Ukraina, sügis 2021
“Lähme käime Ukrainas apeteegis”. Mida teha kui graafikus tekib 6-7 päeva vaba aega ja jubedalt tahaks/oleks vaja kuhugi (Ukrainasse) minna? Kas Ukraina jääb kaugeks? Kas mitte-mägises Ukrainas on midagi üldse teha? Kas 2 pikka transiidipäeva 7 päeva jooksul liigseks uhamiseks ei lähe? Seekord võtame ette kolm Loode- ja Põhja-Ukraina oblastit: Volõõnia, Rivne ja Zõtomõr.
Esimene päev - transiit. Ärkame kell 5.00, et sõitu alustada kella 6-e ajal ja proovime ühe hooga Ukrainasse jõuda. Plaan oli piir ületada Poolast, Chelmi juurest, kuid kui me pimedas piiripunkti jõudsime, siis tabas meid halb üllatus ülipika piirijärjekorra näol, rekkajuhtididele jäi ka ainult kaasa tunda, sest nende järjekord oli lausa 8,5 km pikk. Otsustasime ööseks endale piiripeal tiksumise stressi mitte pakkuda ning suundusime lähedalolevasse võssa laagripaika otsima. Kahjuks pole Poolas eriti midagi muutunud ja metsad on keelumärke ja tõkkepuid endiselt täis, nende alt sisse ei hakanud sõitma vaid võtsime suuna Chelmi linna poole, et sealt endale majutus leida. Booking.com andis meile mõned variandid, millest üks ütles, et covidi tõttu pakuvad nad peavarju ainult tähtsatele töötajatele aga teine hoiatas, et mingi riigi kodanikke nad sisse ei lase. Otsustasime viimast proovima minna, seal võeti meid lahkesti vastu ja saime oma öö ära magada. Tähtis asi juhtus täna ka: tegime oma päevase kilometraaži rekordi: 1204 km.
Teine päev - Võtsime vastu otsuse, et liigume ca 60 km lõuna poole, järgmist piiripunkti proovima (Zosin - Ustyluh). Teel sinna pidas meid kinni Poola Piirivalve kes viitas põlema jäänud udutuledele. Siim proovis küll seletada, et me eile õhtul sõitsime ja oleme need peale unustanud kuid ametnik vastas sellepeale: “no sorry” ja asus meile usinalt trahvi välja kirjutama. Ühist keelt me keegi ei rääkinud: käte ja jalgadega tehti meile selgeks, et trahv tuleb maksta kohe ja sulas! Meil aga zlotte polnud kuid kahtluse hinge tekitas selline raha nõudmine küll. Seejärel talutati meid endi sappa sõitma ja nii me pangaautomaadi juurde jõudsime. Helistasime 112, et küsida, et mis värk selle kohapeal sulas maksmisega on jne, sest mingit trahvipaberit meile ei antud, sealt suunati kellegile edasi kes inglise keelt rääkis, see keegi tahtis omakorda piirivalvuriga rääkida ja nii välja lõpuks tuligi, et kõik on õige, välismaalane peab Poolas trahvi sulas kohe ära maksma. Maksime 100 zlotti ära (ca 20 eur), ütlesime aitäh (ma ei tea ainult mille eest) ja läksime laiali.
Piirile jõudes tabas meid täielik üllatus, piir oli tühi, mitte ühtegi hingelist, tekkis lausa kahtlus, et kas piir mitte kinni pole. Lähenedes siiski tõkkepuu avanes ja mingid inimesed putkadest välja ilmusid, lähemal vaatlusel leidsime siiski ühe üksiküritajast autojuhi veel. Meid võeti viisakalt vastu, formaalsused vahetatud ja umbes 20 min pärast Ukrainas me olimegi. Ukrainasse on alati hea kohale jõuda.
*Ukrainasse tulles tuleb teha nende covidi tervisekindlustus (mida seekord piiril ka küsiti). Sisenemise tingimusi saab lugeda nt siit: Visit Ukraine - INFORMATION FOR TOURISTS AND VISITORS. COVID-19 Health insurance Certificate
Ukraina pinnal võttis meid vastu mõnus soe sügisene ilm ja üldse kuidagi mõnus tunne. Esimesest putkast valisime sel korral Kyivstari sim-kaardi, mis lubas 12 GB internetti 100 grivna/3 eur eest. Paar kuud tagasi kasutasime natuke veel odavama raha eest Lifecell-i paketti, mis lubas piiramatult internetti, kuid juba mõne päeva pärast nõudis raha juurde laadimist ja oli üldse kuidagi kehva leviga. Kyivstar-le andsime kohe ühe rasvase plussi, sest nii kui kui sim-kaart sai telefonisse pandud, oli see kasutusvalmis, ei mingeid keerulisi ukrainakeelseid aktiveerimissõnumite edasi-tagasi saatmiseid.
Piiripunktide vahetus ajas meie marsuudi veidi sassi aga pole hullu, oleme ju ise oma raja sepad. Kaardilt huvipunkte vaadates otsustasime kulgeda mööda väiksemaid teid Tarankov-i (Dubenskaya) kindluse poole.
Külavahe teedel liiklemiseks tuleb aega võtta, sest kunagi ei ole need liiga heas korras, sellest ei olegi tegelikult midagi, sest nii näebki rohkem. Tõenäoliselt peaaegu igal perel on kanad, kes vabalt ringi siblivad; hobune keda kasutatakse rakendi ees liiklemiseks ja põllu kündmiseks ning lehmad, lambad, kitsed karjamaal. Lapsed kappavad õues ringi, suvalisest oksast puuhobustel, põlved porised, nii nagu vanasti. Sügisel on valmis saanud ka kõrvitsad, mis värvilistes hunnikutes kokkuostjaid ootavad. Puude lehed on hakanud samuti värvi muutma, kuid üldpilt on septembri teises pooles siiski veel üpris roheline.
Tarankovi kindlus on ehitatud 19 saj. lõpus Vene Keisririigi ajal keeruliste poliitilis-sõjaliste olude tõttu Keisririigi piirile, ühtlasi pidi see kaitsema Kiievi-Lviv-i raudteed. Betoon oli selle kindluse ehitamise ajal veel üsna uus materjal ja see on üks esimesi objekte kus seda ehitusmaterjali kasutati. Kindluse maksumiseks oli 66 miljonit rubla, tänases vääringus umbes 400 miljonit US dollarit. Algusaegadel ei kasutatud seda eesmärgipäraselt: 1900 oli see kasutusel nt laohoonena, hiljem ka vanglana. I MS aeg pandi selle kindluse tugevus esimest korda tõeliselt proovile ning II MS ajal vallutas kindluse kolmikliit. Legend räägib, et Sakslased katsetasid seal erinevaid relvasid ning 1916 taganedes täitsid mitmed ruumid betooniga. Täna on tegu võimsa kindluse varemetega, mis on übritsetud sügava vallikraaviga.
Tarakaniv Fort, a hidden military gem in Ukraine (itinari.com)
Varemed on tõesti vägevad, täiesti teine maailm, peale meie liikus seal veel paar inimest, nii, et tunne oli tõesti nagu kummituslinnas (milleks kohalikud seda kohta kutsuvad). Tunniks-paariks on seal kondamist ja vaatamist küll, varemed on nagu varemed ikka - varisemisohtlikud ning pikad ja pimedad tunnelid võivad lõppeda järsu kukkumisega, nii, et kaine talupojamõistus tuleb seal kasuks. Varemeid saab külastada igaüks millal ise tahab ja ilma piletita, kaasa on mõistlik võtta taskulamp (telefoni oma jääb lahjaks). Arvestades seda, et Ukrainas on veel üsna tugev prügiprobleem, siis imekspandavalt on need varemed prügist puhtad ja käiguteed puhtana hoitud.
Ööseks sättisime ennast Lutsk-sse, enne tahtsime veel külastada Lutski hüljatud lennujaama kuid seda übritses paraku aed ja aia sees oli kuri koer ning valvur (me ei tea kas ta oli ka kuri). Mööda mudast põlluvahe teed sõitsime Lutski poole kus majutuseks valisime hotelli nimega “Rhombus”, seal võeti meid kenasti vastu, tuba oli suur ja puhas, rõduga, parkimine territooriumil. Toas oli bluetooth nutilaelamp, mille sai lihtsa vaevaga telefoniga ühendada ja muusikat kuulata. Hommikuks jõudis kohale ka hotelli nimi, sest lisaks igasugustele kohe märgatavatele rombi-kujulistele asjadele-mustritele olid ka toa seinad mitte täisnurksed. Lahe hotell, hea hommikusöök, tasub külastada, toa hind ca 35 eur/öö.
Kolmandal päeval võtsime ette Lutski sõjamuuseumi “Museum of Ukrainian Troops and Military Equipment”, mis oma kompaktsuse kohta oli vägagi sisukas. Pileti eest küsiti 30 uah/in (ca 1 eur). Suur osa väljapanekut on pühendatud hukkunud sõduritele tänaseks juba aastaid kestvas sõjalises konfliktis Ida naabritega. Näha saab mõnda sõjalennukit, tanke, relvasid, lahingumoona jne. Huvilistel tasub külastada.
Edasi suundusime Klevani lähedal asuvale tööstusraudtee lõigule, mida tuntakse kui “Tunnel of love”. Kui Ukraina huvipunkte otsisin, siis tuli lausa üllatusena, et internetis korduvalt nähtud pilt on tehtud just Ukrainas. Tegu on 2012 aastal tuntust koguma hakanud (keegid matkajad olid ilusa pildi teinud ja internetti üles pannud) ja tänaseks ülipopulaarse turistilõksuga. Pikkust on sellel rohe-tunnelil 5 km ning seotud on see mitme legendiga raudtee tekkimise kohta. Üks populaarne legend räägib armunud Poola insenerist kes rajas raudtee oma armastatud naise külani. Reaalsus on see, et Nõukogude ajal oli raudtee kasutusel sõjaväel, peale liidu lagunemist ei kasutatud enam ka raudteed ning raudtee kasvas võssa ning kui üks puidutöötlemise ettevõte selle uuesti kasutusele võttis, siis tekkiski sinna selline vahva tunnel. Kes vähegi saab külastamise aega valida, siis tasub seda ilmselt teha ilusa päikesepaistelise ilmaga, sügisel kui lehed on juba värvi hakanud muutma.
Enne nina metsa poole keeramist vaatasime üle ka basaldikaevanduse ning Korets-i lossi varemed. Basaldikaevanduse sambad olid vahvad aga pildid on põnevamad kui reaalsus ning Korets-i lossivaremetest pole peale paari seina ja maa-aluse prügi täis ruumi samuti midagi eriti vaadata. Pime aeg hakkas meid vaikselt tagumikust näpistama ning aeg oli kiiremas korras endale ööseks laager leida. Keerasime ennast taaskord külade vahele, et nende vahelt tee metsa leida. Metsatee leitud, auto lõpuks mudaseks tehtud, leidsime endale sobiva laagripaiga kus öö mööda saata. Hommikul möödus meist külamees hobuvankriga ja teine külamees jalutuskepiga.
Neljandal päeval offroadisime metsast välja, järgmise metsa poole, ikka läbi nostalgiliste külade. Rännakuga oleme jõudnud juba Žõtomõri oblastisse. Kes iganes plaanib Ukrainat autoga külastada, eriti tavalise sõiduautoga, siis peab arvestama, et väljaspool magistraale võivad teed kõvasti üllatada, ning km läbimise aeg võib kujuneda harjumuspärasest pikemaks. Külast-külla viib siin tihti ikkagi metsatee, liivatee, vana kivitee või 30 aastat tagasi maha pandud asfalttee. Kuskilt külavahelt suundusime vaatama ühte vana/hüljatud kaevandust, mida ümbritses tammemets. Kaevanduse äärel ja tammemetsa veerel pidasime hilise lõuna, kaarti uurides ja ööseks laagrikohta välja vaadates leidsime koha mida nimetatakse kivikülaks või Ukraina Stonehenge-ks. See asub paksu-paksu metsa sees ja sinna me ka suundusime. Mööda väga kõrvalisi metsaradasid jõudsime lõpuks kohale, üllatuseks leidsime eest kaks väikebussi. Läksime ka ise kivikülla kondama.
Tegu on tõenäoliselt liustiku taandumisest maha jäänud suurte rahnudega. Liustik paigutas rahnud aga väga hästi ning nendest on sündunud hulganisti legende, tuntuim neist: kõnealuses külas olid kaua-kaua aega tagasi elanud rikkad ent ahned inimesed, jumal oli ennast maskeerinud kerjuseks ning palunud külaelanikelt süüa, kuid külaelanikud ei andnud ja jumal karistas neid sellega, et muutis küla ja selle elanikud kivideks. Veel peetakse neid rahne iidsete druiidide altarikivideks. Tuleb tunnistada, et suured, samblaga kaetud rahnud mõjuvad uhke segametsa tammede, mändide, kuuskede ja kaskede vahel tõepoolest maagiliselt ja ei imesta, et sellise koha ümber igasugused legendid on tekkinud. Suundusime kaardil märgitud “hive” poole kust leidsime ka ühe toreda grupi inimesi, kellede giid parasjagu elavalt seletades rääkis suure kuivanud puu otsas asunud suurest aukudega puupakust. Tundsime ukrainakeelsest jutuvadast ära sõna “mjod”, mis tähendab mesi ning panime 1+1 kokku, et tegu on mesilaste pesakastiga. Järsku läks puu all suureks sagimiseks ja inimesed leidsid sealt peotäie kollaseid kivikesi. Suures saginas küsisime kas keegi grupist räägib ehk inglise keelt ja puu tagant ilmus välja Sierra Leonest pärit meesterahvas kes lahkesti seletas mis toimub ja et tema on Ukrainas juba 20 aastat elanud. Keegi grupist pistis mulle ühe puu alt leitud kollase kivikese pihku. Kollaste kivikeste teema oli merevaigu tekkimise lugu, ehk siis merevaik on väga ammuste okaspuude kõvastunud vaik. Giid näitas ka üht eriti uhket merevaigu tükki, mille sees oli üks putukas ja merevaigutükk pidavat olema 5 miljonit aastat vana. Sierraleonelane ütles veel, et nende grupp käib iga kuu kolmandal nädalavahetusel Ukraina väekohtades.
Öiseks laagerdamise kohaks olime valinud kiviküla ametliku lõkkepaiga aga kuna valget aega veel oli, siis mõtlesime, et läheme sõidame veel natuke metsavahel ringi. Minu silmad ei ole küll vist kunagi nii palju seeni näinud nagu nende metsade vahel, lausa väga kahju, et seeni nii hästi ei tunne. Internetti ega seeneraamatut ka polnud, et järele vaadata. Nii ma korjasin paar puravikku ning sirmikut. Puravikke lõpuks ikkagi süüa ei julgenud kuid järgmisel päeval interneti levialas olles tuli välja et olin söömata jätnud “suurepärase” söögiseene pruuni sametpuraviku. Jälle targem. Sõitsime mööda mõnusat metsarada ja siis ringiga lõkkekohta tagasi, lõkkekohal oli teine grupp metsahuvilisi kes kõik laua ääres istusid ja sõid. Mõtlesime, et ootame enne oma laagri lahti pakkimist, et nad ära läheksid aga selle grupi giid tuli meiega rääkima ja kuulutas rõõmsalt kõigile, et Tallinnast on inimesed siin. Meid suunati sujuvalt laua äärde nende toitu sööma. Palju küsimusi ja keelebarjäär tekitas veidi segadust kuid Ukraina külalislahkus ei jätnud meid ka seekord puudutamata. Jälle üks tore grupp inimesi.
Kui teised inimesed olid metsast lahkunud, siis sättisime oma laagri püsti ja tegime üles lõkke. Lahkunud grupp oli toitnud ühte koera kes meie läheduses nüüd leiba luusse lasi, kuskil ilmus välja ka teine koer kes veidi arglikult meie seltsi ja süüa otsis. Andsime talle mis meil anda oli ning nii ta meiega laagerdama jäi, sättis ennast mõnusasti lõkke äärde sisse ja jäi magama aeg ajalt üles tõustes ja paid nõudes. Leiba luusse lasknud koer tuli ka järjest lähemale ja soojendas ennast lõpuks lõkke ääres. Magama minnes jätsime koertele lõkke põlema, hommikuks oli koer nr 2 jalga lasknud kuid koer nr 1 oli ennast süte peale magama sättinud, kuidas ta teadis, et ta karv süte peal tuld ei võta?
Viienda päeva hommikul praadisime eelmisel päeval leitud sirmiku, mis maitses üli hästi ja liikusime edasi. Seente osas ikkagi manitseks ettevaatlikusele, sest teises riigis võivad kasvada kodu seentele väga sarnased teised seened ning meile Eestis tuntud mitte söögikõlbulikule aed-teisenditele on sirmikuliike veel.
Võtsime suunaks suurema asula ja lääne-suuna, et oma varusid täiendada ja vaikselt kodu poole hakata liikuma aga ikka läbi metsaradade. Leidsime mõned mitte väga sügavad jõeületused ning hulgaliselt kilomeetreid ilusaid ja õnneks ka natuke mudaseid metsaradu. Ilm oli sellel päeval ülimalt mõnus: päike paistis ja temperatuur oli 15 kraadi. Olevski linnas käis pühapäeva hommikule omane melu, tänav oli kauplejaid täis, kõik ostsid, müüsid ja vahetasid kohalikku kraami. Ei ühtki kaubanduskeskust vaid lisaks tänaval kauplejatele kümneid erinevaid uksi, mille tagant mingisugust kindlat kaupa sai hankida, ikka lapsepõlv tuleb meelde.
Väikelinna tiir tehtud, suundusime lääne poole, et vaadata ka seal ühte kaevandust ning metsaradu. Metsaradadel üritasime silte tõlkida, et mitte mingisuguseid reegleid rikkuda, taaskord olid ametlikud küladevahelised teed põnevas seisukorras kuid öiseks laagerdamiseks endile me siit kohta ei leidnud. Kaarti uurides leidsime põneva märgala ühe huvitava jõega veel omakorda 100 km läänes ning sinna suundusimegi. Pimetus hakkas uksele varsti koputama ja meie asusime laagrit otsima. Maanteelt maha keerates ootas seal suure tee ääres hobuserakend, ilmselt kellegile bussi vastu tulnud. Erinevatelt kaardirakendustelt olime andnud teele hinnangu, et see on keskmist sorti kruusatee kuid reaalsus oli lõpuks ikkagi väga kitsas liivatee, mis hargnes mitmes erinevas suunas, ühe pealt jõudsimegi lõpuks raudtee aluse läbisõiduni, mis ilmselt polnud kunagi mõeldud autode läbi sõiduks, võib olla karja läbi laskmiseks kuid mingid väiksed autod sealt ikkagi olid sõitnud, meie koll paraku sealt läbi ei mahtunud ja pidime uue tee otsima. Õige teeots käes, mingist külast läbi, jõudsime lõpuks kohalikku “rmk platsi”, mis asus jõe ääres. Saime taaskord lõkke üles teha ja õhtuseid metsahääli nautida.
Kuuenda päeva hommikul pakkisime oma killavoori kokku ja liikusime vaikselt piiripunkti poole, enne veel oli vaja auto porikihi alt välja pesta ja poest kommi osta. Piiri ületasime samast kohast kust ülegi tulime, ületusele kulus ehk tund aega, midagi erilist ei juhtunud. Poolas, Valgevene piiri lähedal peetakse meid nii minnes kui tulles mitu korda kinni ja uuritakse kes me oleme ja kes meil autos on. Seitsmenda päeva hilisõhtuks jõuame ilma eriliste vahejuhtumiteta koju, enne Pärnut peab meid politsei kinni ja tunneb samuti huvi, et kas oleme kahekesi autos.
Kokkuvõte:
- Kui ajakavas leidub 6-7 päeva vaba aega, siis tasub avastada ka Ukraina mitte-mägiseid maakondasid. Hästi ajastatud transiidipäevad lubavad edasi-tagasi sõiduks kulutada 2 päeva ja ülejäänud mõnusas ja eriilmelises Ukrainas nautida, väsimus kaob Ukrainasse jõudes ning tagasisõit toimub juba heade mälestuste najal.
- Reisil viibisime 7 päeva ja läbisime 3458 km. Sellest Ukrainas 4,5 päeva ja 1025 km.
- Diislit põletasime: u. 400 liitrit
- Pikim läbitud kilometraaž päevas: 1206,92 km - uus rekord, jeee
- Lühim läbitud kilometraaž päevas: 171 km
- Hotellis 3 ööd ja laagris: 3 ööd
väike ring Ukrainas, sügis 2021
