1. nädal, transiidiseiklus
1.-2. päev / 19.-20.06.2020
Esimeste reisipäevade rõõmud Eesti-Läti-Leedu on läbitud ja oleme jõudnud otsapidi Poola, Lublini kanti.
Järgmine rõõm on kuhugi jõudes: ööbimiskoha otsimine - vahel sujub aga vahel on vaja kõvasti vaeva näha... Nagu ka täna. Me üldiselt otsime veekogu lähedust, jõudsime kohta kus keelumärki ees ei olnud kuid olid miskised poolakeelsed sildid, sõitsime edasi kui ühel hetkel oli meie taga valge maastur, mis lasi pikalt ja närviliselt signaali. Jäime oma seltskonnaga seisma ning Tõnis üritas vihase ja karjuva (ilmselt ka purjus) mehega kontakti saavutada kuid tulutult. Mees karjus midagi, et tema on selle tee ehitanud ja meie tuleme siia justkui koerad...
Kurja mehe koordinaadid: 51.53908° N, 23.08831° E
Eks läksime siis ära, olgu öeldud siinkohal, et lähtume põhimõttest, et keelumärkide jms alt sisse ei sõida. Vahel on ainult juhtunud, et jõuame teisele poole keelumärki kogemata, teiselt poolt tee otsast kus märki pole olnud.
Jätkusid meie otsingud, oleme rahvuspargis "Poleski Park Narodowi" kus enamus teeotsad on tõkkepuuga piiratud. Ühelt infosildilt lugesime välja, et pargi külastus on lubatud vaid ehast koiduni.
Lõpuks jõudsime tasulisse telkimiskohta: 51.44431° N, 23.23968° E kuhu maksmine on veidi komplitseeritud, sest maksuputka oli kinni aga saime teiste matkajate käest info, et saame ka hommikul oma osaluse maksta. Kolm autot ja kuus inimest läks maksma 51 zlotti e umbes 11 eur.
Temperatuur on täna kõikunud 16-29°C, oleme saanud äikest ja päikest, tehnika on korras ja seltskond on vahva.
3.päev / 21.06.2020
Tänase päeva esimesed 100 km lõuna poole on toonud maastikupildi muudatused ning meie oodatud mäed hakkavad vaikselt kuju võtma. Õhtuks oleme Lõuna-Poolas, Karpaatide alguses. Tehtud on paar jõeületust, sõidetud paar metsarada, vihma sajab ja istume siin väikese varju all Poolas, kurvakodus.
4. päev / 22.06.2020
Öö möödus paduvihmaga, hommikuks on saanud laagri sissesõidu teest oja ja mägedest pahisevad alla veejoad millest eile polnud aimugi.
Juba eile oli teada, et Eestisse, teiste seas Poolast ja Rumeeniast tagasi saabudes peame jääma viiruse nakatumiskoenfitsendi tõusu tõttu eneseisolatsiooni. Lootus on, et selleks ajaks kui tagasi Eesti poole suundume on ehk ka olukord nendes riikides paranenud ja ei pea ennast isoleerima.
Keeruline on olukord ka transiidimaa Ungariga kus on öeldud, et turiste sisse ei lasta ja Rumeenia nimekirja on Eesti veel samuti kollases nimekirjas, mis tähendab, et peaksime seal ka karantiini olema. Siseinfo kohaselt uuendab Rumeenia täna kell 16.00 nimekirja ning lootus on, et Eesti on seekord rohelises nimekirjas. Võtame praegu sihiks Slovakkia Tatra mäestiku ja kõik huvitava mis vahepeale jääb, ikka mööda väikseid teid. Peale lõunat saame teada mis saab Rumeenia külastamisest ja ehk muutub paari päevaga Ungari piiriinfo. Kui piirid meie jaoks ei avane, siis mängime lihtsalt oma plaani ümber.
Meie Patrol läbis enne reisi põhjaliku südameoperatsiooni (miks jne võtame mingil muul hetkel jutuks), peale sellist remonti on mõistlik ja tungivalt soovitatav ära vahetada esimesed paar tuhat km sõitnud mootoriõli, sest tõenäoliselt on mootori sissetöötamisel ringlusesse sattunud väikseid metalliosakesi.
Toyota ekipaaž vajas pliidigaasi, teine Patroli ekipaaž vajas kummikud ja nii me tsivilisatsiooni poole suundusime, kõik vajalik hangitud, õli vahetatud (jep, sissetöötamisjäägid olid näha, mitte palju aga siiski), saame taas metsa ja mägesid minna vallutama.
Pealelõunaks jõudsime Slovakkiasse, vahepeal oleme teada saanud, et Ungari võttis piirangud maha. Rumeenia kohta pidi täna kell 16.00 uuendatud riikide nimekiri ilmuma aga seda veel ole. No mis seal ikka, läheme ootame piiriuudiseid Karpaatide mäeahelikku kuuluva Kõrg-Tatrate otsas.
Õhtuks oleme Kõrg-Tatrates, võtsime sel korral sihi ametlikku campingusse kus saame ennast puhtaks pesta ja homme värskelt särada. Käib õhtusöögi valmistamine, täna sööme kanapastat. Ilm on meil siin vihmane ja temperatuur on ca 14°C, tundub, et meie saame klassikalise jaanipäeva ja teie Eestis mitte-klassikalise. Ilmateade ennustab siia homseks õnneks päikest. Rumeenia kohta meil veel infot ei ole ja võtsime homseks plaaniks avastada siinset mägede elu ja proovime autoga võimalikult kõrgele jõuda, Slovakkia kõrgeim tipp on mägi Rysy 2499 m.
5.päev / 23.06.2020
Üritasime vallutada Tatraid aga eksisime teelt, siis üritasime vallutada jala ühte matkarada aga eksisime ka sellel teel. Võtsime vastu otsuse, et liigume Ungarisse lõkkekohta ja võtame seal jaanipäeva vastu, nüüd oleme endiselt Tatrate kandis kui Veikko ja Ketlini Patrolil kadus äkitselt jõud, jäime seisma ning turbo lõdvikusse on keegi augu sisse närinud ja miskipärast ka radikavent ei tööta ja seetõttu kuumeneb mootor üle. Augu parandasime ära ja proovime vendi sundkorras tööle saada.
Jahutust korda ei saanud ning suundusime lähimasse linna Popradi, et autojupipood üles otsida. Samal ajal muidugi ventikas tegi veel viimaseid hingetõmbeid ja pani oma haiguses kahtlema, tellisime poest doonororgani homseks hommikuks ja avame täna laagris lisaks jaaniõllele ka ventika ning veendume, et viga on just selles.
Seni kui teised aru pidasid läksime Siimuga võimalikku õhtust laagrikohta üle vaatama. Sattusime kohe slummi, kus inimesed pesid kraavis oma pesu, seejärel kuhugi suure maanteesilla alla, kus jooksis jõgi millest oli vaja muidugi kohe läbi sõita. Jõgi osutus sügavaks, sügavus umbes poole ukseni. Ära ei viinud, sest muidu oleks siia raske kirjutada. Kui jõest pilti läksin tegema, siis juba oli teisel pool jõge meile järgnenud keegi kahtlane jalgrattur. Ilmselgelt ei olnud tegemist väga hea kohaga.
Ühinesime taas teistega, panime maskid ette ja läksime poodi toidujahile. Peale seda tulime teise soovitatud laagrikohta (sest eelmine oli väääga kahtlane piirkond). Siia tõustes läks kuum-Patrol jälle kuumaks ja jahtus enne, kui lõplikult laagrisse pargitud sai. Siin on nagu peaaegu Eestis, lilled õitsevad aastal, ilm on ilus, linnud laulavad, eristuvad pildis need ilusad Tatrad.
Niisiis, Ungarisse me täna ei jõudnud ja proovime homme peale uue jupi paigaldust otse Rumeenia piirile, uut piiriinfot pole aga Veikko helistas saatkonda ja sealt öeldi, et saame sisse ilma karantiinita. Näis.
Update kell 21.17 - Eesti lisandus roheliste riikide sekka, kes jõudes Rumeeniasse ei pea jääma karantiini. Täpsustades kohaliku teadjamehega tuleb välja - teadmiseks kõigile - et see kehtib ainult Rumeenia kodanikele, kes saabuvad Eestist jt rohelistest riikidest Rumeenia nimekirjast. Vaatame mis homme saab.
Ilusat jaanipäeva teile sinna Eestisse!
6. päev / 24.06.2020
Hommik algas ventilaatori vahetusega, mis alguses tundus aitavat ning võtsime suuna Rumeeniasse kuna sain eile kirjutatud avaldusele vastuse, et Eestlased on rohelises nimekirjas ja turistidele on siiski rohelistest maadest sisenemine lubatud. Kuid linnast välja sõites ilmnes, et probleem Veikko ja Ketlini Patrolil on oluliselt tõsisem, ventikas endiselt ei jahuta, kuskil jääb käsk puudu, et ta tööle hakkaks. Sai Slovakkia tuttava käest küsitud, et kus võiks olla mõni pädev ettevõte kes oskaks kollile abi anda ning oleme nüüd ühes kohaliku poolt soovitatud BMW tuuningfirmas ja proovime Nissani kapoti all tuksuva BMW südame diagnosti.
Diagnoos on käsuliinijuhtme rike, mis on hetkel vahetuses. Loodame, et sellega probleemid selleks korraks on lõppenud.
Päeva õppetund on see, et alati tasub kohaliku tuttava käest abi küsida, sest keegi alati teab kedagi ja kui ei teagi, siis uurib tuttavatelt. Olen lõpmatult tänulik Helenale Slovakkiast selle soovituse eest ning Florinile Rumeeniast, kes aitas reisiinfoga ning suunas meie reisiavalduse õigele meilile, kust tuli väga kiiresti konkreetne vastus.
Võtsime suunaks Rumeenia aga u 20 km remondikohast, mäkketõusul läks Patrol uuesti keema, nüüd oli selge, et ju siis on veel kuskil viga. Seltskond täna läks laiali, Veikko ja Ketlin võtsid suuna tagasi 200 km Poola, kus nende auto ja autoehitus pärit on, et seal auto korda teha mida lubati 5 h ehitada. Kristiina ja Tõnis otsustasid jääda sinnakanti ja meie võtsime endiselt suuna Rumeenia poole.
Kuna meil on siiski kalduvus sõita igal pool mujal kui asfaldil, siis jõudis seiklus ikkagi mägedesse, ilusatesse, palistatud võimsa pöögimetsaga mille ilust ja maagiast ei saa kunagi küll. Alati kaasneb mägede iluga aukartus, sest kus mäed, seal rajad ja rajad milled meie leiame on tihti ainult 4x4, 6x6 või muude sarnaste jaoks. Noh ja ega tihend tooli ja istme vahel peab ka vastava aju ülesehitusega olema, et seda kõike vastu võtta. Ja nagu muudel kordadel algas ka sel korral off-road. Saime väga pika otsetõusu, koll karjus ja ronis mäetippu mille nimeks Kružele, kõrguseks ca 800 m ja koordinaatideks 48.66009° N, 20.07546° E. Vihma õnneks ei sadanud, sest sellisel juhul poleks ei üles ega alla saanud. Üleval oli ka ilus laagrikoht, kuid otsustasime, et võiks ikkagi kuskil pesta saada. Meil oli valik kas laskuda alla või sõita rada edasi, proovisime edasi aga tee läks veel kahtlasemaks ja jälgedest oli näha, et sealt teelt on võimalik otseses mõttes alla kukkuda kuna näha olid ära vajunud jäljed. Siim lasi rehve tühjemaks, et rehv suurema pinnaga ennast mäe külge haagis, keerasime otsa ringi ja tulime tuldud teed tagasi. Otsisime majutust ja sattusime poolkogemata õnneks normaalsesse kohta ja sätime ennast siin sisse. Inglise keeles siin majutusasutuses hakkama ei saa aga õnneks on meil käed ja jalad otsas ning saame asjad selgeks teha nagu ennemuist, kui keeli veel poldud leiutatud.
Ps, me pole endiselt ei Rumeenias, isegi mitte Ungaris vaid endiselt Slovakkias. Aga homme jõuame :)
