Meie 8 päeva Rumeenias
Rumeenia 1. päev / 25.06.2020
7nda päeva ennelõunaks oleme otsapidi Ungarisse jõudnud ning pealelõunaks peaksime olema oma eesmärki Rumeeniast tabanud.
Ketlin ja Veikko on Poolas, neil vahetati termostaat kuid proovisõit näitas, et nõup, no go. Võetakse ikkagi ette suur töö ja ehk saab kella 16 aeg valmis ning nad saavad meile järgi sõita.
Kell 16.14 puudutasid minu (Maya) jalad esimest korda Rumeeniamaad, linna Oradea poeparklas, Siim on varem Rumeenias käinud. Piiriületus oli kiire, ei mingit üleliigset küsitlust, ainult kuhu ja kui kaua, autost välja ei läinud, ette näitasime vaid passi ning see kõik võttis koos väikese järjekorraga aega 8 minutit.
Alustasime peale varude täiendamist laagrikoha otsinguid ja maandusime sel korral ametlikku camp site sest kell on hiline ning edasi otsimine on ebamõistlik. Juhuslikult sõitis meist mööda ka eile teises suunas liikunud Landcruiseri ekipaaž ja nüüd on ka nemad siin. Teine Patroli tiim on samuti Poolast siiapoole teel, ära remonditi ventilatsioonisüsteemi aju.
Rumeenia 2. päev / 26.06.2020
Täna sai Rumeenia seiklus tõelise alguse, ei ole pidanud pettuma, oleme saanud ronida paljajalu kose juurde, teinud samal teekonnal paljajalu jõeületusi, näinud imelist loodust ja vihma jõudu. Siin on olnud tugevad vihmasajud, kõrvetav päike, kuum temperatuur ja jahe olemine.
Külastasime veel kahte tammi, turnisime miskite betoonmoodustiste peal, sõime metsmaasikaid, nägime ära uhutud silda kust politsei meid viisakalt tagasi suunas ja me teiseltpoolt lähedale hiilisime ja situatsioonist pilti tegime.
Ja muidugi need mägised metsateed, need on võimsad ja ilusad, paljastavad aeg-ajalt vingeid vaateid kaugustesse. Saime ks vägeva jõeületuse, mis mõlema Patroli ekipaaži jaoks oli seni võimsaim, vesi käis kapotil ja esiklaasil, showd tuli kaema ka kohalik vanapapi, kellel oli sellest rõõmu kõvasti.
Siin on vihm kõvasti tööd teinud, teed on kive jms sodi täis, inimesed toimetavad oma majade juures, panevad tõkkeid välja ja kaevavad ummistunud kraave lahti, kõige suurem kahju mida me nägime oli varem mainitud suur tee sild mille alt oli vesi küljel oleva pinnase ära uhtunud.
Parkisime ennast õhtuks ja ööseks Gilau kanti mäe otsa laagrisse.
Rumeenia 3.-4. päev / 27.06.2020
Alustame vabandustega ette ja taha meie sadadele lugejate ees, et pole tulnud juba kaks pikka päeva mitte midagi uut. Nende ees vabandame ka kes meid arvutiekraanilt loevad, sest selgus, et telefonis üles laetud ja ilus blogi ei näinud arvutis sugugi samamoodi välja. Vabandame ka nende ees kes peavad 2 km seda lehte kerima, ilmselt reisi lõpus 10 km, sest veebidisainer hakkas aga kirjutama, kuid ei mõelnud, et iga nädala võiks näiteks eraldi struktuurina teha. Seega see struktuur tuleb ehk hiljem, seni – siin on ikka parem kerida, kui näiteks lõustakas.
Viimased kaks päeva on olnud nii tegusad, adrenaliinirohked ja ilusad, et kas lihtsalt pole võimalik olnud trükkida (sest kujutad ette trükkimist näiteks pesumasina trumlis keereldes – see on üsna võimatu) või on olnud loodus nii ilus, et pole tahtnud oma silmi telefoni või arvuti poole suunata.
Niisiis, 27.06 võtsime suuna algselt Cluj-Napoca linna poole, mille kõrval asub kummitusmets “Pedurea Hoia”, legend räägib, et see on kohalik Bermuda kolmnurk, kus olevat kunagi jäänud kadunuks karjus suure karja lammastega ning väike tüdruk, kes ilmus välja sama väiksena aga mitmeid aastaid hiljem, samuti kasvavad seal puud viltu. Koht oli päris sürreaalne, midagi konkreetset ei oskagi välja tuua kuid teate, lihtsalt tunne oli selline. Liikusime edasi, parkisime parema vaatega kohale, et uuest kohast mets-parki siseneda, rääkisime mööda jalutava kohalikuga, et võime vabalt igale poole sõita, siin pole midagi keelatud ja et metsa sees käib pidu. Edasi ei sõitnud aga mõtlesime, et vaatame ikka metsa sisse ka ja kuulsime muusikat, palaks õõtsus puude taga generaatori ja korraliku helisüsteemi abil Reza Goloroo “Release the Beast”. Liikusime justkui paani flöödi järgi muusikale aina lähemale ja lähemale, nägime autosid kuid mitte ühtegi hingelist. Nii kui muusika kinni pandi kadus ka hüpnoos sinnapoole liikuda, kuulda oli vaid generaatori urisemist ja keerasime nokad tagasi auto poole. Ehk toob elu kunagi sinna tagasi ja saab kohta põhjalikumalt avastada.
Seejärel külastasime Salina Turda tänaseks suletud maa-alust soolakaevandust, pileti hind 40 kohalikku (u. 8 eur) per nägu ja nägu tuli katta maskiga, palavikku kontrollita ka. Kaevandust selles kandis mainitakse juba 1200. aastatel, inimesed on selle ajaga suutnud tekitada maa sisse päris suured augud ja hiljem teinud nendest päris laheda vaatamisväärsuse 115 meetri sügavusele. Alguses kappasime mööda pikka tunnelit (ilma kassast antud kaarti vaatamata) ja jõudsime lihtsalt teise väljapääsu juurde aga peale seda kui olime leidnud üles trepi, mis viis meid allmaailma, avanes seal vapustav vaatepilt, kõigepealt 13ndalt korruselt laskusime trepist (olemas oli ka lift kuhu lasti sisse jao kaupa) alla esimesse saali kus oli vaateratas ja ilusad mustrid seinas ning ühes ääres oli suur auk seinas. Selle suure augu põhjas oli, kujutate ette oli soolajärv mille peal sai sõita aeru-paadiga. Muidugi oli meil vaja sinna minna ja kindlasti on see seda väärt, eriti neil kes pole koopauurijad ja ei koge seda oma hobis/töös.
Peale soolakoopa uurimist läksime avastama järve, Geamana kemikaali-järve, mis tekitati sinna, et ammutada vasemaaki. Aga, et väga kaugele ei viitsitud sel ajal mõelda, siis otsustati ohverdada kohalik küla, ohverdatud külast paistab täna vaid kirikutorn, ülejäänu on mattunud mitte vee vaid kahtlase olluse alla mille värvideks on hall, türkiissinine, sinine, roheline, punane ja kohvikarva pruun, tekstuuriks vedelik ja savilaadne. Vaatasime järvelaadset toodet küll ühe nurga ja küll teise nurga alt ning otsustasime hakata liikuma ööseks laagrikohta. Enne seda põikasime läbi veel trouble-maker maardlast kust voolab veel täna briljantroheline oja samasse järve. Sama järve kaldal elavad ka veel inimesed ja isegi pardipere nägime…
Alustasime otseteed järgmise vaatamisväärsuse juurde kus pidi olema ka koht kuhu autod parkida ja ööseks jääda. Otsetee mägedes, kaardil märgitud katkendjoonega võib tähendada mida iganes ja tähendas ka seekord. Alguses kulges normaalne, serpentiinidega metsatee ja siis muutus see ilma serpentiinideta tõusudeks, ilmselt mingisugused metsaveo teed mida vihmast voolav vesi kõvasti uuristab, muutes kalded tõusudel vahepeal väljakutset pakkuvateks. Meie kahe-auto-kolonni lisandus ka üks uuema aja Toyota Hilux kus sees istusid Rumeenlased kes tahtsid samuti otseteed samasse kohta liikuda. Jõudsime karjamaa peale, kohalik ütles, et siin võib sõita, teeme lihtsalt karjamaa aediku lahti ja paneme enda järgi kinni tagasi. Oli valik kas minna kuuskede vahele otse sirgjoones tõusva varasemalt kirjeldatud teele või valida teine, sama kahtlane tee. Valisime esimese sest Rumeenlane ütles, et peab otse minema. Kahel patrolil tõustud, avastasime, et Rumeenlane meile järgi ei tulnudki, aitäh soovituse eest! Ees ootas meid uus ja samasugune tõus, lasime kollidel rehvid jälle tühjemaks, et haakuvus maapinnaga parem oleks ning ronisime ka sellest tõusust üles. Ronisime ja turnisime edasi kuniks uuel karjamaal saime sama Rumeenlasega kokku kes ütles, et siit ei saa enam kuhugi edasi. Aga ega me ei tahtnudki, sest koht oli ideaalne laagripaik kust avanes avar vaade mägedele, ka see sama kemikaalijärv paistis all kuid kui see proovida enda jaoks mõtestada tavaliseks järveks, siis oli kõik korras. Vaade oli niivõrd ilus, et ei raatsinud absoluutselt tegeleda piltide ja teksti siia lisamisega. Eks selletõttu on pool emotsiooni siit puudu ka, sest turnimine autodega ja hiljem laagripaiga vaade oli täpselt see mida me siia otsima tulimegi ning mille jaoks auto ehitusega on kõvasti vaeva nähtud. Vaadet rikastas taamal mäe taga kõrguv äikesepilv mis muidu selge taeva taustal korralikult sähvis.
Rumeenia 5. päev / 28.06.2020
Hommikul alustasime mäest laskumist, et ära hoida 60 km ring ja panna taaskord sõidukid proovile, ei pidanud pettuma. Rada algas laskumisega ja taaskord vee poolt sügavaks uuristatud pikki teed jooksva kraaviga. Seal oli oht, et külgkalle läheb liiga suureks ja auto vajub kraavi ja lõhub juhipoolt midagi ära, keegi oli oma snorkli sinna juba jätnud. Snorkel on see element mis on kinnitatud mootori õhuvõtuks auto küljele, esitiivast piki esiklaasi külge üles poole ja õhk liigub põhimõtteliselt alles katuse kõrguselt sisse, et saaks autoga sügavale vette sukelduda, muidu asub tavaliselt mootori õhuvõtt rattakoopas. Ok, laskumise juurde tagasi, et sellel nikerdamisel ka mõtet oleks tuli tee ette joosta, vaadata, et ei tuleks läbimatuid kohti ja tee viiks järgmise ristini ning järgmine tee ristist oleks ikka sõidetav, peale ca 1 km metsajooksu selgus, et all ongi täitsa OK metsatee. Mehed eemaldasid paremalt küljelt veidi võsa ja lasid parempoolsed rehvid tühjemaks, et auto oleks võimalikult vähe kaldu, raskuseks paremal pool kasutasime iseendid. See koht sai ületatud ja algas laskumine alla, mööda kivist teed millele vesi oli uhtunud suuremaid oksi ja ronte, siin sai eest vintsitud suur palk ja turnitud mööda kivitreppi mööda kitsaid ja mitte nii kitsaid kohti, kõik laabus ilusti, keegi midagi ära ei lõhkunud ja taaskord tõestasid autod, et neisse on hästi investeeritud, see 1 km laskumine koos ettevalmistusega võttis aega umbes 2 tundi ja kell oli omadega juba pealelõunas.
Selle päeva plaan oli meil tegelikult sõita ligi 100 km pikkust Transfagarasani teed, mis on küll asfalteeritud kuid kulgeb üle Fagaragasi mäeaheliku ja on kuuldavasti üks ilusamate vaadetega teid Rumeenias. Kuna kell oli peale hilist lõunapausi juba üsna palju, kaugust sinna teele veel üle 100 km ja kahtlus kas tee keskel, mäeahelikus see tee üldse avatud on, siis otsustasime otsida majutuse kus saaks ennast ja oma riided puhtaks pesta ning alustada uut päeva uuringuga kas tee on kinni või lahti. Talvel on selle tee ülemine ots suletud lume ja läbipääsmatu tee tõttu ja see on avatud tavaliselt alles Juulist kuni Septembri-Oktoobrini. Kuna 1.07ni on paar päevakest aega ja informatsioon erinevatest allikatest erinev, siis tuleb uuel päeval ikkagi oma silmaga asi üle vaadata.
Majutuseks sai üks vahva apartment Talmaciu asulas, väga ägedalt renoveeritud ja sisustatud. Pesime oma pead, jalad ja riided puhtaks, Ketu kokkas singi-seene pastat ja õhtu möödus köögilaua taga jutustades, Transfagarasani sõna õppides ja tagavaraplaani leiutades, kui homme ei peaks veel Transfagarasani saama sõita. Lisaks aja- ja internetipuudusele ei taha blogi leht lasta vahepeal asju lisada, nii, et kraaps ja kummardus nendele kes jaksavad uut infot oodata.
Rumeenia 6. päev / 29.06.2020
Hommikul ärgates oli kõigil meeles sõna Transfagarasan. Kohvi ja võikud söödud läksime vaatama kas saab või ei saa seda teed sõita, paraku ei saanud ja lasime käiku järgmise plaani ning võtsime suuna Bucegi mägedesse 200 km Brasovi kanti, lootuses, et 1.07 on Transfagarasan avatud ja saame selle siiski läbi sõita.
Bucegi mägede kohta liiguvad samuti erinevad legendid, pinnaseskanneeringuga on tuvastatud suuri koopaid ja käike, räägitakse erinevatest energiatest, tsivilisatsioonidest, süsteemsest paigutusest ja seostatusest Mehhiko Mayadega, Egiptuse püramiidide, Tiibeti Kailashi mäega jne, Bucegisse Rumeenias ja Kailashile proovis jõuda omal ajal ka Hitler. Bucegi mäestikus asub ka Sfinksiks nimetatud kivi ning muud erinevad kivikujud. Lähemas ajaloos on selle kohaga seotud olnud või on ka USA valitsus. Info pärineb puhtalt Googlest ja meie ei väida ega lükka midagi ümber. On seal kuidas on, läheme vaatama, sest tipud on 2000 + meetrit ja loodus on seal imeline.
Bucegi mäestikuala on kuulutatud rahvuspargiks ja juba oli näha, et peaaegu kõik sissesõiduteed on tõkkepuuga piiratud. Jälle peab ütlema, et loodus on siin imeline ja mööda mäkke kulgevat teed tõusime autodega veidi üle 2000 meetri. Mägede peaaegu püstloodis külgedel näksisid lambakarjad muru, tabasime ennast mõttelt, et kui lammaste poolne autoaken lahti teha, kas siis oleks teoreetiliselt võimalik, et mõni lammas autosse kukuks. Ketlin jällegi arvas, et neil on ühe külje jalad lühemad ja teised pikemad, et nad paremini mäel püsiksid.
Ülesse jõudes selgus, et Sfinksi kuju juurde ei pääse autoga ja otsustasime selle tee jalgsi läbida, edasi-tagasi ca 7 km, pool sellest mäkke ja teine pool alla. Ketlin ja Veikko otsustasid jalavaeva säästa ja kaasa meiega ei tulnud. Hakkasime ülesmäkke vantsima, saime korralikult vihma ja äikest ega näinud peaaegu ühtegi inimest. Enne kujude juurde jõudmist olime läbimärjad, vaatasime kujusid ühe ja teise nurga alt ning rikkaliku fantaasia korral võib seal kõike näha. Korraga jäi vihm järgi, päike tuli välja ja järsku ilmusid mäkke jäänud turistid kivide ja kändude alt välja. Värvikontrastid, mida tekitasid pilvede tagant piiluv päike ja vihmas märg maastik andsid kohale väga erilise ilme, kõrguseks saavutasime jala veidi üle 2200 m. Vahepeal saatis Ketlin pildi, et meie auto alla on vihma eest peitu pugenud ja rõngasse keeranud koer kes päikese välja tulekul käpad välja sirutas ja külili viskas. Meenutab see kollast koera kellele me eelmisel aastal Gruusias öösel peavarju, kõhutäit ja tekikatet pakkusime aga sellest ehk mõnel teisel korral.
Asusime otsima kohta kuhu ennast öösel parkida, tuli välja, et nii lihtne see polegi, rahvuspargis on campimine keelatud, sellest teavitavad vastavasisulised sildid ning trahv üle 1000 euro. Kui olime jõudnud ühe taaskord keelava sildiga tähistatud võimaliku laagripaigani, siis seal ujus meile külje alla tugevalt auru all aga sõbralik kohalik. Kui Siim temalt küsis, et kas me siia kuhugi parkida võime ja et magame autos, siis võttis kohalik Siimul käest kinni ja asus lahkelt näitama kohta kuhu me saaks oma autod parkida, näitas künkliku platsi kus elasid lehmad, näitas oma kuuri, mis oli väga must ja pudeleid vedeles igal pool. Sinna me ei jäänud. Vahepeal oli eemal keelumärgi taga jõe ääres parkiva auto kõrvale sõitnud vilkuritega politsei kellelt otsustasime nõu küsida, et kuhu siin võiks ööseks jääda. Politsei ütles, et võime autodes magada aga laudu ega toole ei tohi välja võtta, sest see tähendab campimist ja selle eest saab trahvi. Võtsime suuna rahvuspargi piiridest välja ja õnneks leidsime üsna kiiresti ühe aasta kuhu saime autod kivide abil enam-vähem loodi sätitud ja enne veel ühe vahva tõusu teha. Natuke kahju oli, et ei saanud selle paisjärve ja kuusemetsa vahele ööseks jääda aga pole midagi, sest tegelikult ongi nii parem kui rahvuspargis jääb loodusele loodus ja inimesed ei saa seal vabalt teha mida nad ise tahavad.
Olgu öeldud, et siin on väga sõbralikud inimesed. Kui mõni alguses suurest üllatusest jääbki meie autosid suurte silmadega vaatama, siis lõpuks ta kas ise viskab käppa või naeratab ja viskab käppa vastu.
Tegelikult kõige suurema emotsiooni ja vau-efekti tekitas seesama lõppenud vihm, välja tulnud päike ja taevasse tagasi tahtev vesi. Bucegi mäestiku rahvuspargi kese on paksu kuusemetsa sees, mille keskmes on paisjärv mis sellel õhtul oli täiesti peegelsile. Õhtune valgus, mäed, udu, vesi ja kuused tekitasid ühe ilusaima vaatepildi mida mina olen oma elus kunagi näinud.
Piltide ja tekstide üles laadimine on endiselt probleemne.
Rumeenia 7. päev / 30.06.2020
Ärkame hommikul, keegi on meie laagris rööveldamas käinud, laagrilaud on selili lükatud ja toidukarbid laiali tassitud. Otsa hakkab saama wc-paber ja pliidigaas...
Asusime varusid täiendama Campelungi linnakesse, otsisime meeleheitlikult matkapliidile gaasi ja lõpuks selle ka ühest ehituspoest leidsime, me oleme gaasi juba tegelikult mitu päeva otsinud. Teekonnal sinna muutus kaardil asfaldina märgitud külavahe tee konkreetseks karjateeks, kuskil külavahel laulis kõva häälega poiss vihmaveetünnis ja elu oli ilus.
Peale seda liikusime ühe raja peale millest lihtsam osa on välja toodud ka Dangerous Roadsis. Meile sellest ei piisanud ning otsustasime läheneda mäele idaküljest mööda metsaveo- ning karjateid, mille võimalikkus oli suure küsimärgi all. Rajavalikutes eelistame alati vältida sama tee topelt sõitmist ning proovime saada nö ühelt mäeküljelt peale ning teiseltpoolt alla. Tee kõrgus kõrgeima koha peal oli 2357 meetrit ning kõrgeim tipp tee kõrval on nimega Iezeru 2463 m. Tee alguses oli tõkkepuu ja lähedalpaikneval õuel askeldasid kohalikud. Läksime kohe küsima, et kas ja kuidas me ikkagi soovitud teele saaks ja kas tee toimib. Mees ütles konkreetselt, et see on eramaa ja läbipääsuks tuleb maksta 100 Rumeenia kohalikku, mis teeb u 20 eurikut.
Maksime rõõmuga selle raha (shut up and take my money) ja alustasime ronimist, kõrgust sel hetkel oli ca 1000 meetrit. Seiklus ei lasknud ennast kaua oodata, see rada mis meie ees oli ja tuli oli meie jaoks esimene sellelaadne, oleme käinud Gruusia mägedes sh. Omalos ja turninud Ukraina Karpaatides, kuid pikad, kruusased ja kivised tõusud ületasid kõik eelmised, siin ei kulge tõus serpentiinidena vaid otsetõusudena. Peale paari esimest tõusu ähvardas Veikko ja Ketlini Patrull taaskord keema minna, sama jama mis reisi alguses, et ventikas ei tööta. Jahutasime autot ja sundisime Poolakate poolt tekitatud süsteemiga ventika tööle ning saime õnneks edasi sõita.
See kõik mille jaoks me oleme neid autosid ehitanud on saanud siin tõestuse. Eks siin võib mängida ka see, et Eestlasele on mäed niikuinii teine asi kui lame maa. Aga siin võib juba öelda varasemate aastate kogemustest ning erinevates mäestikes ronimist, et see tee koos tõusudega oli jällegi midagi erilist. Tõusud arvutuslikult olid vahepeal 30-40%. Homme läheme vaatame Transfagarasani asfalteeritud turistikat ja siis saan siia võrdluseks midagi kirjutada.
Ja te ei kujuta ette millise laagripaiga me leidsime, kui ükskord see blogi siin tööle hakkab ja lubab pilte lisada, siis saan teekonda ja laagripaika teiega jagada (tänaseks lahendatud).
Rumeenia 8. päev / 1.07.2020
Öö möödus märatseva tuule vallas, ei kuule ja tunne just tihti, et tuul möirgaks ja autot kõigutaks. Hommik algas lammaste invasiooniga, lambaid oli umbes 300 (Siim luges jalad üle ja jagas neljaga), karjakoerasid oli 9, kellest kolm tulid ka meid uudistama, õnneks mitte hammustama. Kui lambad, karjused ja koerad olid teise mäepiiri taha kadunud, siis need kolm koera ei kavatsenudki ära minna, ootasid viisakal kaugusel, et ehk on meil neile mingit snäkki jagada aga võib olla valvasid meid, et me lammastele järgi ei jookseks ja neid ära ei varastaks.
Hommikueined ja kohvid peetud, lambad ja koerad loetud, alustasime teekonda allapoole tagasi. Teekond oli taaskord suurepäraste vaadetega, paraku enam mitte nii ekstreemne nagu eile, kõrged mäeseljandikud ja järsud serpentiinid ikka kuid eilsega ei andnud enam võrrelda. Siim avastas hea võimaluse kuidas kõike nautida ja ronis tagastange ja rehvikanduri peale seisma, pakkus ka mulle mõne aja pärast atraktsiooni ja siis sain ka mina seal taga kõlkuda, oli tõesti äge, vaade 360 kraadi ja kõik metsa, mägede ja karjamaade lõhnad tulid otse ninna.
Jõudsime kuusemetsa, kus torm oli teinud laastava töö, kuna kuusemets oli mägedes, siis see rägastik kust keegid tublid inimesed olid tee läbi saaginud oli meil palju nikerdamist, et oma autod enamvähem terve raudnahaga välja tuua. Tehniliseks rajaks ei peagi alati olema muda ja vesi. Sellist tormimurru tunnelit ei ole me varem kohanud, Siim kui asjatundja pakkus, et mitme kilomeetrise lõigu puhastamine, langenud ja pinge all, kohati meetriste diameetritega puudest puhastamiseks kulub sadu töötunde. Omamoodi elamus igal juhul.
Nüüd ootame hilist lõunat Valea Uleiului-s ja stardime seejärel Transfagarasani tee vaateid kaema.
Niisiis, tee on ca 90 km pikk, sellest õiged vaated on ehk 10-15 km. Alustan esimesest emotsioonist ja see oli karuema koos kolme pojaga, mõni kilomeeter edasi üksik karu. Mõlema karu juures parkisid kohe ka autod ja emakaru kaelas oli tõenäoliselt GPS, võta siis kinni kas need on aiaga piiratud karud, kes ongi turistidele näitamiseks või siiski metsikud mõmmikud aga harjunud inimestelt snäkki saama. Kui olime karudest eemaldunud, siis 10-15 min hiljem tuli telefonisse SOS-SMS, et selles ja selles kohas on nähtud karusid, püsige autodes jne. Arvestades seda kuidas inimesed karusid autos istudes näpuvahelt toitsid, siis ei imesta kui ampsuks sai kellegi käsi. Vastu sõitis ka kiirabi, ehk ikka kellelegi teisele järgi. Tervist talle igaljuhul!
Seejärel oli sellel teel ilus kaljuvaheline lõik ja peale seda avanes vaade kuulsale serpentiinidega lõigule, taamal näha tasast maad, mis annab päris hea efekti. Tee on enamvähem korras asfaldi all ja see serpentiinilõik on kindlasti motomatkajale, sportautoga vms ülilahe lõik mida sõita.
Viimaste järjekord oleneb sellest kumbalt poolt tee läbi sõita...
Leidsime u 5 km hiljem jällegi korraliku tõusuga laagrikoha ja mõtleme, et huvitav kas siia ka karu tuleb, mõtleb, et mmm turistieine ja meie Patrolid justkui suured konservikarbid.
reisi 14.-17. päev / 2.-5.06.2020
Kahjuks on kätte jõudnud see päev kui tuleb hakata kodupoole sättima, reisipäevade arv Rumeenias jäi mõningate viperduste tõttu mõned päevad lühemaks kui algselt plaanitud.
Aga enne minekut veel linnaõhtu Cluj-Napocas...
Avalikes siseruumides on Rumeenias maski kandmine kohustuslik aga sellegipoolest on linnapeal suur melu, siseruumides veel süüa ei tohi pakkuda ja seetõttu võtab natuke aega, et linnatänaval meie neljasele seltskonnale laud leida. Leiame laua, täidame kõhud ja meeled hea ja paremaga ning sätime ennast tuttu.
Õhtul saadab Ketlin kohalikest uudistest üles filmitud video kuidas üks rumaluke on tõenäoliselt meie eile nähtud karuga läinud selfiet - siinkohal võib tõesti öelda „enekat“ tegema. Karu teeb hüppe talle lähemale aga rumalukese õnneks piirdub asi sel korral ähvardusega.
15ndal päeval algab tagasisõit kodu poole, isegi taevas nutab, et me ära läheme. Paar tundi pühendasime Slovakkias ka tassiotsingutele, sest me Siimuga kogume neid. Kahjuks polnud sellel trassil ega ringiga läbi sõidetud linnas ühtki Slovakkiat mainivat tassi. Õhtuks jõuame Lõuna-Poolasse ja üritame laagrikohta leida. Siin on see ikka väga võimatu, kõik teeotsad on teepiiretega või tähistatud keelumärkidega ja tegelikult polegi väga ennast võimalik kuhugi privaatselt ära parkida. Peale Slovakkia-Poola piiriületust sõitis meile vastu kolonn kohalikke Poola maasturikolle, isegi Poola kollid peavad metsa saamiseks Slovakkiasse sõitma. Otsisime majutuse, milleks sel korral sai 4-tärni hotell. Jah, ka meiesugused vajavad vahel selliseid luksuseid. Õhtut nautisime hea veini, hea toidu ja hea seltskonnaga.
Võtame 16. päeva hommikupooliku Poola shopinguks, meil on vaja maja välivalgusteid ja Ketul kleiti (tegelikult on minul ka kleiti vaja). Veikko ja Siim unistavad 4x4 offroad poest, sellisest kus kabiinis saaks näiteks autole suuremaid rattaid alla proovida. Tuhiseme Poolast läbi ja jõuame õhtuks Poola-Leedu piirile ning paneme oma laagri püsti Poola piiriposti äärde.
17ndal päeval uhame Eesti poole, õhtuks oleme kodus ja saame reisi kokku võtta :)
