See rada ei ole olnud alati ametlik ja seda on kunagi peetud maailma üheks ohtlikumaks jalgteeks. 1901 aastal alustati selle tee ehitamist, et lihtsustada hüdroelektrijaama hoolduseks vajalikke ligipääse, tee ehituseks kulus 4 aastat. 20 aastat hiljem külastas seda rada Kuningas Alfonso XIII, millest ka selle matkaraja nimi, tõlkes midagi sellist nagu: kuninga väike jalgrada. Mingil hetkel rada enam ei remonditud ning selle kehva seisukord meelitas inimesi üle maailma teravaid elamusi otsima, nii mõnigi inimene jättis sinna oma elu. 2014 aastal alustati tee renoveerimist ja täna on seal üpris ohutu jalutuskäiku teha. Rada ise on umbes 5 km pikk aga koos piletiüügiputkani kõndimisega tuleb kokku läbida ca 7 km. Pilet maksab 10 eurot ja pähe antakse kiiver ning seiklus saab alata. Rada algab ja lõppeb erinevas kohas aga turistidele on pandud käima buss, mis iga poole tunni tagant inimesed alguspunkti tagasi viib. Kokkuvõttes on see matkarada mida tasub kindlasti külastada, tohutult looduskaunis koht. Kes inimeste rohkusest vaimustuses ei ole, siis tasub see külastus ette võtta hooajavälisel ajal, siis inimesi vähem ja temperatuur jalutamiseks täpselt paras. Meie nautisime täiega!
Peale matkarada pidasime lõuna ühes toredas söögikohas, täiendasime varusid ning asusime uuesti ööbimiseks põõsast otsima. Peale lugematuid aiaga piiratud väikseid radu leidsime väga ägeda suurte kivide ja mägede vahel oleva väikese platsi ja asusime õhtut pidama.
19.-22.12.2021
Eelmisel õhtul tõusis kõva tuul mis öösel meid ja meie autosid tugevalt kõigutas, isegi Rommi ja Margiti katusetelk oli mitu korda peaaegu kokku käinud. Pühapäeva hommikul asusime uuesti teele, uusi radu otsima. Uute radade otsimine on Hispaanias uskumatult keeruline, iga maaomanik on oma krundi ära tarastanud ja värava tabalukuga kinni pannud. Suure vaevaga leidsime päeva teises pooles ühe kruusatee mis omakorda viis pinnaseteele ning leidsime ööks sobiliku sümpaatse puudealuse platsi, kahe aia vahel. Kuna kell oli veel vähe ja valget aega jätkus umbes paariks tunniks, siis otsustasime, et vaatame kuhu rada edasi läheb. Eespool, mäe otsas, silmasime mingeid varemeid ja pöörasime ninad sinna poole. Enne varemeid oli linn mille kitsaste tänavate vahelt raalisime endale tee mäkke 15 sajandi Visigoth kindluse juurde. Seejärel võtsime tee uuesti ennem leitud laagrisse, laagrit ümbritsev loodus andis tunde nagu oleksime hoopis Marokos. Õhtu edenedes ootasid kõik kella 22:00, et magama minna aga mingil toredal kombel läks just siis kõigil tuju ülevaks ja uni oli peast pühitud. Siim otsustas esimesena otsa lahti teha ja põhku pugeda. Umbes tunni pärast, kuskilt kaugusest hakkasid paistma nagu auto tuled, mis tulid meile koguaeg lähemale, lõpuks saime aru, et see on hoopis keegi taskulambiga, kõik naised jooksid laiali, kes katusetelki ja kes auto taha. Rommi ja Rait otsustasid löögi enda peale võtta kuniks tulevihk jõudis meie laagrisse ja küsis: “noh, mis teete siin”, see oli Siim kes oli vahepeal üles ärganud ja jalutuskäigule läinud. Kõik olid rõõmsad, et see polnud püssiga kohalik ja olemine läks edasi.
Esmaspäeva hommikul proovisid kõik ennast kuidagi üles äratada ja uuesti teele asuda, leidsime umbes 10 km lõigu aedade vahel, et mööda pinnaseteed edasi kulgeda. Väravad olid imekombel lahti kuniks väravani, mis ei olnud lahti, sellel õnneks tabalukku polnud, otsustasime mitte tagasi sõita, avasime värava ja sulgesime selle enda järelt.
See tekitas küsimuse, et äkki on Hispaanias hoopis nii, et võib ikkagi nendel eramaadel sõita, lihtsalt tuleb värav enda järgi kinni panna. Natukene internetist infot otsides tuli välja, et see teede sulgemine ongi Hispaanias suur probleem ja seda tehakse tihiti ebaseaduslikult. Jõudsin kuhugi lehele kus olid ka palju nähtud musta ja valgega märgid, mis ei tähenda mitte arvatud eramaad vaid hoopis võimalikku jahipidamise ala, uskumatu, et seda ala on sadade kilomeetrite kaupa. Niipalju oli ka öeldud, et see ei tähenda, et teed ei võiks kasutada, lihtsalt probleemi tekitavad need tabalukuga lukustatud väravad ja nii võib ennast üsna kaugele tupikusse sõita. Veel üks huvitav infokild, millesse ma väga pikalt pole jõudnud süveneda aga mis tuli välja eramaade otsinguga, et Hispaanias on väga suur probleem nende majade või aladega kus mingil hetkel kedagi ei ela: nendesse võivad sisse tulla elama võõrad (squatterid) ja õiguskaitse võib tihti nende poole jääda ja neid pole võimalik kerge vaevaga oma krundi pealt või eluruumidest välja tõsta. Teema on lõpuni süvenemata, nii, et kes tahab see otsib ise lisa.
Emsapäevast saigi planeerimata sõidupäev, jõudsime otsapidi Portugali ja käisime isegi Elvas ära. Ilm oli küll soojemapoolsem kuid tugeva vihmasajuga, kõik olid eelmisest õhtust ja sõidupäevast väsinud ning aeg oli ka endid tolmust ja eelmisel laagriplatsil olnud kitsepabulatest puhtaks pesta. Seega võtsime ette ühe toreda hotelli (Cabeças do Reguengo), hotellist omakorda broneeriti meile õhtusöögi paik ning taksosõit sinna. Meid sõidutati Urra-sse, O Alvaro nimelisse söögikohta. Seda restorani peab vanapaar ja koht ise on pisike ja hästi kodune, isegi taldrikud olid nähtavalt kulunud ja tunda oli, et rõhku pandi hoopis muudele asjadele kui säravatele ja peenetele asjadele. Sõime kõhud täis, arve ca 120 eur + taksosõit edasi-tagasi 60 eur/6 inimest.
Teisipäeval algas sõit taaskord, oleme vist juba kolmandat päeva sihtinud kohta nimega Nazare, Portugalis, et jõuda Atlandi ookeani äärde. Nazare on kuulus koht kuna rannikule jõuavad maailma ühed suurimad lained - kui kõik soodsad tingimused seda lubavad. Nazares on surfatud 30,9 m lainel alles eelmisel aastal. Ka meie tahame suuri laineid näha, hooaeg nendeks on oktoobrist-märtsini ja käesolev detsembri lõpp peaks klappima küll.
Hommiku poole otsisime mõned kõrvalised teed ja proovisime Tejo jõge praamiga ületada. Praam kahjuks ei sõitnud ja jõgi oli autodega ületades pehmelt öeldes liiga lai ja sügav. Võtsime suuna dinosauruste rajale “Monumento natural das Pegadas de Dinossaurios” kus pidavat olema üks pikim dinosauruse jäljerada maailmas - 142 m. Pilet maksis 3 eur/inimene, jalgrada u 2 km pikk. Vanast kaevandusest tehti avastus jäljereale aastal 1994. Seal on kaevatud kivist pinda u 20 meetri jagu, et dinosauruse jälg täies pikkuses suurel platool paljastada. Jäljed kuulusid suurele rohusööjale kelle nime ma ei saa praegu otsida, sest interneti levi puudub kuid tegu on selle pika kaela, väikese pea ja suure kerega tegelasega kes elas 168 miljonit aastat tagasi. Dinosauruste jalajäljed vaadatud ja üles pildistatud jätkasime teekonda Nazare poole.
Sealt kandist leidis Siim maastikusõidu ala, piltidel palju maastikuautosid erinevate liivadüünide peal, sees ja vahel. Ilmselgelt oli meil sinna minek. Pikad rajad tõusude ja langustega, ikka nelivedu ja lukud sisse ning läkski hullamiseks. Koht meenutab Nõva. Lõpuks jõudsime eriti suurte tõusudeni, proovisime ka üles saada kuid lõpuni ei hakanud keegi proovima, ikkagi 4000 km kodust ja reisi algus, polnud mõtet liiga hulluks minna aga koht on mida meelde jätta. Lähedusest leidsime laagri, käisime Atlandi ookeani ääres laineid vaatamas ja nautisime õhtut.
Kolmapäeva hommikul vaatasime taaskord ookeani aga väikese murega, sest Kaid oli hakanud piinama hambavalu, otsisime esimese hambakliiniku ja läksime asja uurima. Meid võeti lahkesti vastu, Kai suust tehti pilti, puhuti õhku suhu ja jõuti järeldusele, et tegu on tõenäoliselt juurepõletikuga, juureraviks ei läinud, sest antud kliinik seda teenust ei pakkunud ja tegu on ilmselt pikema protsessiga. Välja kirjutati antibiootikumid ja valuvaigistid ning rahustati, et kui põletiku maha saab võib ka Eestis selle probleemiga edasi tegeleda. Arve 30 eurot + ravimid 14 eur.
Edasi läksime Nazaresse, majaka juurde, kus tekivad väga suured lained, sest enne majakat meres on süvik ning küljelt tulev hoovus ja lained annavad selle kohapeal võimaluse tekkida eriti võimsatel lainetel. Nägime ka ühte surfarit kes laineid püüdis. Tänaseks prognoositi tõusulaineid u kella 17ks, jäime aega parajaks tegema ning läksime süüa otsima. Söögikohas serveeriti meile terve suur hunnik liha mida meil ka üle jäi, lasime selle kaasa pakkida, maksime arve ca 60 eur/6 inimest ja läksime suveniiri jahile. Kui Nazaresse tagasi jõudisme, siis avastasime, et kaasa pakitud liha oli maha jäänud, järgi ei hakanud minema, ei tea mida need teenindajad seal kohapeal küll meist mõtlesid.
Aga, et ilm on mõnus, päike paistab, väljas ja vees on u 15 kraadi sooja ning päikese käes hakkab täitsa palav, siis otsustati ennast laintesse jahutama minna. Kõigil silmad, suud ja kõrvad liiva täis aga nägu õnnest naerul. Ja siis oli aeg vaatemänguks suurtele lainetele, mis olid küll kaugel rekordilistest kuid meie läänemereliste jaoks siiski Suured. Nautisime vaatemängu, püüdsime laineid pildile ja jooksime nende eest ära ning siis sättisime ennast laagriotsingutele, mitte kaugel eilsest kohast, leidsime täna koha vaatega ookeanile. Super, tänase päevaga ookeani ääres võib täiega rahule jääda.
23.12.2021
Neljapäeva hommikul vallutasime üle-eelmisel päeval leitud liivadüünid, alt me üles eelmisel korral ei jõudnud seega otsustasime hoopis ülevalt alla sõita. Pehme liiv ja järsk langus panid autode tagumikud rõõmust tantsima – meid lihtsalt natuke elu üle järgi mõtlema. Väike mõttepaus veeretas meid õnneks turvaliselt kõrgelt düünilt alla ja alustasime oma sõidupäeva tagasi Hispaania poole.
Ühe järjekordse teemaksuputka juures kostus meie Patroli kapoti alt kaeblikku käuksumist, mehed sukeldusid peaga kapoti alla ja sealt leidsid nad generaatori rihma murdunud pingutusvedru, tunnike pusimist (piltlikult öeldes: natuke tatti ja teipi) ning sõit võis edasi minna. Portugal kooris meilt kiirteel veel seitse nahka; naha kooris ka pealtnäha lihtne toidukoht ja nii see päev õhtusse veeres ning aeg oli laagrisse laskuda: leidsime laagrikoha Tamega jõe ääres, mägede vahel.
Portugali teemaksudest veel niipalju, et Portugalis on kaks süsteemi: ühed on automaatsed teemaksu kogumise kaamerad ja teised on klassikalised putkad (pilet ja maksuputka), klassikaliste putkadega oli lihtne aga automaatsete kaamerate osas selgus hiljem tõsiasi, et järgi ei saa tasu maksta kuigi alguses meil selline mulje jäi, sest küsisime infot ka Portugali piirivalvelt mõni päev tagasi kui Portugali sisenesime. Seega enne Portugali sisenemist tuleks siiski teemaksu pilet internetist osta või esimesest postkontorist. Käisime nüüd ka postkontoris oma murest rääkimas kuid teenindaja ütles, et järgi maksta ei saa või ta lihtsalt ei saanud meie pahateost täpselt aru... Tuttav Portugalist arvas üldse, et äkki ei juhtugi midagi või kui juhtub, siis trahvi ei tehta vaid palutakse lihtsalt teemaks väikese teenustasuga ära maksta, jääme ootama. Üks kõige kallim mõne km pikkune lõik jäi eriti meelde, sest selle eest taheti lausa 10 eurot; diisli hind Portugalis ca 1,6 eur/l aga pakk sigarette ja pudel veini on võimalik saada mõne euro eest, viimaste hinda me lihtsalt vaatasime huvipärast :) Lõunases söögikohas serveeriti meile kuhjaga toitu: seest toores üli õhuke lihaviil, isegi kala oli medium cooked - kala kohta sai ka kommentaar tehtud aga see ilmselt ei meeldinud arve tegijale ja raha võeti meie käest ka alguses serveeritud saia, pasteedi ja oliivide eest (mis üldiselt on hinna sees): arve kokku 95 eur/6 inimest.
Kai loeb uudistest, et Hispaanias tuleb alates tänasest ka õues maski kanda…
